Jaanipäev - 24. juuni

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.

Jaanituli

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.

Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid, millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.

Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

Ennustamine

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.

Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.

Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Töökeelud

Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Jaanilaulud

19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest.

Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.

Rituaalsed toidud

Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.

Ristija Johannes

Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.

Mida teised teevad

Taanis tehakse jaanituld, kuid näiteks Rootsis süüdatakse tuli üksnes kitsal alal vastu Taani piiri. Mujal püstitatakse hoopis maipuu, mis on ehtitud roheliste vanikute, lillede ja lintidega ning mille ümber rõõmsalt tantsu lüüakse. Suured maipuud püstitatakse Rootsi linnades tänini. Seal esinevad rahvariietes tantsijaid, pered võtavad kaasa piknikukorvid ning vaatavad pealt laste ja noorte lõbutsemist. 1998. aasta Lundi jaanipeol oli uusasukaid märgatavalt rohkem kui rootslasi – maipuu ümber kogunenud rahvusrühmad tähistasid suve suurpüha, rootslased olid enamasti maakodudes või vaiksemates paikades. 2003. aastal oli Gotlandi saarel Visby linnas maipuu püsti veel keset augustikuud. Soomes nihutatakse uuemal ajal jaanipäeva tähistamine lähemale nädalavahetusele.

Sõnajalaõis

Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.

Meiud ehk maipuud

Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus, sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja maikuninga valimisega. Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.

Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde (mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde.

Taive Särg muusikast jaanipäeval

Jaanilaulud kuuluvad jaanipäeva kombestikku ja neid lauldi tule juures. Olemasolevad jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud, enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks, tema majapidamine ei edene). Laulude iseloom viitab pigem maagilisele kui meelelahutuslikule otstarbele. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Loitse lausuti üksi.

Jaanipäevaseks meelelahutuseks oli ka kiikumine kiigelauludega, erinevad mängud koos vastavate lauludega, tants ja pillimäng. Mulgimaal on jaanitule juures mängitud Nukumängu, see esineb seal sageli refrääniga jaanika (sisu järgi on tavaline refrään nuku). Setus toimub jaanipäeval ka kergotamine.

Jaanipäeva kombestikus on sarnaseid jooni peetripäevaga (vt näide 322 c) ja heinamaarjapäevaga. Üksik teade on ka jaanilauluga sarnasest maarikutulelaulust, mille viis võis olla jaanilauludega ühtemoodi.

Jaanilaulude viisid

Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega.

Lõuna-Eesti laulude juurde kuulub refrään, mida vastavalt piirkonnale lauldakse üks (näit 'jaanika' Mulgimaal) või kaks korda (näit 'jaaniku, jaaniku' vms Kesk-Eestis ja mujal Lõuna-Eestis).

Eesti kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres, eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas esineb suurem läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud 'liigu', 'liigo' vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo-lauludest. Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt teisele.

Setumaal on erinevaid jaanilaulude viise, sealhulgas ka ilma refräänita. Järgnevas näites kasutatakse paralleelselt nimetust jaanituli ja peetrituli, mis näitab, et sarnane tuletegemise ja laulmise komme oli tuntud ka peetripäeval.

Näiteid Põhja- ja Lõuna-Eesti jaanilaulude viisidest.

Põhja- ja Lääne-Eestis ei olnud eraldi jaanilaulude viise, vaid neid esitati harilikult mõnel tavandilaulude rühmaviisil. Mustjala jaanilaul on lauldud näiteks sealse tüüpilise pulmaviisiga.

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare