Kristfrid Ganander ja Kristjan Jaak Peterson ‒ teemeistrid või sillategijad?

Antiikmütoloogia heiastusi „Soome mütoloogias”

Risto Järv

Pealkiri võib tunduda terminitäpseile pisut peletavgi ‒ kas tõesti tohime sõnastada sillaehitaja- või teemeistriametisse neid kahte meest, kellest üht on nimetatud oma maa usundiloo isaks ning teine on sama vastutusrikast rolli täitmas oma maa kirjanduses, senistest valjemalt kodukeelse kaunisluule algust kuulutades. Olgu siiski meelde tuletatud, et ametinimi ei riku meest ‒ piltlikult püütakse vastamisi seada teetegemine kui rahvaluule kogumistee rajamine oma (maa) rahva usundi juurde ning sillaehitamine kui alusepanek eri rahvaste mütoloogia-traditsioonide ühendamisele, võõraste kujutelmade importimine.

Sõnadega „Soome mütoloogia” võib tõlkida mõlemat vaadeldavat teost ‒ esimene valmis (kriitiline olles: valmis teatud läbitöötatusastmeni) 1774. aastaks (et „Mythologia Fennica” ilmumisaasta jõudis kätte alles neli aastat hiljem, polnud ilmselt teose autori süü). Teise teose „Finnische Mythologie” käsikiri sai valmis 1820. aastal ning ilmus, samuti mitte tegija süü läbi, kaks aastat hiljem. Tuletagem meelde tõsiasja, et „Finnische Mythologie” tiitellehel ilutseva töökirjelduse rootsi keelest tõlkinud ning täielikult ümbertöötanud [minu rõhutus ‒ R. J.] unustamine ei oleks sünnis. Petersoni tehtud töö pole sugugi pelk transleerijategu, vaid raskelttarvitatava, ebakorrapärasesjärjestuses hajusa kartoteegiliku nimeloendi põhjalik muutmine enamjaolt loogiliseks ülevaateks ‒ ainestik süstematiseeriti tegelikuks usundiuurimiseks märksa käepärasemale kujule. Arvestagem tehtud tõlkest ka Petersoni kirjutatud (valdavalt küll ümber kirjutatud) täiendusi, ning on selge, miks märkimisväärse erapoolikuseta söandan nimetada Gananderit ja Petersoni kaheks autoriks, mitte autoriks ja tõlkijaks.

„Soome mütoloogia” tekst kui kõrvutus

Sageli nimetatatakse „Mythologia Fennica’s” ja „Finnische Mythologie’s” sisalduvaid antiikkujutelmi soomlaste ja eestlaste rahvusliku (pseudo)mütoloogia läheteks. Üks viimaseid sääraseid nendinguid näiteks kõlab: Kr. J. Peterson alustas MF tõlke juurde kirjutatud kommentaarides eesti panteoni ehitamist (Undusk 1995: 751). Samasugust antiigieeskuju näeb nelikümmend aastat tagasi „Finnische Mythologie’d” tutvustades Eduard Laugaste; tema sõnutsi FMs ... on Soomele vihjates lastud aimata, et ka Eestis ei ole puudunud oma Olümpos; kuigi sellest on leitud veel nii vähe positiivseid andmeid. Gananderi kaudu saab omaseks selline eesti mütoloogia mõistmine, et ka soome-eesti muistne jumalate maailm on samalaadiliselt välja arenenud kui kreekagi oma. (Laugaste 1953: 2). Muidugi on olemas mingisugune võimalus, et see eeskuju eksisteerib vaid autorite kujutluses. Sooduspind antiikaja võimalikuks põhjendamata sissetungiks „Mütoloogiate” märksõnadesse on täiesti olemas kasvõi vaadeldavate autorite ning tekstide ümbruse näol. Mõlema autori kaasaega iseloomustab romantiline suhtumine klassikalisse ajajärku. Nii XVIII sajandi lõpu Soome kui ka XIX sajandi alguse Eesti kirjanduslikes sammudes võetakse sarnaselt varasema ajaga eeskuju klassikalisest ajast. Antiikaja mõeldavat mõju kaasaegsele kultuurile kergestikäsiteldava võrdlus- ja ammutuspinnasena iseloomustab tolleaegse hariduse enesestmõistetav koostisosa ‒ klassikailiste keelte oskus. Ilmekalt kinnitab seda asjaolu, et Ganander esitab „Mütoloogia” mõnes märksõnas valdavalt ladinakeelse seletuse, mille jätab otse endastmõistetavalt tõlkimata (näiteks märksõnades AMUND (2), ULAPPALA, KARELN). (3) Ka Peterson ei pea tõlkessevõetud ladinakeelset märksõna *Amund tarvilikuks saksa keelde vahendada ja pikib teksti mitmeid ladinakeelseid vahelehüüdeid.

„Soome mütoloogias” kujutatud soome (ja lisandustes mõnevõrra esitatud eesti) mütoloogia põhinemist kreeka-rooma panteonil tunduvad pealispindsemalgi vaatlusel kinnitavat tekstis sageli korduvad viited (kokku umbes kolmveerandsada) antiikmütoloogiast tuntud nimedele. Arvestades antiigi-ilmingute hulka ka „Soome mütoloogia” objektide määratlemisi nümfideks-faunideks-saatüriteks jne, ulatub viidete arv saja lähedale. Igatahes tundub pisut vähendavana Juha Pentikäise hinnang ‒ poolsada paralleeli ‒ teose möödunud aastal ilmunud soomenduses (Pentikäinen 1995: 143). Kuivõrd Gananderi teos sisaldab kokku 430 märksõna (samas: 141), on antiikparalleelide arv aukartustäratavalt suur, hõlmates ligi viiendiku materjalist. Kui lisaks silmas pidada, et osa MF märksõnu on pelgalt edasiviiteks, tõuseb antiikajaga hõlmatud artiklite osakaal teose kogumahu suhtes veelgi.

Samas ei maksa sugugi arvata, nagu esindaksid antiikajamainingud MF tekstis ainust võõramaist kultuurikompleksi. „Mythologia Fennica’t” sirvides näeme, et Ganander tavatseb enamikus artiklitest märksõnu kõrvutada vastavate teiste maade nähtustega. Tundub, et muinasskandinaavia usundi mainingud on antiigiviidetega umbes samas suurusjärgus. Eraldi võib välja tuua umbes kümmekond kõrvutust piibliga (nt märksõnades KOLJUMI, JÄTIT). Samuti on esitatud paralleele ida kultuuridega (LUONOTARET, MAAHINEN), põigatakse Indiasse ja Pärsiassegi (INDOMIEHET).

MF tekstis tõmmatakse läbivalt paralleele eri rahvaste mütoloogiate vahel, kõrvutatakse mitmeid soomlaste ja laplaste mütoloogiaobjekte ‒ näiteks laplaste puhul märksõnas RADIEN (võrdlus Ilmarisega ‒ MF: 75). Seepärast võibki näha Gananderit astumas esimesi samme võrdleva usundiloo alal (Pentikäinen 1995: 148). (4) Osalt on kõrvutuste põhjus aga kindlasti ka selles, et Gananderi „Soome mütoloogia” püüdis muuhulgas näidata soome mütoloogia (ja järelikult soome rahva) olemasolu üldse. Loomulikult tuli selle tõestamiseks viidata sarnasustele soome ning mõne „päris”-mütoloogia vahel. (5) Rääkides nn tõelisest, pärismütoloogiast, tundub Vana Maailma elanikule ilmselt üsna loomulik lähtuda antiikaja mütoloogiast. (6)

„Soome mütoloogia” hierarhiasüsteem

Usutavasti pidas valgustusaja ideede kandja Kristfrid Ganander vägagi tähtsaks teadustulemi tarvitamisvõimalust. Sellisena püüdis „Mythologia Fennica” vastata tüüpilistele valgustusaja eesmärkidele ‒ teadusvallas senitehtud uuurimistöö tulemuste kokkukogumine, levitamine, ning seeläbi nende praktiline kasutuselevõtmine (Gustafsson 1995: 204).

MF materjal esitati käsiraamatuna; tundub, et autor nägi põhilise kasutusvõimalusena lugeja abistamist tarviliku tegelasloendiga muinasaja runode lugemisel. Soome mütoloogia on tema sõnutsi soome runode [mõistmise] võti (clavis poeseos Fennicae, MF: [xx]). Ses suhtes ei olegi ehk erilist etteheitmist väärt „Mythologia Fennica” objektide „lahustumine”; Gananderi esitatud materjalis on folkloori variatiivsusel tulenevad sõnastuserinevused saanud aluseks ka tähe-paari võrra erinevatele märksõnadele. Oletatavasti Ganander tõesti arvas, et rahvalaulus mingi konkreetse ebajumala või -jumalanna, muinasaja tähtsa olevuse, ohvri või ohvritoomise, vanade kommete, hiidude, nõidade, metsa-, järve- või mäehaldja ettetulemisel oleks tema tehtud tööst hõlpus vastava märksõna alt otsida kommentaar. Muidugi oleks seda lihtsam leida vastava märksõna tekstist kui mingist põhjalikust mütoloogia üldkäsitlusest.

(Kujuteldavalt) terviklikust mütoloogiast tervikpildi andmiseks oleks muidugi mõistlikum esitada see üldkäsitlusena. Seega toimis Peterson ainest soome mütoloogia ülevaate jaoks mitme järje (sks Range) kastisüsteemi korraldades ning soome ajalugu puudutavaid märksõnu välja jättes igati mõistuspäraselt. „Mütoloogia” ainese süstematiseerimine pole siiski mingi Petersoni uusidee. Osalt on selle ilminguid „Mythologia Fennica’ski”, Jouko Hautala väitel eelistab Ganander märkõnade liigitamist realistlik-psühholoogiliste põhjenduste otsimisele seetõttu, et ta kuulub Linné ajajärku (1984: x). Nõnda kinnitab Ganander „Mythologia Fennica” eessõnas, et ka kreeklastel ja roomlastel oli hulk nii kõrgema kui keskmise järje (större och mindre rang) jumalaid (MF: [ii]). Ka väidab Ganander laplasi paigutavat oma jumalaid järgmisse hierarhia-süsteemi (MF: [xxii]):

1) need jumalad, kes on kõige kõrgemal tähistaevas ehk ülemjumalad;

2) jumalad, kes asuvad allpool taevas;

3) jumalad, kes elavad maa peal;

4) maa-alused jumalad ja paigad.

Sarnast liigitust esineb ka näiteks märksõnades HALTIA (MF: 8-9); HIJSI (MF: 14); KAWEH (MF: 34-35).

On üsnagi usutav, et kui Gananderi eesmärgiks olnuks entsüklopeedia (lisaosa) tegemise asemel (re)konstrueerida hoopis soomlaste vana maailmapilt tervikuna, oleks ta põhijoontes üsna samamoodi toiminud. Gananderit on nimetatud soome usundiloo isaks just seepärast, et ta jaotas mütoloogilised nähtused eri osadeks ning jagas jumala- ja haldjaolevused eri rühmadesse (Gustafsson 1995: 213). Väitega võib osalt küll nõus olla, siiski pole Ganander teinud ära kogu tööd. Mööngem kohe, et lõpule ei viinud klassifitseerimist ka Peterson ning osalt on tema jaotus viganegi, seelaadseid etteheiteid tehti juba sada aastat tagasi (vrd Forsman 1887: 22, nt *Kijron-Koski (kose) esitlemine jumaluste järjel).

Olgu siis MFs alustatud ja FMs märkimisväärselt edasi arendatud liigituse põhilähteks Linné või hoopis keisririigi табель о рангах, igal juhul võib FMs moodustunud hierarhia (7) meenutada kreeka-rooma usundi ülevaateteostest tuntud sugupuid. Sellisena vastab soome mütoloogia arengu-skeem antiikajast tuntule ‒ rahva seas haraliolevatest mütoloogiakujutelmadest konstrueerisid konkreetsed autorid (küll poeetilises tekstis, nagu tegid näiteks Homeros ja Hesiodos) süstemaatilise arenguloo. Kahtluseta võib näha just Petersoni-poolses mütoloogiailma klassideks jaotamises teatavat antiik-mütoloogilist, pseudoklassilist ilmet (Annist 1936: 42).

Antiik-kõrvutuste esimene alagrupp: funktsionaalsus

Nagu eespool näidata püüti, on enamik viiteist antiikajale MF ja FM tekstides tehtud kõrvutava eesmärgiga. Neid võib kõrvutusalusest lähtudes jämedates joontes kaheks jagada ‒ soome ja kreeka-rooma mütoloogiaobjektide funktsiooni ja vastavate sõnade etümoloogia pinnalt tekkinud viideteks. Kahe kõrvutusviisi vahel tundub olevat põhimõtteline erinevus: ühe lähenemisviisi puhul nähakse tegelikult sarnast enda ja teiste vahel, teisel juhul aga ‒ kuivõrd enamikku esitatud etümoloogiatest saab paigutada termini ’rahvaetümoloogia’ alla ‒ on tegu pigem sillaehitusega teistest mütoloogiatest pärit kujutelmade sissetoomiseks.

Suurim hulk MF antiigiviidetest kuulub esimesse gruppi. Seejuures päris-nimelisi kõrvutusi on veerandsada, ülejäänud juhtudel on esitatud vaid funktsioon (nt nimetamine nümfideks). Üsna üldiseks lausemalliks säärase kõrvutusliigi puhul tundub olevat „ka kreeklastel oli [kreeka jumala funktsioon]” või „sama mis rooma/kreeka [jumalanimi]” või „soomlaste [kreeka/rooma jumalanimi]”. Olgu siinkohal ligi viiekümnest säärasel moel esitatud märksõnast toodud mõned näited. Õhujumala ILMARISE kohta seletatakse, et too on sama mis [tuultejumal] Aeolus; samuti on Ilmarist sepakunstioskuse pärast kõrvutatud Vulcanusega (MF: 19-20). Et JOULETAR elab allikates ja järvedes, on kohe märksõna alul, tema nime järel, rinnastava mõttekriipsu taga ara toodud Neptunus (MF: 27). POHJOLAN IMBI puhul viidatakse, et ta põlgas kosilasi nagu Penelope (MF: 72). Maa-aluse riigi hobust (HIJJEN-RUUNA) võrdleb Ganander roomlaste taevateedel liikuja Pegasusega (MF: 55).

Mõistetav on see, et antiikmütoloogia olulisimad/tuntumad esindajad, nagu näiteks Vulcanus, Mars või vetevalla valitseja Neptunus, leiavad MF tekstis võrreldes alama järgu ja vähemtuntud jumalatega mitmekordsemat äramainimist. Muidugi võiks sel juhul tekkida oht, et liiga paljud soome „jumalustest” paigutuvad „Soome mütoloogia” hierarhiapjedestaalil olümposlikule aukohale. Tundub aga, et Ganander ei püüagi pakkuda sellist üksühest kõrvutust antiikse hierarhiaga. Kõrvutustes pole sugugi ainuoluline olnud see, et soome mütoloogia (või kujuteldava mütoloogia) objekti kokkulangevus antiikaegse kujutelmaga oleks igakülgne. Kuigi kultuuridevahelistes müüdimugandustes on läbi aegade mitmeidki sääraseid transformeerumisi toimunud, olgu Gananderi nähtud teisenduste kurioosse näitena toodud MFs metsa naispaharetina kujutatud AJATTARA (MF: 3), kelle vana-rooma paralleelina esitatud Priapus oli traditsiooniliselt fallistiliste sümbolitega kujutatud mees. Samasugune soomuutus on toimunud laplaste Rota puhul, keda seostatakse nii eespoolesitatud (Gananderi leitud) soomlaste maskuliinse Manalan Mattiga kui roomlaste allmaajumala Hadese kaasa Proserpinaga (MF: 79).

Osade antiikaja kõrvutuste puhul on seos üsnagi vähene ‒ olgu toodud näiteks kõrvutus artiklis KAWEST, jumalast, kes sündis maailma emakõhust kilbi ja kübaraga nagu Pallas või Mars (MF: 34).

Niisiis ei pidanud antiikmütoloogia objektid MFi pääsemiseks olema soome omadega sugugi mitte totaalselt samafunktsionaalsed, kuigi selliseid kõrvutusi on küll kõige enam. FMs algteose mahtu tuntavalt vähendanud Peterson on kogu-arvust aga väga väikse osa ‒ umbes kümmekond pärisnimega determineeritud ning mõned ka vaid funktsioonimainingulised antiikkujutelmad ‒ üle võtnud. (Juhtigem tähelepanu, et arvud käivad FM põhiosa, Petersoni poolt põhjalikumalt läbi- ja ümbertöötatud materjali kohta. FM registriosas (FM: 115-128), kus on enam järgitud Gananderi süsteemi, esineb sarnaseid nimetamisi nümfideks-faunideks jne rohkem.) Seejuures torkab silma, et Petersongi on eelistanud võrdluseks jumalate esitosinat (Jupiter, Vulcanus, Mercurius, Apollo) või siis olulisemate valdkondade esindajaid (Charon). Siiski ei näi temalgi seejuures päris kindlat reeglit olevat; osa MFs mainitud antiiksetest suurjumalatest on jäänud sootuks vahendamata (nt Mars, Apollo), osale MFs mitmekordselt mainitud jumalatele viidatakse ainult mõnes FM märksõnas (Vulcanus, Mercurius). Seega ei pidanud Peterson kõrvutusi siiski nõnda tähtsaks, kui esmapilgul arvata võiks.

Antiik-kõrvutuste teine alagrupp: etümoloogia

Soome- ning kreeka- või ladinakeelsete sõnade etümoloogiast ajendatud märksõna-kõrvutusi on MF tekstis samuti hulgi, siiski vähem kui funktsioonidest tulenevaid (umbes kolmkümmend). Mainigem ara, et keeltevahelised võrdlused olid „Mythologia Fennica” sünniajal üsna levinud, terve sajandi keeleteadust iseloomustas erinevate keelte sugulussuhete selgitamine, nagu on kirjutanud Gananderi „Mythologia Fennica’t ja „Soome-rootsi sõnaraamatut” kriitiliselt jälginud keeleteadlane Kaisa Häkkinen (Häkkinen 1995: 161).

Gananderi arvamused sugulaskeeltest toetuvad paljus Olof Rudbecki pärandile, XVIII sajandi keskpaiku Soomes levinud veendumustele soomlaste ja antiikrahvaste sugulusest. Rudbeck nägi mere põhja vajunud Atlantises muistset Skandinaaviat ning Rootsis muistset jumalate saart. Väite tõestamiseks võrdles ta kreeka ja ladina nimesid rootsi keelega ning püüdis tõestada nimede sarnasust nendes keeltes. (Gustafsson 1995: 210).

Tänapäeva seisukohalt sama väärad on enamik MFs esitatud etümoloogilisel alusel tehtud kõrvutusi. Nõnda näiteks leiab Ganander muistsete kuningate elupaiga SÄÄRIS puhul seose ladina sõnaga Caesar või Aesar (MF: 81). Märksõnas CAJANA (Kajaani) kirjutatakse, et paika arvatakse saanud nime Janusest, ebajumalakujust, kes alla sõitis Ämmankoskist, ning soomlased hüüdsid: „Ca-Janus! Nää - Janus!”. Kiviviskajate KIMMO ja KAMMO puhul märgib ta selgituseks kreeklaste ja roomlaste Camus (MF: 39, tegelikult on tegu küll babüloonlaste jumalaga, vrd Haavio 1967: 383). Nagu näeme, on osa Gananderi võrdlustest üsnagi kahtlase väärtusega. (8) Gananderi veendmuste ekslikkust on põhjendatud pastori elamisega kauges maakolkas, Saksamaalt Göttingeni ülikoolist Porthaniga Turgu tunginud uued seisukohad temani ei ulatunud (Tarkiainen 1941:9).

Siiski ei aktsepteeri Ganander kõiki enda poolt äratoodud etümoloogilisi lapsusi ‒ teistest teostest ülevõetud materjali puhul tarvitab ta pea pooltel juhtudel enam või vähem kriitilist tooni. Kriitikanooli pälvivad peamiselt mitmed Niis Idmani seisukohad, samuti aga Suidas’est võetu (9) - näiteks artiklis PÄÄSIAINEN lihavõtte seostamine kreeka sõnaga παιαυισαι (MF: 67-68); või laplaste alamtaeva jumalaks arvatud märksõna HOROGALLEN ja οργια, „Bacchuse pidustuste” kokkuhaakimine (MF: 17). Ka on Ganander vastu vaielnud mõnele justkui iseenese esitatud etümoloogiakatsele, näiteks mainib ta taimede jumala märksõnas LEIKKIÖ, et kreeklased kutsusid Apollot nimega λικεοσ, kuid ei usu siin erilist seost peale selle, et [põlluharijate kaitsja] Apollogi tundis rohu-ja taimeteadust (MF: 49). Siiski ei lähenda see, nagu poleks ta võinud lihlsalt kuskilt mujalt loetud kõrvuluse allikale viitamata jätta. (10)

Koguarvult on enamik esitatud etümoloogiatest pälvinud Gananderilt siiski põhjendamatult posiliivse hinnangu. Seevastu FM tekstis on elümoloogiast lähtunud anliik-kultuuri esindavate sõnade esinemus pea olematu. Peterson sai ajavahe tõttu ilmselt juba aru, et usk sõnaetümoloogia hõlpsalt tuletatavusse on petlik. Ühel korral koguni vaidleb tõlkija veendunult Gananderi seisukohladele vastu ‒ kohal, kus Ganander näitab märksõna KAWEH tulenemist kreekakeelsest sõnast καβαισοσ. Petersoni kommentaar on väärt tsileerimist: Nime Kawe kreeka keele sõnast kabaisos tuletada näib mulle õpetatud naljatlemisena. Et Kawe selle tuletuse järgi ‒ originaali järgi öeldes - kuu ära õgima peab, võib tema nimi ennem eesti keele sõnast kauen [’kaua’], vanas kirjaviisis kawen tulla (FM: 32). Niisiis võib öelda, et Petersonil oli küllalt kriitilist meelt, et Gananderi lapsused üle võtmata jätta ning korra vastugi astuda. (Iseasi, et seekohal temagi asemele pakutud elümoloogia sisu kaunis kaheldav on.)

Kui üldiselt võib täheldada, et Ganander vaatab pigem Vana-Rooma ja Peterson Vana-Kreeka poole, siis erinevalt Gananderist kasutab Peterson tegelikult sõna ’kreeka-’ vaid paaril-kolmel korral ‒ lisaks eessõnale äsjamainitud märksõna *Kawe all ning teisel korral *Pohjalan-Imbi puhul, mõlemal korral kreeka keelele viidates. Teisel korral puutume kokku sellega, mida võiksime sõnastada antiikaja, täpsemalt klassikalise keele peiteliseks funktsiooniks FM tekstis. Märksõnas armuhaigest neiust Pohjalan Imbist on Peterson põiklevalt tõlkinud rootsi kättjefull (’lihahimu’) vastega ’ilus’ (’galant’), kuna tema enese seletuse järgi pidanud ta esimest mütoloogia jaoks liigjämedaks väljendiks (FM: 42, vrd MF: 72). Tõlkija mõistagi teadis, et nõnda suure tähendusvarjundi muutmisel (’lihahimu’ → ’kaunis’) pole tegu isegi mitte tõlke ümbertöötamise, vaid suisa omaloominguga, ilmselt seepärast ta seda kommenteeribki (ainus kord FM tekstis, kus kommenteeritakse tõlkelahendust). Et Ganander on tuletisega samast sõnast neiut teisel korralgi iseloomustanud (Kättjebad), käsutab tõlkija eufemistlikku lahendust ‒ asendab selle kreekakeelse ümberütlusega. Paradoksaalsel kombel aga juhib tehtud märkus tegelikult nimelt tähelepanu antud sõnade tõelistele tähendustele ‒ sapienti sat. (11)

Eessõnad ‒ võtmed „Soome mütoloogiate” mõistmiseks?

Gananderil esineb kõrvutavaid viiteid antiikajale pea sajas märksõnas, Petersonil on neid vahest paarikümnes; umbes samas mahuosas pühendavad antiikajale trükipinda mõlema teose eessõnad. Et need on kirjutatud arvatavasti vastavate käsikirjade valmimise lõpul, võiks alustussõnadele oletamisi enamatki kaalu anda ‒ neis võis väljenduda see, mis kirjutades korduvalt autorite mõtteis keerles. Mõlemad autorid teevad viite antiikajale kohe üsna oma teose alul.

Kui ka jätta kõrvale „Mythologia Fennica” kammertoon ‒ moto Ovidiuse müüdimuganduslikest „Metamorfoosidest” ‒, alustab Ganander sõnadega, mis otseselt seostavad soomlaste kultuuri teiste rahvaste omaga, sealhulgas eriti antiikkultuuriga. Ganander kinnitab, et soomlaste vanades muinasjuttudes ja lugudes sisalduva mütoloogia selgitamiseks on kõige targem võrrelda lugusid nii vanade soome nõiarunodega (troll-Runor) kui teiste rahvaste mütoloogiatega (MF: [i]). Esitataksegi kogum näiteid eri rahvaste mütoloogiakujutelmadest; misjuures Ganander sedastab, et koguni muinasaja targematel rahvastel [visaste folklslag] ‒ kreeklastel ja roomlastel ‒ olid tuntud mitmesugused jumalused. Sarnasena püütakse asetada (autori kujutlus) soome mütoloogia(st) teiste rahvaste mütoloogiate tasandile, ning kõrvale jääb kõlama- kui teistel rahvastel oli selline mütoloogia, miks siis mitte ka soomlastel. (12)

