Ristipäev (taevaminemispüha) - 40. päeva pärast lihavõtteid, neljapäev

Vanemad teated pärinevad 17. sajandist ja kirjeldavad suuri ristikäike arstimise, püha veega pritsimise ja muude tavadega. Ristipäeval on ka ohverdatud. Need kirjeldused sarnanevad 19. sajandil õigeusklike setude ristipäeva kommetega, kui käidi ikoonide alt läbi, puudutati neid, toodi andeid ja tehti muud, mis kuulus õnnestavate ja tervendavate riituste juurde.

Ristipäeva erijooneks on ranged töökeelud ja austav käitumine maa suhtes. See on tõeline maa puhkuse ja pühaduse päev, samuti piksepüha. Ristipäeval ei kasva rohi ega laula lind, ütleb vanasõna. Otse loomulikult ei tohi sel päeval murda oksi, kitkuda rohtu, teha puid või üldse mingil viisil maasse ja elavasse loodusesse puutuda. Keelu rikkumisel kaob põlluviljakus, taimede murde- ja haavakohad jooksevad verd, kari hävib või haigestub. Keelu rikkumisel hakkasid uskumuse kohaselt lehmad verd lüpsma, mis oli 19. sajandil suur ja raskesti ravitav õnnetus.

Põhimõtteliselt olid sel päeval ka mitmed talutööd keelatud, eriti villasetööd, kudumine ja õmblemine, samuti kolistamine ja müra tekitamine. Nendest keeldudest üleastumine tõmbas ligi äikest.

Ristipäeval sündinul olid erilised võimed ja ristipäeval surija pääses otse taevasse.

Mõnel pool on ristipäeval tuld tehtud.

Vihm andis rohule erilise väe, n-ö pani soola rohu sisse, kuid ennustas ka vihmast suve.

Keelud

Igasugused tööd olid keelatud, samuti kokkupuude maaga, rohu, lillede, puude murdmised jm. Keelud kehtisid ka villa- ja lõngatööde, kerimise, kudumise jm naiste käsitööde suhtes. Keelu rikkumine usuti põhjustavat pikset.

Külaskäimise keeld – külaline toob peresse õnnetust. Keelatud oli ka paljajalu käimine ja eriti paljajalu küllaminek – nõiud teise pere mesilased või loomad ära.

Toidud

Piimatoidud, kuid ka erilised korbid ja karaskid. Sellega taotleti paremat piimasaaki. Tehti munarooga, laual oli liha.

Nõidumine

Ristipäev oli üks soodsamaid maagiliste toimingute aegu kevadsuvel. Eeskätt taotleti head piima- ja võiõnne, mistõttu käidi võõra karja jälgedest purusid korjamas ja võõraste loomade seljast karvu lõikamas. Puru ja karvatuhk söödeti oma loomadele. Teise karjalauta ja karjamaale viidi nõiaesemeid. Kes kartsid nõidust, need jätsid sel päeval loomad lauta.

Kolmel ristipäeval imetatud lapsest saab uskumuste kohaselt nõid.

Kui naabri viljapäid kokku siduda või vilja mõnest põllunurgast niita, siis ta vili ikaldub.

Piimanõidus

Teise piima- ja võiõnne sai endale nõiduda jüripäeval, paastumaarjapäeval, suurel neljapäeval ja suurel reedel, karjalaskepäeval, ristipäeval, jaanipäeval. Sellise tembu võtted ja loetud nõiasõnad on olnud üsna ühesugused – kõrgemas paigas hüüti või viibati piima oma talule, jäljendati naabri aiateivaste, põllul aga kadakate lüpsmist. Ka loomadelt lõigatud karvad ja nende jäljed olid piimaanni ülekandmisel abiks. Et piim oli väga oluline toiduaine, puust piimanõud kippusid kergesti hukka minema ja piim vesiseks muutuma - seda seostati nõidusega -, siis oli karja kaitsmine kahjustamise eest, nõidumine ja vastunõidumine mitmetel kevadistel kalendripäevadel väga oluline.

Piksepühad

Otseseoses piksega on mitmed kevadised tähtpäevad, nagu jüripäev, millal kolistamine tõmbab pikse ligi, setudel räüsäpäev. Ristipäevad ja suvistepühad on mitmete keeldude ja nende rikkumisel tekkiva piksekahju poolest samuti ilmekad piksepühad. Setudel on piksepühaks veel pekopüha.

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare