Suurel, rikkal mõisahärral oli kaks orja. Esimene oli suur ja pikk kui mürakas ning tema nimi oli Suur Peeter. Teine oli väike ja kõhnake nagu poisike ning tema nimi oli Väike Peeter.
Saadeti kord mõlemad Peetrid metsa puid raiuma; anti kummalegi ka oma leivakott kaasa, kus terve päeva jaoks moona oli. Mehed raiusid tugevasti puid, et pea suitses otsas. Nälg aga hakkas kõhtu näpistama.
Suur Peeter ütles: „Kuule, Väike Peeter! Sööme sinu leivakoti enne tühjaks, siis võtame minu oma ette.”
Väike Peeter ei mõtelnud midagi paha ja ütles: „Sööme peale! Mis me ilmaaegu siis mõlemad kotid ühekorraga lahti teeme!”
Hakkasidki sööma ja sõid Väikese Peetri leivakoti sootuks tühjaks.
Peale sööki heitsid mehed maha – leiba luusse laskma.
Hakkasid siis jälle vaprasti tööle ning virutasid palkidele pihta, et kirved välkusid. Jällegi hakkas nälg kõhtu näpistama, iseäranis veel Väikese Peetri kõhtu.
„Läheme nüüd jälle sööma, Suur Peeter!” palus Väike Peeter mitu korda.
Aga Suurel Peetril näis kuri nõu olevat.
Istusid küll maha; Suur Peeter ei lasknud Väikest Peetrit ligigi, ütles aga: „Kui sa mind rahule ei jäta, ma löön sind!”
Väike Peeter hakkas nutma ja pilli ajama: „Mis ma siis söön?”
„Vaata, seal põõsas on hiirepesa,” ütles Suur Peeter, „söö see ära! Hiireliha on näljaajal väga hea roog.”
Väike Peeter läkski põõsasse ja leidis pesatäie hiirepoegi ning ütles iseendamisi: „Head needsamadki!”
Vana hiir aga paluma: „Armas mees, ära tapa mu lapsi ära! Mis kõhutäie sa neist saad! Kui sul kord abi tarvis on, küll meie siis käepärast oleme.”
Väike Peeter mõtles ka: „Saan mina teist nüüd söönuks või suren ma teie pärast nälga! Minu pärast magage siis pealegi!”
Kannataski väike mees õhtuni nälga, ning läksid siis koju.
Teisel päeval saadetakse mõlemad orjad jälle metsa puid raiuma.
Kummalgi mehel oma leivakott kirvevarrega seljas. Suur Peeter sammub ees, Väike Peeter vudib taga.
Mehed nüüd jälle metsas ja paugutavad palkidele pihta, et pead suitsevad otsas.
Nälg ka jälle kõhtu näpistamas.
Suur Peeter ütleb: „Väike Peeter, sööme nüüd sinu leivakoti jälle tühjaks, siis võtame minu oma ette!”
Väike Peeter mõtles: „Ega ta täna ometi niisugune kelm ei võiks olla kui eile,” ja ütles: „Noh, sööme pealegi! Mis ilmaaegu mõlemaid kotte korraga lahti kiskuda!”
Istuvad maha ja söövad Väikese Peetri leivakoti tühjaks.
Puhkavad, puhkavad ja hakkavad siis jälle tööle ning virutavad puudele pihta, et kirved välguvad. Väikesel Peetril mõne aja pärast kõht tühi.
Palub Suurt Peetrit: „Istume nüüd maha sööma! Nälg kipub keha närvetama!”
Suur Peeter istub maha, võtab leivakoti lahti ja sööb.
Väike Peeter kipub ka koti kallale, aga Suur Peeter ei lase teda jälle ligi, vaid lubab aga lüüa.
„Mis ma siis söön?” ulub väike mees viha ja nälja käes.
„Vaata, seal kännu all on mesilasepesa! Mine ja tühjenda see!”
Väike Peeter arvab: „Hea seesamagi, kui paremat ei ole!”
Astub mesilasepesa juure ja kipub kärgede kallale.
Mesilased paluma: „Armas mees, ära riisu meid! Mett vähe, meetoobid mesilasepoegi täis. Kui sul abi tarvis, küll meie siis sind aitame!”
Peeter pomises: „Sellest meetilgakesest mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab või suretab! Minu pärast kandke või terve kannualune mett täis!”
Jättiski mesilasepesa rahule. Tegi tühja kõhuga õhtuni tööd ning sõi kodus kõhu täis.
Kolmandal päeval lähevad Peetrid jälle metsa. Leivakott kirvevarrega kummalgi seljas; Suur Peeter sammub ees, Väike Peeter vudib järele.
Raiusid jälle puid, et pea aga aurab.
Söömaaeg käes; meeste kõhud heledad.
Suur Peeter ütleb: „Väike Peeter, sööme nüüd sinu leivakoti tühjaks ning siis võtame jälle minu oma käsile!”
„Aga kui sa jälle valetad?” küsis Väike Peeter.
„Ei valeta. Mis ma sust siis petan!” ütles teine.
„Olgu siis pealegi!” ütles Väike Peeter ning tegi leivakoti lahti. Sõid ka jälle kõik sootuks ära.
Lõuna söödud ja lõuna peale magatud ka veel.
Jällegi tööle. Virutavad, et laastud lendavad.
Väike Peeter jälle Suurt Peetrit paluma: „Kõht tühi! Läheme sööma!”
Lähevadki.
Aga Suur Peeter ei lase jälle Väikest leivakoti ligi, vaid tahab aga lüüa, kui väike mees keeldu ei kuula.
Väike Peeter nutma.
„Vaata, seal puu otsas on kullipesa; mine söö sealt!” ütles Suur Peeter.
„Hea seesamagi, kui paremat pole!” arvas Väike Peeter ja ronis üles pesa kallale.
Pesas kulli pojad.
Vana kull paluma: „Armas mees, ära tapa mu poegi ära! Nad on ju alles väetid ja vaesed, mis sööma–aega sa neist saad! Aga kui sul mõnikord abi tarvis on, küll ma siis käepärast olen!”
Väike Peeter mõtlebki: „Teist ma s’ nüüd söönuks saan! Minu pärast jääge, kus te olete!” Ja ronis jälle puu otsast maha ning tegi õhtuni tühja kõhuga tööd.
Tulid järgmisel päeval jälle metsa puid raiuma. Aga nüüd ei annud Väike Peeter Suurele Peetrile oma leivakotist mitte linnupette väärtki katsuda, vaid ütles: „Võta aga, veli, omast kotist! Mis sa teise omast tahad!”
Suur Peeter ütles küll: „Kuule, Väike Peeter, kui sa ei anna, küll sa näed, mis ma sinuga kodus teen!”
Väike Peeter aga vastu: „Mis sa minuga siis teha tohid! Ma kaeban härrale.”
Sõid mõlemad kõhu täis ja raiusid õhtuni puid.
Õhtul koju tulles läks Suur Peeter otsekohe härra juure ja ütles: „Aulik härra! Teie võite Väikesest Peetrist väga suurt kasu saada, kui teie teda aga tööle sunnite ja tema pea lubate maha lüüa, kui ta käsku ei täida.”
„Mis töö see siis on?” päris härra ruttu järele.
Suur Peeter ütles: „Väike Peeter rääkis täna metsas puid raiudes, et tema kolme päevaga vahast kiriku valmis teeb, mullast aia ümber ehitab ja kaheteistkümne häälega kella torni paneb, kui ta tahab.”
Härra kutsus Väikese Peetri kohe tuppa ja ütles: „Kuule, Väike Peeter! Ma annan sulle kolm päeva aega. Selle aja sees pead sa mulle vahast kiriku üles ehitama, mullast aia ümber tegema ja kaheteistkümne häälega kella torni panema. Kui sa selle tööga nimetatud aja sees valmis ei saa, siis lasen ma su pea maha lüüa. Mine nüüd, söö kõht täis ja hakka tööle!”
Väike Peeter tahtis küll veel rääkida, aga härra tegi ukse lahti ja saatis vaesekese välja.
„Mis nüüd teha!” mõtles Väike Peeter.
Ei maitsenud mehikesel söök ega jook. Suur Peeter aga irvitas ja parastas pealegi.
Läks vaene mees nuttes metsa poole.
Mesilane tuli vastu ja küsis: „Peeter, mis viga?”
„Mis sa, väike loomake, selle järele küsid! Või sa mind aidata jõuad!”
„Ütle ometi, ütle ometi! Ehk võin ka,” ütles mesilane.
Peeter seletas: „Härra lubas mu ära tappa, kui ma kolme päevaga valmis ei tee vahast kirikut, millel muldaed ümber ja kaheteistkümne häälega kell tornis on.”
Mesilane vastu: „Ära nuta, mees! Heida aga magama ja tule homme hommikul vaatama!”
Väike Peeter ei tahtnud küll mesilase juttu uskuda, aga heitis ometi magama.
Pahad unenäod äratasid vaese mehe juba enne päeva üles. Pani teine riided selga ja läks välja tuska lahutama.
Üks imelik sumin ja kõmin, nagu oleks mitutuhat mesilast õhus lendamas, kostis Peetrile kõrvu, niipea kui ta uksest välja astus. Vaatas ümber, ja – ennäe ilmamaa–imet! Mesilased teritavad veel kirikutorni otsa. Juba kõik valmis. Kirikul ilusad kollased vahast müürid, meest aknaruudud ja kärjest katus peal.
„Oh teie head loomakesed!” ütles Peeter. „Kui ma nüüd aiaga ka veel valmis saaksin, siis oleksin ma surmast pääsenud, sest ega kaheteistkümne häälega kella ometi maa peal ole; seda ei või härra sugugi nõudagi.”
Kõndis ja lonkis nüüd Väike Peeter jälle ümber; hiir tuli vastu ja küsis: „Sõber, miks sa nii tusane oled?”
„Olen vaene, õnnetu mees! Vahast kirikuga sain küll valmis, aga kust muldaed ümber võtta! Selle kallal peaks terve rügement soldateid mitu aega tööd tegema.”
Hiir vastu: „Ära muretse, heida aga õhtul rahulisesti magama ja tule homme hommikul vaatama!”
„Hea küll,” mõtles Peeter, „ehk saab ka hiirest niisamuti abi nagu mesilasestki,” ja heitis õhtul rahulisesti magama.
Ruttas hommikul välja, ja – ennäe jälle imet! Mitutuhat hiirt teritavad veel aia selga ja – mehekõrgune muldaed kiriku ümber valmis.
„Olen küll siiamaani läbi saanud, aga kust ma vaeseke nüüd selle kaheteistkümne häälega kirikukella välja võtan!”
Sammus ümber ja mõtles siia ja sinna, aga nõu ei hakanud kuhugi.
Suur kull lendab metsa poolt kiriku aiale, seab tiivad paigale ja küsib: „Mis sa kurvastad, armas sõber?”
„Olen vaene, õnnetu mees! Vahast kirikuga sain küll valmis, ja tehti ka mullast aed ümber, aga kust ma selle kaheteistkümne häälega kirikukella välja võtan? Niisugust ei ole vist kuski maailmas leida. Ja kui ta homseks siin ei ole, siis käib minu käsi halvasti,” vastas Peeter.
„Raske on ta küll saada,” vastas kull, „aga katsuda võime ometi! Ma tean, vanapaganal on küll üks niisugune kell, aga seda on raske kätte saada: seisab just tema magamiskambri peal, ja niipea kui keegi temasse puutub, hakkab ta valjusti kõlisema ning vanamees on kohe vaatamas. Kui sul aga julgust on, istu otsekohe minu selga ning siis läheme õnne katsuma.”
„See mul ükskõik, kus ma surma saan!” vastas Väike Peeter.
„Võib aga ka olla, et meie teekond õnnestub; siis oled vaba mees,” vastas kull.
Peeter ei mõtelnud enam kaua järele, istus kulli selga ning tõusis sellega lendu.
Küll värises mehikese süda sees, kui ta kulli seljas metsadest ja mägedest ja jõgedest üle lendas; hoidis aga tugeva linnu kaela ümbert kinni ning sõudis edasi.
„Nüüd oleme vanapagana piirides!” ütles kull ning laskus maha.
„Võta see vitsake sealt üles ja pista põue!”
Peeter täitis kulli käsu. Lendasid jälle edasi.
Kull laskus jälle maha ja ütles Peetrile: „Võta see liivatera sealt üles ja pista põue!”
Peeter täitis käsu. Lendasid jälle edasi.
Jällegi laskub küll maha ja ütleb: „Võta see veetilk sealt üles ja pista põue!”
Peeter täitis käsu. Lendasid jälle edasi.
Kaugelt paistis suur pere. Kull ütles: „Ole nüüd vagusi, sealt paistab vanapagana pere. Kui me kella juure jõuame, siis katsu, et sa ta osavasti penni küljest lahti harutad. Hoia aga, et sa selle juures sõnakest ei räägi, muidu võiksid suure õnnetuse sünnitada!”
Juba mõlemad kella kallal.
Peeter katsub sõlme lahti teha, aga korraga käib kell mitme häälega: tilllllllll!
„Kes seal kella kallal?” karjub vanapagan alt toast.
Kull vastab:
Vanamees jäi vait. Mis siis kull kellale võikski teha! Peeter katsub teist korda sõlme lahti teha, kell aga kõliseb jälle mitme häälega: tillillill!
Vanamees alt vastu: „Kes kuriloom seal kella kallal on?” Kull aga vastu:
Vanapagan jäi jälle vait.
Peeter oli sõlme aga juba peaaegu lahti saanud. Istus kulli selga, tõmbas veel korra sõlme, ning kell oli lahti. Kull aga pani ühes mõlematega lendu, nii et kell valjusti ja ikka valjumalt kõlises, ikka tillillill!
Nüüd alles sai vanapagan pettusest aru ja pühkis varastele järele.
„Viska vits maha ja ütle: „Kasvagu suur mets, mille üle ega ümbert keegi ei saa!” ütles kull.
Peeter viskas vitsa maha, ütles sõnad, ning otsekohe seisis ilmatu suur laas lendajate selja taga.
Vanapagan karjub:
Olidki kirved käes ning vanatühi virutas kohe metsast tee läbi ja punus jälle põgenejatele järele.
Kull ütles Peetrile: „Vaata tagasi, kas tuleb!”
Peeter: „Tuleb jah!”
„Viska liivatera maha,” käskis kull, ja ütle: „Saagu suur mägi, mille üle ega ümbert mööda keegi ei saa!”
Peeter viskab liivatera maha.
Maailma–suur mägi selja taga.
Vanapagan tuleb mäe juure ja karjub kodu poole:
Poeg labidatega kohe käepärast.
Kaevavad nüüd mõlemad, et ihu aurab. Ja saidki tee läbi, ning vanapoiss pühkis põgenejatele jälle kui tuulispask järele.
Kull ütles Peetrile: „Vaata tagasi, kas tuleb!” Peeter vastu: „Tuleb jah!”
„Viska veetilk maha,” käskis kull, ja ütle: „Saagu suur meri, mille üle ega ümbert keegi edasi ei saa!”
Peeter viskas veetilga maha. Meri selja taga; sinetab ja vahutab mis hirmus. Vanapagan mere kaldal; põhjab ja vannub, et vesi vastu kajab.
Poeg ja ema jõuavad ka järele. „Joome mere ära!” karjub vanapagan.
Hakkavadki kolmekesi jooma. Vanapagan täis, et veetilka enam sisse ei taha mahtuda.
Poeg toob vitsad ja paneb vanale keha ümber. Vana joob jälle ja kärgatab:
Poeg paneb kiilud vahele, ja vana joob jälle ning ähib ikka:
Poeg taob kiilu vitsa vahele, aga korraga plahvatab vanapagana kere lõhki ja vesi voolab jälle merde tagasi.
Noh, nüüd oli kullil ja Peetril oma voli käes! Jõudsidki enne valget koju ning panid kella kirikutorni.
Pruukosti ajal läks Väike Peeter härra juure ja palus tulla tööd vaatama.
Härra ei jõudnud Peetri osavust küllalt kiita; kinkis talle hulga raha ja muid kalleid asju, et Peetril eluajaks vara küllalt oli.
Aga nüüd ütles Väike Peeter: „Aulik härra! Suur Peeter lubas veel suurema ime ära teha kui mina, ning kui härra soovib, siis saab ta näha, mida ta muidu eluilmaski ei usuks, mida keegi enne veel pole näinud ega teinud. Suur Peeter ütles, et tema võivat selles ahjus magada, kus enne seitse sülda puid sees ära põletatud.”
„Oi, seda tahaksin ma näha!” ütles härra. „Otsekohe tuli ahju!”
Köeti ahi tulipunaseks ja Suur Peeter aeti sisse… Kas ta sealt ahjust veel välja sai, sest ei rääkinud Väike Peeter ega muu keegi midagi. Aga kes ta sealt veel välja tõi!