Esimene koolipäev (tarkusepäev) - 1. september

Esimese koolipäeva tavad on pikka aega - üle poole sajandi - püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval koolisaali avaaktusele. Klassikaline esimese koolipäeva rõivas on ikka olnud valge pluus. Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Kuid valge pluus tundub sel päeval endastmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole - valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses. Esinemiste järel anti õpilastele varem lilleõis ja elu esimene kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel.

Kuna koolisaalid ei mahuta tihti kõiki õppureid, siis minnakse ilusa ilmaga kas kooli spordiväljakule või piduliku rongkäiguga hoopis mujale, näiteks Elvas ja Türil lauluväljakule. Elvas on see olnud traditsiooniks pikki aastakümneid. Seesugune tava on viimaste aastate jooksul juurdumas mujalgi, näiteks on Põlva Ühisgümnaasium hakanud sel puhul 1991. aastast Intsikurmus käima.

Kui abiturientidel on tillukese koolilapse aktusele viimine hiljemgi hästi meeles, siis väikesed mäletavad halvasti, kes neid aktusele saatis. Ka ma ise mäletan hoopis rohkem seda suurt hirmu, millega tuli üle suure saali õpilaspileti järele minna ja direktoril kätt suruda, kui saali saatnud võõrast suurt tädi.

Piduliku aktuse järel minnakse tänagi klassiruumi, vaadatakse üle pinginaaber ja kuulatakse klassijuhataja juttu koolinõuetest. Järgneb rituaalne pildistamine kooli ees, kuhu esimese klassi õpilast on tihti kogunenud õnnitlema vanemad, sugulased ja sõbrad. Tihti on esimese koolipäeva puhul kodus ootamas peolaud ja kingitused.

Pidulik pole esimene koolipäev aga üksnes esimese ja viimase klassi õpilastele, vaid kõigile õppuritele. Kõik - nii suuremad kui väiksemad koolilapsed - lähevad kooli, kaasas lilled õpetajale. Kõige sagedamini on need sügislilled: astrid ja krüsanteemid.

Nõukogude aja viimastel aastakümnetel hakati 1. septembril tähistama tarkusepäeva, see tähtpäev on jäänud oluliseks tänini.

Mõnes perekonnas - eriti näiteks õpetajate peredes - on 1. septembril ka omad pidulikud tavad - kas kaetakse pidulaud, käiakse kusagil kindlas paigas, näiteks jalutatakse pereema või -isa vanast koolimajast mööda, minnakse muuseumi või loomaaeda. Ka linnad ja vallad korraldavad tarkusepäeval või selle eel temaatilisi üritusi.

Head kooliaasta algust!

Konkurentsitult kõige ilusamad inimesed esimesel koolipäeval on esimese klassi laste emad. Vahel ka isad, aga neid on linnapildis pisut vähem - tööaeg ju ikkagi -, pealegi ei pööra meesterahvad sellisel puhul oma välimusele ehk nii palju tähelepanu.

Aga emad - nemad on valdavalt noored, varjamatult sätitud, varjamatult uhked ja varjatult pisut pabinas. Ilusad mis ilusad. Muidugi on ilusad ka õpetajad - eriti need, kes oma lillesülemit häbenedes kotinurka ei suru - ja õpilased. Aga nemad lähevad ikkagi tööle, mis siis, et esimesel koolipäeval enamasti puhanult ja rõõmuga, ja see annab nende minekule siiski teatud värvingu. Aga emad, nemad on tõesti vaatamist väärt.

Kooli algus on meil endiselt pidulik päev, olgu see siis esimene september või "sellele lähim esmaspäev", ja loodetavasti ei kao see head-uut-aastat-meeleolu ka tulevikus, mis sest, et meie kipume muutuma üha asjalikumaks, kiiremaks, töisemaks. Ega eestlastel ju õigupoolest tõsisema-töisema suunas enam palju arenguruumi tohiks ollagi, vähemalt ei peeta meid ega pea me isegi end just ülemäära pidutsejaks rahvaks.

Kuna tänavu ei lange koolitöö algus kõikjal 1. septembrile, on tööst vaba tarkusepäev ahvatlenud siiski tavalisest enam meelelahutusüritusi korraldama. Kõige suurejoonelisem tõotab see tulla Tartus, kus Eesti Noorsootöökeskus koostöös haridusministeeriumi ja Tartu linnavalitsusega kuulutab Raekoja platsil välja koolirahu motoga "Mõtlen Sinule". Ürituse kava lubab küll kõike muud kui rahulikku päeva, aga eks selle "rahuga" peetagi ilmselt silmas pigem tülitsemise (sõja) vältimist kui vaikset oleskelu.

Igatahes on lubanud sõna võtta Tartu linnapea Andrus Ansip ja haridusminister Tõnis Lukas, muusikat teevad Politsei puhkpilliorkester ja Tartu Noortekoor. Päeva lõpetavad ansambli Genialistid kontsert ja ilutulestik. Tunniplaani mahuvad kunstiõpetus - avalik graffiti konkurss Raekoja platsi keskel, tantsutund, mille raames astuvad üles eri stiilide tantsijad koos oma õpetajatega, muusikatund esinejatega Tartu huviklubidest-koolidest ja jalgrattashow - seega siis kehaline kasvatus. Esinejaid on teisigi, igav ei tohiks hakata kellelgi.

Koolirahu programmi algataja Aili Praks, kes analoogilist üritust varasematel aastatel ka Tallinnas korraldanud, on väga rõõmus, et tartlased ideest nii hoogsalt kinni haarasid. Tulevikus on mõeldud sellelegi, et niisugune kooliaasta sümboolne alustamine võiks toimuda kordamööda Eestimaa eri paigus. Koolirahu kuulutajad leiavad, et probleemideta koolielu pole võimalik. Tähtis on aga, et neid probleeme tahetaks ja suudetaks lahendada.

Ajal, mil ajakirjanduses raporteeritakse üksteise võidu sellest, kui palju kusagil mullusega võrreldes lapsi vähem esimesse klassi astub, ja haridusministeeriumi andmetel sellest sügisest 13 algkooli, neli lasteaeda-algkooli ja kuus põhikooli oma uksed sulgeb, avatakse siiski ka vähemalt üks uus koolihoone. 1. septembril saavad üle uue koolimaja läve astuda Pärnumaal asuva Jõõpre Põhikooli õpilased ning õpetajad. Ilusat kooliaastat neile ja kõigile teistelegi!

Anu Mõttus, Õpetajate Leht, 31. august 2001.

Erinevaid tavasid

Mitmed koolid ja õpetajad on püüdnud leida muid eripäraseid kingitusi. Kas neist kujuneb kooli oma traditsioon, on raske ütelda. Näiteks Sonda Põhikool kingib äratuskella, Nissi ehib õpilastele kommipuu.

Vt ka http://www.oesel.ee/pildigalerii/?pid=6&spid=98

1. septembri aktus Põlva Ühisgümnaasiumis

Alates 1991. aastast on Põlva Ühisgümnaasiumil traditsioon alustada kooliaastat avaaktusega Intsikurmus, et korraga saaks osaleda kogu koolipere. Tavaliselt liigutakse aktusepaika rongkäigus, mille eesotsas on kooli kõige tähtsamad tegelased - abituriendid koos esimese klassi õpilastega. Aktusel tutvustatakse uusi õpetajaid. Tavapäraselt ütlevad oma head soovid uueks õppeaastaks Põlva linnavalitsuse, Põlva maavalitsuse haridusosakonna ja Põlva vallavalitsuse esindajad. Esimese klassi õpilastele kingitakse aabitsad, raamatutega peetakse meeles ka 10. klassi astujaid. Peamine on see, et siiani pole aktus pidanud kordagi vihmasaju tõttu ära jääma! http://gw.polvayg.edu.ee/new/trad/trad1.htm

Mida mujal tehakse

Mitmetes Euroopa maades ja ka osas USA piirkondades kingitakse lastele esimesel koolipäeval nn koolituutu, mis on täidetud kommide ja väikeste kinkidega. Tuutu on enamasti koolilapsega peaaegu sama mõõtu. Paljudes maades on sel puhul lapsel peas oran? barett, mis annab märku, kellega on tegemist, ja hoiatab, et mütsikandja on algaja liikleja.

Koolivormist ja eriti pidulikust koolivormist

Kuulsas Lenderi tütarlastekoolis Tallinnas kanti tumepunast koolikleiti valge krae ja kätistega. Oma kindel vorm oli 20. sajandi alguses teistelgi parematel koolidel ja selle järgi tundsid õpilased ära oma koolikaaslasi ja linlased koolide õpilasi.

1950. aastatel hakkas Eesti koolides taas kehtima kohustuslik koolivorm. Koolivorm oli alguses tugevasti mõjustatud Eesti Teise maailmasõja eelsete eliitkoolide vormirõivaist ja muidugi ka Vene tsaariaegseist koolivormidest (pruun kleit valge krae ja kätistega ning must põll, mida pidulikel puhkudel asendas valge rüü?itud äärtega põll). Koolivormi reformiti korduvalt, sest moemuutustele ja uutele materjalidele taheti järele jõuda. Üldiselt püüti järgida klassikalist rõivastiili, mida nt 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel oli vanematel õpilastel üsna raske aktsepteerida, sest klassikaline lõige erines igapäevasest noortemoest liiga palju. Eriti raske oli kanda koolimütsi, milleta paljudes koolides ei lastud üle kooliläve. Mütsid ja vormiriietus muutusid hinnalisteks alles naabervabariike külastades - nendega võrreldes olid meie mütsid ?okeeriv luksus ja koolivorm täiesti moodne. Eriti keskkooli jõudnud tütarlastel oli raske koolivormi kanda, sest sellega oli tema vanus ja sotsiaalne staatus hästi kergesti määratav - koolivorm oli algkoolis ja suuremates klassides erinev. Pealegi tahtnuks selles vanuses rakendada oma loovat alget isikupärase riietuse loomisel, mitte ühesuguste rõivaste kandmisel. Koolid lõid oma eripära kooli märkide ja klassi (vahel ka kooli-)sõrmustega (seegi tava juurdus taas alles 1960. aastatel, kui sõrmuseid lubati taas kanda). Kuid näiteks märgi omanikuks saadi alles lõpuklassis, nii et see oli oluline pigem kui staatuse ja vilistlase sümbol. Oli ka koole (näiteks praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium), kus lõpuklass tegi endale nn oma vormi - seda õpetajaskond aktsepteeris - ja vahel tegi ka klassijuhataja endale samasugused rõivad.

Kõigil koolivormiaegadel oli neid, kes püüdsid samades piirides midagi originaalset luua (näiteks ülimalt moodsa lõikega koolikleiti kanda, muuta selle värvi natuke heledamaks või tumedamaks, kanda kampsunit või tüdrukud pikki pükse (mis 1970. aastate keskpaigani oli keelatud). Sellest sündis harilikult üksnes pahandusi, sest pedagoogide hulgas leidus alati seadusetähte täpselt järgivaid isikuid, kellele teistsugune värv või vorm häirivalt mõjus, kes kippusid põlvikute või seelikute pikkust mõõtma ja muid korrastavaid või karistavaid riitusi läbi viima.

Veel 1970. aastatel lubasid ehteid kanda vähesed õpetajad. Meikimine, juuste värvimine, küünte lakkimine jm oli keelatud, ainult juuste lokkimine hakkas paiguti juba lubatuks muutuma. Kuid sellegi eest võidi halval juhul viia vägisi kraani alla pesema. Suveti kasvatasid noormehed habet ja juukseid ning tüdrukud harrastasid koolis lubamatut ehtimist. Vaeste õpetajate kiuste keeras noortemood 1960. ja 1970. aastatel aina pikajuukselisemaks ja nii olid paljud õpetajad sunnitud möönma, et poiste juuksed tohivad ulatuda kraeni või õlgadeni.

Alati oli liberaalseid õpetajaid, kes seisid noorte eest, ehkki see võis lõppeda karistusega või nii nagu meie kooli õpetajal Ain Kaalepil, kes protestiks, et tüdrukud ei võinud kanda talvel nii sooja ja mugavat rõivastust, nagu pikad püksid, lahkus ametist. See juhtus Elva Keskkoolis aastal 1973.

Koolivormist loobuti kiiresti pärast taasiseseisvumist 1990. aastatel ja selle taastasid uuesti eliitkoolid eesotsas Audentese erakooliga. Tänaseks on oma kindel vorm rohkem kui kümnel koolil ja 2004. aasta sügisest taas paljudel Eesti koolidel.

Meedia koolivormist

Kümmekond aastat tagasi hingasid õpilased kergendatult - koolirõivastus anti vabaks! Nüüd on ring täis ja riburada seavad koolid sisse vormi.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis aitas koolivorm kaasa koolikesksuse kujundamisele. Neil aegadel oli koolivormi kandmine õpilastele au- ja uhkuseasi.

Nõukogude ajal ei aidanud koolivorm lastel samastuda oma kooliga, vaid muutis nad ühtseks massiks ja soodustas distsipliini hoidmist. Viimane üle-eestiline koolivorm oli kasutusel 1980. aastate lõpuni.

Tänapäevase koolivormi puhul on lähtutud möödunud iseseisvusaja eeskujust, kuid aegade ja olukordade erinevusest johtuvalt ei suuda see täita samu eesmärke - nüüdismaailmas on esmatähtis individualism.

Praegu on koolivorm kasutusel kümmekonnas Eesti koolis, kusjuures näha on kaht eri suunda. Ühelt poolt eelistavad vormi prestii?ikad linna- või erakoolid, teisalt aga oma päritolu rõhutavad maakoolid (Halliste, Raudna, Kihnu põhikoolid, Viiratsi algkool). Veel eelmisel õppeaastal oli rahvuslik koolikampsun kasutusel ka Lõõla algkoolis Järvamaal, kuid kahjuks sel aastal seal kooli enam ei avata.

Audentese Erakool võttis vormi kasutusele esimesena ning ainult seal kannavad seda kõik õpilased 1.-12. klassini. Peale igapäevase riietuse on olemas pidulik vorm. Audentese koolivorm on tumesinist värvi, millele lisanduvad punased elemendid. Algklasside poisid kannavad kampsuni juurde pükse, tüdrukud seelikut. Keskastme õpilaste riietusele on lisatud vest ja jakk/pintsak. Keskkoolitüdrukute vorm on kõige suurema valikuga (püksid, lühike seelik, pikk seelik, vest, kampsun). Audenteses on kasutusel ka vormimüts - algklassides punase tutiga, vanemates klassides tekkel.

Tallinna Prantsuse Lütseumis on oma koolivorm 2000. aastast alates, aga seda vaid algklassidel. Tänapäevase vormi eeskujuks võeti sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne madrusevormist mõjutatud koolivorm. Madruseriietus oli 20. sajandi algul Mandri-Euroopa ja USA keskklassi hulgas populaarne lasterõivas, omamoodi riietusstandard.

Tüdrukute argipäevase vormi moodustavad tumesinine vastandvoltidega seelik ja pikkade varrukatega madrusepluus, mille lai eest kinniseotav krae on valgete triipudega tumesinisel taustal.

Poiste igapäevaseks vormiks on samasugune pluus ning tumesinised viigipüksid. Pidulikul puhul vahetavad nii poisid kui tüdrukud argipäevase krae piduliku, valge siniste triipudega krae vastu. See on vastupidine värvikombinatsioon endisaegsele algklasside vormile. Vormimütsina kannavad kõik kooli õpilased Prantsuse lipu värvides (sinine-valge-punane) teklit.

Vanalinna Hariduskolleegiumi koolivorm koosneb järgmistest osadest: müts (tekkel, nokkmüts, kübar või suusamüts), eest nööpidega kampsun ja sviiter. Mõlemat on nii trikotaa?ist kui kootud variandina poolvillasest materjalist. Musta värvi koolivormi rinnal on kooli (Miikaeli ühenduse) logo. Vorm on kasutusel 1.-9. klassini.

Hariduskolleegiumi vorm on mugav ja praktiline - koosnedes vaid kampsunist, ei muutu see õpilastele liiga pealetükkivaks. Iseasi, et õpilaste meelest tekitab vormi must värv masendust.

Rocca al Mare Koolis on vorm kohustuslik alates 1. oktoobrist 2001. Iga õpilane võib valida sobiva komplekti. Koolivormi moodustavad lühikeste varrukate ja kraega särk ning mustad klassikalised teksapüksid, mustad viigipüksid, seelik või pihikseelik. Särgi puhul on võimalik valida kuue värvitooni vahel: kollane, punane, sinine, roheline, must ja valge. Särgi rinnal on kooli embleem. Koolivormi värvi valikul lähtuti koolisümboolikaks valitud vikerkaarevärvidest. Kooli särgi asemel võib kanda ka sinist või valget triiksärki või pluusi, nende juurde on lubatud must või tumesinine pintsak ja vest. Koolitekkel on kohustuslik.

Riiete ja värvide suur valik teeb otsustamise lapsevanemale keeruliseks ja ka kulukaks, sest laps võib tahta vormist võimalikult laia kombinatsiooni. Samuti muudab liiga suur valikuvabadus vormiriietuse laialivalguvaks.

Rahvusliku koolivormi idee autor on Viljandi Kultuurikolled?i talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhataja Anu Raud. Esimesena said sellise vormi 1999. aastal Viljandimaa Halliste põhikooli õpilased. Rahvuslikud vormiriided on kasutusel veel sama maakonna Raudna põhikoolis ja Viiratsi algkoolis ning Kihnu põhikoolis.

Halliste koolivormi villase kampsuni juures on kasutatud Halliste sukakirju ja viit põhivärvi: madarapunast, potisinist, rohelist, halli ja valget. Lõpuklasside õpilastel on sinise-valgekirju mustriline kampsun. Nooremate õpilaste kampsunid on ühevärvilised, mustrilised servad allääres, varrukasuudel ja kaelustes. Valida on nööpidega või üle pea käiva kampsuni vahel.

Erineva värvivalikuga kampsunid annavad õpilastele võimaluse valida meelepärane. Kampsun on talvel hea soe, kevadel võib aga selles palavaks minna.

Mida õpilased arvavad

Möödunud aastal uuris Sigrid Suu kaht vastandlikku kooli - ühes neist oli kasutusel koolivorm, teises mitte.

Selgus, et üldiselt suhtuvad mõlema kooli õpilased koolivormi kandmisesse pigem negatiivselt (poolt oli vaid 10%). Samas - vormi olemasolusse oma koolis suhtus positiivselt 50% küsitletud tüdrukutest ja 30% poistest. Selles koolis, kus oma vormi ei ole, suhtus selle võimalikku olemasolusse positiivselt 40% tüdrukutest ja vaid 3% poistest. See annab tunnistust vormi kandmisega kaasnevast "oma kooli identiteedist".

Vormiriietuse häid ja halbu külgi oskasid enam välja tuua vormikohustusega kooli õpilased, n-ö vaba riietust kandvatest õpilastest ei osanud 67% sellele küsimusele vastata.

Uurimuse järgi peavad tüdrukud sobivateks koolivormi osadeks pükse/seelikut ja pluusi/kampsunit. Poisid kannaksid T-särki/kampsunit ja moekaid pükse. Sobilikeks värvusteks pakkusid tüdrukud sinist, punast, musta ja valget, poisid eelistasid selgelt musta ja sinist.

Kasutusel olevatest vormidest on lapsesõbralikud, praktilised ning selget ideed kandvad just rahvuslikud koolivormid. Kampsunitel on suur värvivalik, rõõmsad toonid ja toredad mustrid, ning ennekõike sobivadki need maakoolidesse. Linnakoolides võiks rahvusliku kampsuni asemel kasutusel olla pusa, pullover vm sedasorti rõivaese. Heaks näiteks on Vanalinna Hariduskolleegiumi vormikampsun.

Kindlasti jääb Eestisse koole, kus pole vormi. Vormiga koolides aga tasuks kindlasti korraldada vormivabu päevi - selle idee pakkusid välja lapsed ise. Paar vormivaba päeva kuus oleks vastutulek neile, kes koolivormi ei poolda.

Sigrid Suu. Postimees Arter 2002.

Esimesena Võrumaal alustab Rõuge põhikool alates järgmisest õppeaastast üleminekut ühtsele koolivormile. Nii loodetakse tasandada õpilaste sotsiaalseid erinevusi ning suurendada neis patriotismitunnet oma kooli vastu, kirjutab Võrumaa Teataja.

"Midagi sunduslikku ei tule," kinnitas koolivormi idee autor, vallavanem Kalvi Kõva. "Esimese sõna peavad ütlema õpilased, kui valdav osa ütleb "ei", siis me seda ei tee."

Kuna küsitlus alles käib, pole õpilaste meelsus veel selgunud, ütles valla noorsootöötaja Kerli Kõiv. Klassidesse on laiali jagatud küsitluslehed koos Ineke Schmidti tehtud mustvalgete koolivormikavanditega. Esimesed reaktsioonid on Kõivu sõnul olnud positiivsed, kuid on ka vastaseid.

Üheksanda klassi tüdrukud, keda Võrumaa Teataja eile küsitles, avaldasid koolivormile poolehoidu, kuigi neil endil ei tule seda kanda. Koolivormi poolt olid tüdrukud eeskätt seepärast, et ühtne vorm lõpetaks ära õpilastevahelise konkurentsi. Kui kõik käiksid vormitult riides, poleks vahetunnis näpuganäitamist ning teiste riiete arvustamist.

Hindamiseks esitatud kavandid on tüdrukute meelest head ning pärast täiustamist passiksid selga küll. Veel soovitasid üheksandikud teha eraldi vormi algklassilastele.

Kõivu sõnul on nii riiete tegumood, kangas kui ka värvid veel välja valimata. Selleni jõutakse siis, kui koolivormile on rohelise tee andnud õpilased ning seejärel ka õpetajad ja lastevanemad. Vähemalt esialgu on enamik õpetajaid koolivormi soosivalt suhtunud.

Paar aastat tagasi sündinud koolivormiidee on vallavanema kinnitusel tekkinud soovist koolis sotsiaalseid pingeid vähendada.

Teine vormi poolt rääkiv argument on õpilaste uhkus- ja ühtsustunde suurendamine. "See oleks nagu Tallinna koolides, kus vorm on uhkuse- ja auasi," ütles Kõva.

Vähemalt pool koolivormi hinnast tuleb lapsevanemal oma taskust kinni maksta.

"Olen vanematega vestelnud, tõesti, paljudel on rahaga probleeme," ütles Kõva. Tänavu on valla eelarves koolivormide õmblemiseks ette nähtud 50 000 krooni, sama summa tuleks välja panna lastevanematel.

Väiksema sissetulekuga pered saavad Kõva sõnul vallaeelarvest ka n-ö koolivormitoetust taotleda. Teisalt peavad vanemad Kõva sõnul lastele nii või teisiti riideid ostma, seega tuleb kulutusi nagunii teha.

Vallavanema meelest võib osal peredel aga koolivormist hoopis kokkuhoid sündida, kuna lapsele ei pea enam kalleid riideid ostma, piisab koolivormist.

Vormikomplekti hinda Kõva eile nimetada ei osanud, see sõltub tema sõnul eeskätt sellest, millist vormi kandma hakatakse. "Mida rohkem taskuid, seda kallim," lisas ta.

Küll soovib vallavanem augusti alguseks esimesed vormikomplektid kätte saada ning seejärel saab iga lapsevanem otsustada, kas see sobib või mitte.

Pärast kohustusliku koolivormi kadumist 14-15 aastat tagasi on Eestis kümmekond kooli vormi taas kasutusele võtnud. Peale mõne Tallinna kooli on koolivormi vajalikuks pidanud Halliste ja Raudna põhikool ning Viiratsi algkool Viljandi maakonnas ning Kihnu põhikool.

Mait Klaassen: vormi võib suhtuda kaheti

Maavanem Mait Klaassen ei kiirusta koolivormi kasutuselevõttu teistele koolidele soovitama, öeldes, et enne tuleks vanemate õpetajate käest küsida, millist mõju see avaldab.

"Enne kui ma soovitaksin, küsiksin vanemate koolipapade käest," lausus ta.

"Igal juhul vorm kergendaks koolivägivalla probleemi," jätkas Klaassen. "Väga suured ülburid ei saaks enam kilose kuldketiga ringi käia." Teisest küljest vähendab koolivorm õpilaste individuaalsust, lisas ta.

Koolivormi kasutuselevõtt teeks Klaasseni hinnangul lastevanemate elu lihtsamaks, sest saab selgeks, mida on vaja lapsele kooliminekuks selga osta.

"Häda seisneb aga selles, et teatud ajani on võimalik tsentraliseeritult ja odavalt riideid saada, aga lastel tuleb aeg, kus on vaja kahte või koguni kolme vormi aastas," selgitas ta. Seetõttu peab Klaassen ühtset koolivormi mõeldavaks eeskätt algklassides.

Kuigi koolivormi võib kritiseerida, on Klaasseni kinnitusel sellel sotsiaalse tasakaalustatuse vaatenurgast tähtis roll.

Samuti ei maksa tema sõnul unustada oma kooli tunnet, mida koolivorm kahtlemata tekitab ja süvendab. "Inglismaal on vormid ja keegi ei kobise," lisas Klaassen.

Arved Breidaks arved@vorumaateataja.ee Võrumaa Teataja

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare