Ega ennemuiste rehepapil aega olnud uueaastagi õhtul rehest koju minna.
Istub ühel niisugusel kallil õhtul rehepapp jälle ahju ees ning mõtleb sinna ja tänna. Mõtleb viimaks: „Hakkan õige õnne valama! Mis ma muidu siin konutan!”
Noh, öeldud ja tehtud. Rehepapp otsib tinatükikesed kokku – panni peale ja ahju.
Ka vanapagan seal ning pärib järele: „Kuule, rehepapp, mis sa seal teed?”
„Mis ma siis teen?” vastas rehepapp: „Natuke silmarohtu tarvis.”
„Sul ju omal head ja terved silmad, mis sa rohuga teed?” küsis vanapagan.
Rehepapp vastu: „Noh, või mina siis niisugust rohtu teen, mis haigetele antakse. Teen ikka seda rohtu, mis terved silmad veel nii teravaks teeb, et nad mitmesaja versta peale sääske seletavad.”
„Kas sa mullegi seda rohtu ei võiks anda? Mul alati tarvis kaugele vaadata,” palus vanapagan.
„Miks ei!” vastas rehepapp. „Mõõda mulle aga kaabutäis kulda kätte, ning ma valan sulle kohe värsket rohtu silma.”
„Küll ikka!”
Vanapagan pani jooksu ning oli kullakaabuga parajasti tagasi, kui tina sulama hakkas.
Andis hinna rehepapi kätte ja küsis siis: „Ütle mulle ka, mis su nimi on! Ehk tahab mõni minu sugulastestki seda haruldast rohtu, siis tean, kuhu juhatada.”
„Minu nimi on Ise!” kostis silmatohter.
„Või Ise! Seda nime ma ei ole enne kuulnudki.”
„Ega seda nime ka palju leida olegi!” ütles rehepapp. „Heida aga siia tuulutuspingi peale selili maha! Ma seon su pingi külge kinni, et kallist rohtu mõni tilk ettevaatamata kehaliigutusega maha ei tibaneks.”
„Olgu peale!” vastas vanatühi, ning rehepapp tiris ta köiega niimoodi pingi külge kinni, et ta end liigutadagi ei saanud. Võttis siis tinapanni, kus arvata kortli väärt sulatist sees oli, ning ütles: „Pea nüüd hing kinni ja aja silm hästi lahti!”
Vanapagan pidaski hinge kinni ning ajas silma nii pärani, et ta härja silmast vähem ei olnud.
Rehepapp valas terve pannitäie tina vanale silma.
Oh sina heldeke, kuidas vanatühi nüüd ühes pingiga üles kargas! Prantsti! vastu ust. Ukse tulbad ühes välja! Vanapagan jooksma ning kurja häälega karjuma: „Appi, appi!”
Jooksiski vanapagana sellisid ja sugulasi kokku kui murdu.
„Kes tegi? Kes tegi?” küsisid abilised.
„Ise tegi! Ise tegi!” möirgas vanapagan vastu.
Teised aga naerma ja irvitama: „Noh, kui sa ise tegid, mis sa siis karjud?”
Rehepapp oli eluaeg rikas mees. Vanapagan ei himustanud tema käest mingi maksu eest enam silmarohtu; ei julgenud ka ilmaski enam tulla teda vaatama, veel vähem tülitama.