Urbepäev (palmipuudepüha) - liikuv püha, pühapäev nädal enne lihavõtteid

Liikuv püha, mille juures levinuim tava on pajuurbadega (ka kase vm okstega) urbimine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Komme on laiemalt kogu Euroopas tuntud. Varahommikul äratati magajad pajutibudega lüües ja sooviti neile tervist või näiteks: "Virgaks, viksiks!"

Koju toodud pajuoksi oli tavaks hoida vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste aga ka lepa-, kase-, sarapuu- ja muid urbi. Mõnel pool on pajuurbi viidud ka haudadele.

Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud ja seetõttu on neid kasutatud ka maagiliste toimingute ja nõiduse juures. Näiteks hoiti neid karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti aga ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne tagama.

Setudel ja Kagu-Eesti alal laiemalt kiiguti sel päeval laual ehk tsõõtati. Laud asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Kiikumise juurde lauldi tsõõtamislaule. Komme hakkas taanduma 20. sajandi keskpaiku.

Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvuga - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade tagamiseks. Toodi tuppa linnulaaste, et leida suvel linnupesi. Isikliku tervise juures järgiti samu tavasid, mis lihavõtteajal üldse: pesti varahommikul silmi, teinekord asetati vette veel muna.

Keelud

Keelatud oli kapsa söömine ja juuste kammimine. Esimene oli parema kapsakasvu tagamiseks, kuid teine oli keelatud mure tõttu, mida on raske tänapäeval hinnata – peljati, et täid kasvavad muidu pajuurva suuruseks.

Toidud

Urvapuder ehk kruubipuder, lihatükid sisse lõigutud..

Kiriklik tähendus

Kiriklikult märgib see päev Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.

Mida teised teevad

Praegune kombestik on üsna ühetaoline, kuid hiliskeskajal oli tegemist populaarse pühaga, millel oli oma erijooni. Vaimulikud õnnistasid enne messi nn palmioksi ehk igihaljaid oksi, koguduseliikmed kandsid neid ristikäigul ja viisid hiljem koju. Inglismaal valmistati jumalateenistuse ajal okstest või kodust toodud ja kirikus õnnistatud materjalist riste. Hiljem viidi need koju kaitsmaks majapidamist kõigi kurjade jõudude eest. Hilisematel sajanditel tõid noored metsast sarapuu- jm oksi nii kaunistamiseks kui õnne tagamiseks. Põhja-Inglismaal tehakse tänini kaitsvaid riste.

Ka oli 19. sajandil tavaks koguneda mägedele tantsima, sportima, kooke ja mooruspuumarju sööma ning suhkruvett jooma. Et lärmati, joodi ja tunti end vabalt, keelati säärane pidutsemine peagi ära.

Tänini on Herefordis ja veel paaris piirkonnas säilinud 1570. aastal alguse saanud tava kirikuteenistuse järel jagada palmipuudepüha kooki. Nüüd pakutakse pühade puhul ka siidrit.

Taive Särg urbepäeva lauludest

Urbepäevalauludeks võib nimetada vastavate kommete juurde kuuluvaid urbimise ja tsõõtamise laulusid. Hommikul vara löödi magajaid pajuurbadega. Käidi urbimas teisteski peredes, lauldes või lugedes sinna juurde maagilise sisuga tekste. Tekstide ehituse järgi võiks arvata, et neid esitati poolkõneldes loitsuna. Urbimas on käidud ka lihavõttepühade hommikul.

Eriline kiikumine, nimetusega tsõõtamine (tsõõkamine) oli tuntud Kagu-Eestis (vt tsõõk, tsõõtamise laulud). Päeva järgi on öeldud tsõõtama kohta ka urbetama (Arhiiviviide: RKM, Mgn II 61 c).. Põhja-Eestis toimus tsõõtamisega sarnane lauahüppamine lihavõttepühadel (Viru- ja Järvamaal, osalt Harjumaal) ja kestis mõnikord hiljemgi; kuid sealsete laulude kohta ei ole teateid. Kiikumisega sarnaneb siin üles-alla liikumine ja seotus kevadsuvise perioodiga. Kiigeks on pikk laud (tsõõk) või roigas, mis on keskkohaga toetatud mingi kõrgema asja (palgi, aia) peale. Kummaski otsas seisab või istub kaksiratsa üks inimene või paar, kes kordamööda üksteist üles kaaluvad. Selline kiikumine oli samuti kasutusel enne päris kiikumisaja algust. Ingeris ja Soome edelaosas märkis noorte lõbutsemisaja algust samuti lauahüppamine, mis võis alata juba paastumaarjapäeval.

Tsõõtamise juurde kuuluvaid laule on teada Setust, neid nimetatakse tavaliselt püha järgi urbepäevalauludeks (vt allpool). Tsõõtamise laulud on sageli iseloomuliku refrääniga tsõõ, tsõõ, mis asetati nii värsirea lõppu kui keskele (see on siserefrään), mõnikord esines tsõõ-tsõõ ainult algusvormelina. Oli kombeks tsõõtada nii, et kumbki laulja või paar ütles vaheldumisi ühe värsi. Kaasa laulda aitasid ka pealtvaatajad, oma korra ootajad, eriti siis, kui laual istus ainult kaks inimest.

Tsõõtamise viisid tuletavad mõnevõrra meelde lihtsamaid mängu-, karjase- ja lastelaule. Takt on kindel, igale muusikalisele ajaühikule vastab harilikult üks silp, korduvad lühikesed rütmilised figuurid, tempo on võrdlemisi aeglane. On jäädvustatud nii ühe- kui mitmehäälseid variante.

Näiteid urbepäeva tsõõtamise viisidest

Laulmine ja pidutsemine lihavõtte- ja suvistepühadel

Lihavõtted on keskne püha kevadpühade tsüklis, mis algab urbepäevaga. Lõbutsemine ja laulmine oli võimalik urbepäeval ja lihavõttepühadel. Nendevaheline suur ehk vaikne nädal oli kõige vaiksem paastuaeg, kus ei tohtinud müra teha, laulda, pilli mängida ega pidutseda. Setus ja mõnes Võrumaa kihelkonnas jätkus lõbutsemine veel nädala jooksul peale pühi. Lihavõttepühi on eriti suurelt tähistatud Lõuna-Eestis, kus on tihe seos balti ja slaavi rahvaste kalendrikommetega.

Lõuna-Eestis algas lihavõttepühadel kiikumine. See oli oluline toiming, mille järgi lihavõttepühi kutsuti ka kiigupühadeks. Lõuna-Eestis tuntud lihavõttelaulud on põimunud kiigelauludega, see on laulude keskne teema. Setus, vanadel lõuna-eestilistel keelesaartel ja osalt endisel Võrumaal on rõõmsad lihavõttelaulud nagu vastandiks paastu alguse lihaheitelauludele. Tähtsal kohal on ka ringmängude mängimine.

Suvistepühade ehk nelipühade nimega otseselt seonduvat eraldi laulude rühma pole olemas. Setus on peetud suvistel või järgnevatel päevadel rohkesti külapühi, millega kaasneb üldine pidutsemine: kirmased, (paaba)praasnik ja kergotamine.

Põhja-Eestis algas suvistepühadel kiikumine.

Suvistel on Setus peetud Peko pidusid, mille juurde kuulus ka laulmine. Vene kirikukalendri aladel ja eelkõige Setus on suvisted ühtlasi esivanemate mälestamise ajaks, mil käiakse haudadel ja itketakse.

Setus lauldakse alates suvistepühadest tavaliselt kergotamislaulu, mis kuulub ka jaani- ja peetripäeva tähistamise juurde. Üksikuid teateid selle kohta on ka mujalt, nt. Tartumaalt.

Setu kergotamine on enamikul juhtudel tantsuline laul, mille juurde kuulub liikumine poolsõõri ja tagasi; laulu sisu on seotud pühade ja lõbutsemisega. Laulu esitatakse eeslaulja ja Setus traditsioonilise mitmehäälse kooriga. Setu tantsuliste laulude muusikaline stiil moodustab vaheastme ühelt poolt tavandiliste peolaulude ja lüro-eepiliste laulude ning teiselt poolt tantsuviiside vahel.

Kergotamise kombe nappidest kirjapanekutest (Põlvast ja Setust) võib järeldada, et see on kunagi olnud naistepeo ilmega kooskäimine, mille juurde on kuulunud pinkidel ratsutamine, arvatavasti maagilise otstarbega.

Kiigel laulmine

Kiikumine selle kõige levinumas tähenduses toimub väljas suure kiige peal.

Kiigelaulud laululiigina kuuluvad just päris-kiikumise juurde. Kiikujateks ja lauljateks olid tüdrukud, laulmisest võtsid mõnikord osa ka vanemad naised. Kiigel lauldi traditsiooniliselt arvatavasti eeslaulja ja kooriga, kuid uuemal ajal võis see asenduda koos laulmisega. Greete Jents (sünd 1884) mäletab, et lauldi enam-vähem koos, korrapärast eeslaulmist kiigel ta ei mäleta. Mõnikord, eriti Põhja-Eestis, lauldi ka kahe kooriga, kummalgi oma eeslaulja. Kiigelaulude vanematel helisalvestustel võib kuulda omapärast tämbrit, mis oli tingitud erilisest hääle moodustamise ja võimendamise viisist, et laul kostaks väljas kaugele.

Kiigelaulude viisid

Kiigelauludes kasutatakse erinevaid arhailise ilmega viise ning mõningaid uuemaid viise. Põhja-Eesti kiigelaulude juurde kuuluvad sageli omapärased rütmid, mis on välja kujunenud laulmise rütmi kokku viimisel kiige liikumise rütmiga.

Herbert Tampere on kaardistanud eri tüüpi kiigeviiside piirkondliku leviku. [kaart] Kiigelaulude traditsiooni keskus on arvatavasti Põhja-Eesti. Kõigis Kagu-Eestis osades (ja Lätis) ei ole kiigelaulud kujunenud omaette laululiigiks, vaid on osa lihavõttelauludest, kus peateemaks on kiikumine.

Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi kiikumisel ka muid, harilikult pikemaid laule ja mängiti laulumänge. Sageli oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid.

Kiikumisaeg algas Lõuna-Eestis lihavõttepühadel ning kestis pühadeaja ja mõned järelpäevad, vahel ka terve järgneva nädala. Kiik püstitati kahe kasvava puu või posti vahele, see oli tagasihoidlikum ehitis kui suur Põhja-Eesti kiik. Kiigeviisid on sageli vastava piirkonna vanemate kalendrilaulude viisid, kus sõltuvalt piirkonnast esineb erinevaid refrääne.

Lõuna-Eestis nimetati kiigelaule ka hällülauludeks. Kagupoolsete kihekondade ja vanade keelesaarte kägotamiste viisid tunduvad emotsionaalsed ? neid iseloomustavad rütmivaheldused, mõnede helide kinnipidamine, teiste kiirendatud läbilaulmine, tõusvad intonatsioonid ja ebaharilikud rõhutamised. Lõuna-Eesti kiigeviisidel on sarnasusi ka slaavi, eriti valgevene rahvaste kevadlauludega. Setus esineb mitu üsna erinevat kiigeviisi, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Sealhulgas on uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade kommetest.

Näiteid Lõuna-Eesti kiigeviisidest.

Põhja-Eestis algas kiikumine enamasti suvistepühadel ning kestis laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kuni jaanipäevani, vahel kauemgi. Põhja-Eesti kiik oli tugeva ehitusega ja kestis aastaid. See rajati kahe toestatud samba vahele, ta koosnes liikuvast võllist ja kahest põikpuudega ühendatud lauast, mis ühendati võlliga 4 ? 8 samba abil.

Kiigeviisides esineb sageli silpide pikendusi ja meloodilisi kaunistusi. Pikenenud on värsirea, poolvärsirea või värsijala viimased positsioonid. Kiigeviisi nimetatakse kiigetooniks. Kiigel lauldi mõnikord ka vaikselt õõtsudes või hoopis maas. Laulmiseks kasutati mõnikord ka naiste-, karja- lõikuse-, mängu- ja isegi meestetoone.

Põhja-Eesti kiigeviise iseloomustavad pikemalt väljapeetud helid värsirea lõpus või värsijala lõpus. Mõnel pool on välja kujunenud väga omapärased, otseselt suure kiige liikumisperioodiga kooskõlla viidud viisid. Värsijalgade tagumist positsiooni venitatakse nii kaua, kuni kiik liigub ühest kõrgpunktist teise. Pikad noodid on rohkesti kaunistatud.

Muhus võib olla kiigelaulude refrääniks suure laskumisintervalliga e-e või ekke.

Näiteid Põhja-Eesti kiigeviisidest.

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare