11. juunil. Raekson saatis mind Abja-Paluojale. Sealt võtsin julgustamise vedeliku ligi ja hakkasin Tõõtsimõisa talu poole sammuma, mis Paluojalt umbes 12 versta kaugusel on. Teel tuleb napategija Jaak Kase vastu, räägin temale oma asja ja küsin teed. Temal on hea lõuavärk, hakkab pajatama; viimaks kutsub mind oma majasse, mis lähedal oli; söödab mind liha ja leivaga, joodab teeveega. Mina jälle omalt poolt teen temale meelehead viinaga. Kell oli 5, kui sealt minema sain. Kell kuus olin Tõõtsi mõisas, kus varsti vana Peeter Raskaga kokku sain, kes värsiraamatu viise pidi mõistma. Tema elab ühes urkas, mis kõiksugu vana mittetarvilikku kraami täis on. Eht Gogoli "Pljuschkin" sõna täies mõttes, ehk veel rohkemgi. Temal on väga hää meel, et teda ka keegi teab ja temaga tegemist teeb – lubab kõige parema meelega laulda. Kui ühe viisi üles sain kirjutada, oli juba õhtu käes, sellepärast pidin pooleli jätma. Vanamehel olid nimelt käte ja näo pääl mitmesugused kahtlased lapid ja haavad, mis minu sees kõiksugu mõtetele maad andsivad, nii et ma üleüldse sinna talule ööseks ei tahtnud jääda. Sellepärast pidin veel õhta hilja 13 versta ära kõndima, kui Kaidi koolimajasse tahtsin jõuda. Teepeal eksisin ka ära ja nii jõudsin alles hilja öösi Kaidile, kus Raekson mind lahkesti vastu võttis.
Jõhvi kihelkond oli minu vastu väga kalk, enamasti igas külas nõuti passi. Kõige õelamad seda nõudma olivad need, kes ise passist midagi ei teadnud. Näitasin neile õige sagedaste kooliõpetajate kursustelt saadud tunnistust passi asemel, vaadati, et "tempel" on peal, noh, ikka pass on.
"Videvikule" koguti ennemine tantsima kui laulma, olgu siis ringmängud, palju laulusid lauldi ka nii ropu sõnadega, et neid üles kirjutada kõlbliseks ei arvanud, palju tuli nendel koosolekutel ka rusika ja teivaste sõda ette, põhjuseks või sünnitajaks on vist Jõhvi alev oma suure kõrtsiga, kus minu arvamise järel kõige rohkem viina ja õlut läbi lastakse, maha arvatud Mustvee ja Ambla "Udu" kõrtsid. Jõhvi kihelkonnast saadud laulud olen enamiste kõrtsidest saanud, harva mujalt.
Vaiksemat elu on aga Lüganuse ja Nigula kihelkonnas leida. Siin lauldakse väga palju, iseäranis mererannal ja kus metsaäärsed kohad.
Liikvat, mis Iisaku kihelkonnas nii väga armastati, ei pruugitud siin sugugi. Rahvas on töökas ja võera vastu lahke, elavad kaunis ilusat elu. Laulud on igatsevad, kurvad ja ennemine sügavama- mõttelised, väga palju on soome rõhku ja kõla. Nendel videvikupidudel viibides tuleb tahtmata mõte, et Vanemuine Taaralinnast inimeste tarkuse eest viimatse Viru nurka on põgenenud. Ka oma kandle on ta vist siia toonud, väga palju nägin ma, et laulud kandlega ühes mängiti.
Jõudsin neljapäeva õhtul, see on 30. juunil Hiiumaale. Et maakohad mulle täiesti tundmatad olid, ja veel teada sain, et hr. Lauri kõige oma "Kõpu otsaga" ligi 60 versta Heltermaalt (sadama koht) kaugel elab, siis arvasin, et ma sel õhtul enam kaugemale ei jõua — läksin ööseks Kasevälja koolimajasse (Pühalepa kihelkonnas) hr. Lemberi juurde. Sääl saatsin ka järgmise päeva mööda. Laupäeva hommikul palkasin külast hobuse ja hakkasin Kõpu poole kiusama, kuhu samaks õhtuks, peale suurt tolmutamist, perale jõudsin...
*
Kõpu- ja Reigi-poolsetele inimestele näis asi rohkem juba tuntud olevat: kui kuhugile sisse ast'sime ja oma asja, mis otstarbega reisisime, ära seletanud olime, jäivad suurem hulk ikkagi uskuma ja puistasivad oma teaduse, mis kellegil oli, välja. Kui mõnel õige suur tagavara laulusid oli, aga seekord mitte kõik meelde ei tulnud, siis andsime ta'le meeldetuletamiseks aega ja läksime teinepäev jälle, seni kui laulik viimaks ütles: "So(h), nüüd ei ole mul enam!"
Koguni vastapidist vastavõtmist leidsime Keinast eest: säälsed inimesed olivad liig umbusklikud. Astud kuhugile sisse, meie, muidugi, teeme esiotsa muudest ilmaasjadest juttu, viimati hakkavad siiski küsima, kustpoolt oleme ja mis asjatalituse pärast käime? Loeme siis ka oma epistli õige tõsise palgega ette — mis meile tarvis on. Kui meie jutt ära kuuldud on, puhkab ta ühekorraga naerma ja naerab nii, et kasvõi kõht katki. On ta naerust himu ära saanud, siis ütleb: "Kui teil muud asja ei ole, siis võite Jumala rahus minna, mina ei tea midagi." Nõnda uskumata näitab neile asi olevat. Üks vanamoor oli koguni nii pöörane, et juba koeraga meid taga kihutas. Nii kui meie pärast kuulda saime, olla vanamoor priiusuline (baptistlane, hüppaja või tõrreusuline) olnud.
*
Minul juhtus aga üks väike viperdus ette tulema, mis minu edaspidise korjandusetöö kes teab kui kauaks seisma paneb. Nimelt: mind võeti riigiteenistusse ja homme juba (20. skp.) saadetakse mind Kuressaarest Riiga ja säält edasi Peterburi. See ongi see põhjus, miks ma reisikirjelduse "õige" lühidalt ja lohakalt kokku säädsin.
1906. a. suvine rahvaviiside korjandus on, nii kui näete, kaunis kehvapoolne. Saadus on: 14 viisi, 30 viiuli- ja torupillitükki ja 320 rida sõnu.
Vast ehk olivad möödaläinud aasta sündmused ja sõjasäedus selleks mõjuvad. Inimesed avaldasivad igaühe võera vastu umbusaldust, sellega olivad siis ka laulikud oma teadmistega väga tagasihoidlikud. Tuli ka niisuguseid eitesid ette, kes ütlesivad: "Kui ka rubla sõna eest maksaksite, siiski ei ütleks ma teile mitte ühte sõnagi" ehk neil, nende eneste üteluse järel, midagi "täüs" pidi olema.
Et mul kirjanikuandi ei ole ja et meie reisil Valgast kuni Viljandini midagi ei juhtunud, millel ka igapäevase inimese kirjeldusel midagi tähtsust oleks, siis ütlen lühedalt, et meie õnnelikult Valgast Viljandisse jõudsime. Ma ei hakka ka mitte kitsaroopalise raudtee ja tema vähese sõidukiiruse üle naljatama, sest seda on juba enne mind äralugemata kordasid tehtud. Viljandis, kuhu meie õhtal jõudsime, saatsime öö ühes võerastemajas mööda, mille peremees meid hapu vasikalihaga toita tahtis, nii et meie tervisehoidlikust seisukohast paremaks arvasime tühja kõhuga magama heita. Teisel päeval sõitsime hobustega Tarvastusse.
*
Tarvastust sõitsime läbi Viljandi Kolga-Jaani kihelkonda. Seal oli meil õpetaja V. Reiman suureks abiks ja nõumeheks. Ta andis meile lahkesti õige palju (peaaegu kõik) laulikute aadressisid ja pikemate sõitude juures ka oma hobuse tarvitada. Selle eest ei või ma siinjuures oma tõsist tänu temale mitte ütlemata jätta.