Tuhkapäev (tuhapäev, vastlapäevale ehk lihaheitele järgnev kolmapäev) - liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispühi

Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.

Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.

Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.

Veel on rannas, kus algas kalasöömine, pandud 19. sajandil lapsed soola peale põlvili ja naljatamisi virkust soovides vastu pükse pekstud.

Keelud

Juuste kammimine, sest vastasel juhul need muutuvad tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud; või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne.

Kaua ei tohi üleval olla ega tule valgel töötada, sest muidu vaatab laisknaine su ära. Laisknaine liikus ringi Läänemaal ja Muhus.

Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.

Härgi ei tohtinud ikkesse ega hobuseid rakkesse panna – tekib kõõm ja naha kestendus. Samal põhjusel ei tohi lambaid niita. Vanades 19. sajandi kommetes oli oluline koht tuha sõelumisel ja pesu pesemisel – tuhka saab palju, pesu aga on aasta jooksul erakordselt valge ja puhas, seda on kerge pesta. Mõnel pool, eeskätt rannikualal, on käidud saunas "liha maha vihtlemas" – oli ju algamas suur paast.

Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, mis olid rohkem madisepäeva kombed.

Toidud

Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.

Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.

Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.

Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.

Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk

Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi salaja teise pere ukse taha, akna alla või visati üle läve tuppa. Tuhapoiss tuli võimalikult kiiresti edasi järgmisse perre viia. Tähtis oli see enne päikeseloojangut oma perest eemale toimetada. Hädaga on kuju viidud metsa ja seotud puu otsa (vrd metsiku ja kada ajamise kombega) või hävitatud. Kelle peresse tuhapoiss kogemata jäi, see sattus pilkealuseks; uskumuse järgi jäigi pere sel aastal mustaks ja laisaks.

19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.

Tuhanuku viijaid on jälitatud ja kättesaadu suhtes on rakendatud vana karistusviisi: puu või luuavars aeti kasuka/mantli varrukatest läbi, seoti tuhanukk selga ja saadeti minema. Õnnetu ei saanud käsi liigutada ja tal oli üsna keerukas nt metsast läbi saada.

Tuhkataat

Lastehirmutis. Oli mõeldud laste kollitamiseks tuhkapäeva paiku.

Kirik

Tuhkapäev sümboliseeris kahetsust. Algselt puistati katoliku kirikus palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuhka pähe patukahetsejatele, kes paljajalu ja vastavas rüüs ilmusid kirikuuksele. Hiljem, kuna patukahetsejate hulk üha kasvas, hakati tuhka riputama üksnes oma koguduse liikmetele. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus. Algselt pühapäeviti ei paastutud.

Mida teised teevad

Inglismaal Sussexis oli 1950. aastateni tava, et lapsed viivad kooli kaasa oksa ehk nn tuhaoksa. Kes selleta välja ilmus, sattus igat laadi naljatlemise ohvriks. Peaaegu igal pool on tuhkapäev kontrastiks eelnenud vastlapäevale, mis lõpetab karnevalide ja lõbutsemise aja. See on vaikne ja rahulik aeg. Siiski on näiteks Inglismaal ja Saksamaal liikunud ringi paastupoiss (Jack o'Lent). Prantsusmaal kanti ringi või liikus ringi Hea Tuju personifikatsioon, kes maeti kogutud rahaga paastuaja märgiks pidulikult maha. Kesk-Euroopa maades on tuhkapäeval või lihavõtteajal karistatud karnevaliaja personifikatsiooni: kuju on maetud maha, põletatud või uputatud. Saksamaal ja mujalgi on peamiseks toiduks olnud oad ja searibi. Kogutud seakondid viidi külvamise ajal põllule.

Inglismaal söödi tuhkapäeval, nagu ka sellele järgnenud päeval, liha ja pannkooke.

Laisknaine

Lääne-Eestis ja saartel tuntud personifikatsioon. Usuti, et laisknaine liigub tuhkapäeva õhtul ringi ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.

Tuhk

Tuhka on väga laialdaselt kasutatud mitmesuguste riituste juures ja viljakuse taotlemiseks, samuti ravimisel. Tuntud maagilise tõrjevahendina kaitses tuhk igasuguse nõiduse ja kahjustamise eest, mistõttu teda on riputatud metsloomade ja kurjade inimeste jälgedesse, visatud soovimatutele isikutele, vaenlastele, nõidadele kas riietele või näkku. Ravimisel kasutati tuhka erinevate nahahaiguste peletamiseks.

Tuhka kasutati ka ennustamisel. Eestlased vaatasid eeskätt vana-aastaõhtul, millised jäljed olid hommikuks koldetuhale tekkinud, ja ennustasid selle põhjal enda ja loomade saatust. Tuhka nagu muldagi on võetud amuleti või mälestusena kaasa.

Tuhka laotati põllule viljakuse saavutamiseks, tuhk oli oluline väetis. Sarnasel põhimõttel rajaneb ka krematsioonituha puistamine loodusesse või kodukohta – see on tagasipöördumine ja õnnistus maale.

Tuhk oli oluline puhastusvahend, sellest keedeti lehelist ja seepi pesupesemiseks.

Tuhka-Mats, Tuhkhaua-Mats

Mütoloogiline olend, kes elab koldes. Hilisemal ajal on olnud lastehirmutis ja muinasjututegelane (ka tuhkapuss) – kolmas vend, ullike, kes midagi teha ei oska, saab aga endale kuningatütre, kuningriigi ja varanduse.

Lehelis, leelis (Lääne-Eesti), libe (Lõuna-Eesti)

Kasetuhaleotis: kasetuhk pandi kotiga patta keema või leotati kuumas vees. Kasutati pesu leotamiseks ja pesemiseks. Lehelisega keedeti ka seepi.

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare