Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse Tartu ülikooli juurde 1919.aastal. Selleks ajaks oli eesti folkloristika küll välja kujunenud, ja seda oluliselt Tartus, kuid seni seoses seltside ja üksikisikute tööga.

Esimeseks professoriks kutsuti WALTER ANDERSON (10.10.1885 Minsk - 23.08.1962 Kiel), kes töötas sellel ametikohal 1920-1939.a.

W. Anderson oli õppinud Kaasani ülikoolis, täiendanud end Peterburi ülikoolis ja välismaal, 1916.a. kaitsnud doktoriväitekirja "Императоръ и аббатъ: исторiя одного народного анекдота".

Töötas Kaasani ülikoolis Lääne-Euroopa kirjandusloo eradotsendina ja itaalia keele lektorina. 1918.a. valiti ta samas professoriks, kuid sõja tõttu tööd alustada ta ei saanud ja töötas seetõttu Minskis gümnaasiumiõpetajana.

Tartu ülikoolis õpetab ta alul saksa keeles, 1922.a. sügisest eesti keeles, keskendudes folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele.

W. Anderson ise kogus juudi, eesti ja saksa ning itaalia rahvaluulet. Ta oli aktiivne teadlane, osaledes rahvusvahelistel folkloristikakonverentsidel, toimetades erialakirjandust (mh FFC, Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaateid, ülikooli toimetisi) ja osaledes seltside (ÕES, ARS) ning kolleegiumi liikmena Eesti Rahvaluule Arhiivi töös.

Pärast lahkumist Tartust 1939.a. asus ta Saksamaale, alates 1945.a. töötas Kieli ülikooli professorina.

1919-1934.a. oli Tartu ülikooli õppejõuks MATTHIAS JOHANN EISEN (28.09.1857 Vigala - 6.08.1934 Tartu). Loengud tuginevad tema varasemale tööle ning Eiseni kogudele, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele.

1927-1944.a. töötas õppetoolis dotsendina OSKAR LOORITS (9.11.1900 Suure-Kõpu v. - 12.12.1961 Stockholm). Oskar Loorits lõpetas Tartu ülikooli 1922.a., kaitses 1926.a. doktoritöö liivi rahva usundist, 1927.a. asutas Eesti Rahvaluule Arhiivi, olles ka selle juhataja.

Oskar Loorits loeb arhiivindust, lühivorme, laule, olulise pöörde teeb ta aga usunditeemal, keskendudes senise motiivide ja usundiliste olendite tutvustamise asemel usundi fenomenoloogiale ja psühholoogiale.

Pärast lahkumist Tartust 1944.a. oli Rootsis, töötas Uppsalas.

1944.aastast muutus õppetöövorm, rahvaluule ainete osa vähenes ja 1947.aastast ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga. Ometi säilis kursusesüsteemis võimalus spetsialiseeruda rahvaluule alale.

Sel perioodil käisid üliõpilased rahvaluule praktikal, kogumas rahvaluulet, millest kujunes EKRK (eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri) rahvaluule käsikirjaline kogu, mis praegu on deponeeritud Eesti Rahvaluule Arhiivi.

1944-1994.a. töötas rahvaluule õppejõuna, alul dotsendina, 1974 .a. professorina, 1991.a. konsultant- ja emeriitprofessorina EDUARD LAUGASTE (22.05.1909 Taagepera v. - 30. 08.1994 Tartu). E. Laugaste õppis Tartu ülikoolis 1927-1935 .a., kaitses 1937. a. magistrikraadi, töötas kooliõpetajana, 1944. a. kutsuti ta ülikooli juurde rahvaluule kateedri juhatajaks. E. Laugaste kaitses doktorikraadi 1970. a. teemal "Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes" (ilm.1969.a.).

Öppejõuna luges ta rahvaluule põhikursusi (teooria, ajalugu, rahvaluuleliigid, eriti jutud ja laulud), millest on ka avaldatud õppematerjale.

Hiljem lisandusid UDO KOLK (04. 05. 1927 - 25.08 1998) ja PAUL HAGU (s. 1946).

1991. a. mindi eesti filoloogia osakonnas üle kursuste süsteemilt ainesüsteemile, mis oluliselt suurendas taas rahvaluule õpetamise mahtu. Esialgu jätkati küll kirjanduse õppetooli koosseisus, kuid töömahu suurenedes tuli juurde uusi õppejõude: AINO LAAGUS, ALO MALT, ARVO KRIKMANN, TIIU JAAGO, TIIA KÖSS; hiljem ÜLO VALK, MALL HIIEMÄE.

1993. a. õppetool iseseisvus ja taastas endise nime - eesti ja võrdleva rahvaluule õpetool.