Teisipäev, 1. juuni
Istusime Tallinn-Väikses rongile ja kell 23.00 algas sõit
Pärnu poole. Seljataha jäi Tallinn ja ühes sellega konservatoorium
keset pingelist eksamiteperioodi. Ees seisis midagi teadmatut, tundmatut,
midagi niisugust, millele mõeldes kippus tekkima küsimus —
kuidas asjaga üldse toime tulla? Silmapilgul oli aga hea jätta
kõik mineviku ja tulevikuga seotud mõtted maha ja tunnetada
vaid rongi tuttavlikku liikumisrütmi. Häiris ainult kogu aja
mõtteis kõlav Mozarti klaverisonaadi peateema, samuti ikka
uuesti ilmuv kujutlus klaveriõpetajast ja klaverieksami komisjoniliikmeist.
Oli ju sellest eksamist möödunud ainult pool päeva!
Kolmapäev, 2. juuni 1948.
Veidi enne kella kuut hommikul saabusime Pärnusse. Panime oma
pakid hoiuruumi ja hakkasime selgitama ühendusvõimalusi Kihnuga.
Kõigepealt käisime paar korda sadamas, otsisime üles omnibuse
peatuskoha ja sideagentuuri. Hästi tähelepanelikult tuli eriti
turul ja sadama ümbruses ringi vaadata, kas pole näha mõnd
pikitriibulises seelikus Kihnu naist. Selle tunnuse järgi leidsimegi
viimaks sadamast mõned kihnlaste kalapaadid. Paat, millele endid
kaassõitjaiks palusime, pidi väljuma Pärnust umbes kella
kolme paiku. Tulime igaks juhuks juba enne määratud kellaaega
kohale. Paat oli aga vahepeal endisest kohast lahkunud. Pika otsimise peale
saime selle siiski silla juurest kätte ja ronisime rahuldatuina sisse
— meie pärast võis alata sõit Kihnu saare poole! Silla
juurest sõideti üsna varsti ära, kuid sõitu Kihnu
poole saime sadamas paadis istudes veel kaks tundi oodata — kihnlased ei
jõudnud oma linnaskäimistega varem lõpule. Paat ise
oli kaunis mahukas, kaetud üleni kalasoomustega. Ees oli väike
kajut, taga asus mootor. Istumiseks oli kohta võrdlemisi vähe,
igamees hoolitses oma mugavuse eest ise. Mina näiteks istusin kord
paadis oleva hobusevankri aisadel, kord toetasin end vastu paadi serva
jne. Kihnlased meiega palju ei tegelenud. Nad käisid kord-korralt
paadis, hiljem jäid enamuses sinna istuma ja sõitu ootama.
Sellest ei teinud keegi tüliküsimust, et mõned vaatamata
varem kokkulepitud ajale polnud ikka veel ilmunud. Istuti lihtsalt vaikides
või omavahel juttu ajades.
Reede, 4. juuni
Ennelõunal käisime Lemsikülas. Meil oli teada sealt
laulik Liis Pull. Ühe kihnlase juhatuse järele pidi meie otsitav
istuma külavoliniku talus ja lehte kirjutama. Astusime juhatatud tallu
ning meile avanes väga omapärane pilt. Külavolinik istus
laua taga ja oli kirjutamisega ametis. Peale tema oli toas veel umbes 10
naist, kes kõik istusid ja kudusid (välja arvatud üks).
"Lehekirjutamine" seisnes andmete ülesmärkimises, kuipalju ja
mida keegi oli maha külvanud ja istutanud. Kudujad naised ootasid
selle teadaandmiseks järjekorras. Meie tuppaastumisele keegi tähelepanu
ei pööranud. Tampere lausele: "Siin juba tuba inimesi täis",
vastas ainult keegi, et eks ole teilgi siin veel ruumi. Istusime siis vabale
pingile, lasksime silmadel ringi käia ja esitasime mõnedele
naistele küsimusi. Kui Pulli Liis oma "lehekirjutamisega" valmis sai,
lahkus ta. Ka meie lahkusime varsti. Lauliku kodu oli kõrvaltalus.
Ta istus õues murul ja kuivatas linnaseid. Istusime samasse tema
juurde. Pulli Liis (Jelisaveta Pull) oli 68-aastane lesk. Oma vanuse meelespidamise
kohta rääkis meile, et tema poeg olevat öelnud, et tal (Pulli
Liisil) on oma vanust hea meeles pidada — käesoleva aastaarvu viimane
number on alati sama tema vanuse viimase numbriga. Et kui nüüd
on aastaarv 1948, siis tema peab olema 68-aastane. Lapsi olevat tal olnud
palju, nüüd on aga suurem osa surnud, 2 last on veel elus. Tütar
on Audrus, poeg läinud Rootsi. Üks poeg olevat sõja ajal
Leningradis surma saanud. Niisiis elas laulik praegu üksinda. Tal
olid jalad haiged, nii et ta käis kaunis vaevaliselt kepi najal. Loomadest
pidas ta lehma. Heina olid eelnevatel aastatel talveks niitnud külainimesed
talgute korras.
Laupäev, 12. juuni
Ennelõunal käisime Säärekülas Tiiu Kiigajaani
juures. Ta dikteeris ja laulis meile üleskirjutamiseks, samuti masinasse.
Kõiki oli ta meeleldi nõus tegema. Ta oleks vist tulnud meiega
koos Tallinnassegi. Ütles: "Mis sest, kui ka tie piäle ärä
kärvan!" Väga mitmel korral tuletas ta Liis Alasi ja teiste kihnu
laulikute Tallinnas- ja Tartuskäimist meelde. "Vana on auahne" — nii
öeldi meile külas Tiiu Kiigajaani suure entusiasmi kohta.
Reede, 18. juuni
Äratuskell tirises kell 4 hommikul. Kuna meil oli kindel kavatsus
ära sõita, ei jäänud muud üle, kui pidime üles
tõusma. Võtsime oma pakid ja sammusime mere äärde.
Hommik oli jahedavõitu ning kahtlased pilved liikusid taevalaotusel.
Paat, millega sõitma pidime, seisis paarsada meetrit kaldalt eemal
ja sinna tuli marssida läbi vee, läbi varahommikuse jaheda vee!
Solistanud vees paadi juurde, ronisime sisse. Kell oli täpselt viis
— seega oleks pidanud sõit plaani kohaselt kohe algama. Kuid — paat
väljus kell kolmveerand 8. Paadimehe poeg ei jõudnud nimelt
varem pärale! Mispärast ta nii kaua end oodata laskis, seda isa
muidugi ei pärinud ja see jäigi meile teadmata. Meie tunnetasime
paadis vihmahoogude all istudes vaid seda, et "nõnda ikka Kihnu
moodi meid siis suurel' maale toodi"! Kuid ega siis midagi polnud halb.
Oh ei, kõik oli nii hea! Ehkki hambad suus lõgisesid, ütlesid
mõtted kõige soojemaid ja südamlikumaid sõnu
hüvastijätmisel Kihnuga.
Talgumajast kostab pillihääli, oleme vist hiljaks jäänud. Meestesummad seisavad õue peal. Tuju on kõrgendatud; nalja ja naeruhirnumisi, küllap ka uustulnuka pihta. Rehealuse ukse pealt sisse vaadates avaneb naiste, õigemini tütarlaste maailm. Neitsikesed-noorukesed istuvad tihedalt-tihedalt ümber seinaäärte asetatud pinkidel kaskede vahel, keskel puhtaks pühitud rehale muldne põrand ja ühes nurgas akordeoni-mees. Rahvalik ja soe tunne — noore töörahva suveöö-hämara lustipidu, see viiks nagu vanasse rahvaluule hõlma tagasi selle, kes on tulnud siia esmakordselt just nimetatu otsimiseks.
Olles oma kodus parajasti olnud heinatalgutel, millest osa võttis 6 inimest, ei jõua ma ära imestada ega oma kõrvu uskuda, kui kuulen Liidelt, et tänastel talgutel Pärna talus oli olnud 60–70 niitjat. Eile Kaldal oli üle 100 inimese, ja on olnud talguid kuni 180 osavõtjaga!
Õhtu eel tuleb noorem rahvas põllult ja säeb end Tõstamaale kinnominekuks. Rabelemist ja kanget lõhnaõli lõhna. Raadio üürgab kogu aeg. Perenaine toob mulle kambrisse alumiiniumkausitäie kruubisuppi (piimaga) ja küpsetatud soola-angerjaid. Siis näidatakse mulle "kodutee" ots kätte ja homme siia tagasi tulla lubades asun ületama aedade väravaid ja traate Tõstamaale jõudmiseks. Neid on siin uskumatult palju ja teekäijal, eriti aga hobusemehel, peab tõesti "pikk meel" ja kannatlik loomus olema siin liikudes.
Vanatual aga oodatakse mind. Vana Andrus lebab murul, perenaine peseb seakartuleid kaevul. Mu janule tuuakse teisest kaevust vett, kuna õuepealse vesi olevat soolane. Tuntakse huvi olukorra vastu Tartumaal ja kardetakse-kaheldakse kolhoosides. Siin kivisel ja kraavitatud maal ei oska nad ette kujutada laiu siledaid kolhoosipõlde.
Enne Siitanile jõudmist käin ühes Nurmistu küla talus söömas. Perenaine tunneb mu talguajast ära. Siin on mul sissekukkumine kaladega. Küsin soolakala võileiva juurde, mida rannarahval kindlasti arvan leiduvat. Perenaine eitab aga. Kala jaoks polevat jaksu. Alles pika üksteisest möödarääkimise järel taipan, et siin silk ja kala on kaks täiesti erinevat mõistet. Hiljem rääkis keegi Tõstamaa noormees, et tema alles keskkoolis teada sai, et ka silk on kala.
Äärmiselt korras tubades näen laual ÜK(b)P ajaloo lühikursust ja kuulen esmakordselt pooldavat suhtumist kolhoosisüsteemi. Ajaga kaasas sammunud vanake ei tea aga palju möödunust jutustada.
Siin aga puutun kokku vanavarakorjajale kõige vastikumat sorti eitedega — maailmaparandajad-ennustajad, kellele jumal on teada andnud maailma ajaloo käigu! Jutustatakse mulle päheõpitu osavusega detailseid unenägusid, mis nähtud kümnete aastate eest ja veel täpsemad on unenägude seletused. Ja raske on lahti saada neist vastikuist objektidest. Jutustatu üleskirjutamine lausa sunnitakse peale. Hingan kergendatult, kui pääsen sellest "rafineeritud nõidade" koopast.
25. juuli algab enne päikesetõusu juba, kuna perepojast loomadekontroll oma öiselt üleskirjutamiselt tagasi ja koos poolakast töömehega ajavad nad meid üles lehmi lüpsma, et ise magama tulla. Muidugi on kogu nali meie kiusamiseks välja mõeldud. Perepoeg Alfred räägib õele naljakaid situatsioone tuttavatest peredest, kus püüti loomi varjata ja salata.
Lahke vanaema kiigutab võrkkiiges lapselast ja on igati valmis minu eesmärke teenindama. Jutustab, laulab, mõistatab, näitab mulle oma pruutlina ja kirstu. Tuleb aga loomakontroll ja tuju langeb, kuigi värsked seajala kondid, mida mulle toiduks pakuti praetud sepikuga, näitavad, et ka siin on enne kontrolli "era tehtud".