Järgnevalt astub Ganander aga eessõnas poleemikasse juba mainitud Nils Idmaniga, kelle järgi olevat soomlased Musta mere rannikul elades saanud mõjutusi kreeklastelt ning enamik nende jumalate nimesid olevat seepärast võõrapärased, mitte ei tulene soome sõnadest. Ganander seevastu kinnitab, et nii soome keele sõnad kui „mütoloogiline genealoogia” kinnitavad vastupidist. Ometi olevat soomlastel suurtest ja vaiksematest jumalatest samad arusaamad kui roomlastel, kreeklastel ja muudel rahvastel. (MF: [vii]).

„Mythologia Fennica” suhet antiikajaga riivanud uurijad on tähelepanu juhtinud vastuolule, mis on MF eessõna Nils Idmani kreekalaenuteooria kriitika ja tekstis ometi etümoloogia-alastele seiklusradadele astumise vahel (vrd nt Forsman 1887: 17-18). Tundub, et Ganander kas avastas selle vastuolu liiga hilja, või lihtsalt ei suutnud üle olla kiusatusest kohati (kuid ainult kohati) tegelikult ju huvitavaina ja rahvustülendavaina tunduvaid etümoloogiaid säilitada.

Ka K. J. Peterson pöördub antiikaja poole kohe omapoolse teose alguses. Erinevalt Gananderist on tema reageering aga märksa enam eestlaste isesusele viitav: Ärgu oodatagu siit ilusaid Kreekamaa fantaasiapilte, ärgu otsitagu soome runodest seesuguseid hümne, mida kreeka laulikud enda jumalatele laulsid, ja enda maal, enda taevasina all laulda võisid. Kõrgel põhjas elavad soomlased, jääja lumi katab nende mägesid, suvi on siin otsekui ilmutus.... Aga siiski võib siin mõningaid lilli ‒ kuigi ka ainult põllulilli ‒ leida, mis lugejatele tõesti meeldivad. (FM: 3).

Lillekujundi leiame samas seoses ka Petersoni päevaraamatus, kus ta rõhutab, et igal maal on oma rahvaluule, soovitades nii kreeklasel kui sakslasel teada oma isade lilli ehk laule (Peterson 1976: 105). See kinnitab, et Peterson peab eestlaste mütoloogiat juba iseenesest piisavalt väärtuslikuks, mitte ainult kreeka kõrgkultuuri kõrvale pürgivaks, vaid juba tingimusteta seal olevaks. Ehk sümbolkeeli öeldes: mitte enam et B tahab olla A sarnane, vaid et nii A kui B on omal moel ühtviisi head.

Gananderi ja Petersoni seisukohtades pole küll selgepiirilist hüpet; MF tekstis ei hinda Ganandergi oma rahva (mütoloogilisi kujutelmi) halvemaks antiikrahvaste omast – nii kinnitab ta, et Väinämöise laul ületab kreeka ja itaalia muusikat (MF: 105). Ometi tundub vastavate märksõnade arvu ja teoste eessõnade põhjal, et mõningane vahe on siiski olemas. Ganander püüab küll eelkõige esitada oma maa rahvaluulet, sillutada teed oma maa rahvaluule uurimisele. Märkimisväärselt sageli käib ta siiski sillal, vaatamas teiste, väärtuslikeks arvatud antiikrahvaste tehtut ja pisut harvemini sealt ka üht-teist tarvilikuna tunduvat toomas. Kristjan Jaak Peterson seevastu, kes samuti rooma-kreeka kaldal asuvaga tuttav, söandab aga veidi julgemalt keskenduda teetegemisele omaenese maal. Aeg-ajalt ta küll sillal käib, ületoodust võib märkida aga vaid visiooni sõrestikust, mille alusel juba järgmise etapina on hõlpus konstrueerida „päris” mütoloogia. (13)

Kirjandus

Annist, A. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. Teine osa. „Kalevipoja” saamislugu. Tartu 1936.

Annist, A. „Kalevala” kui kunstiteos. Tallinn 1969.

F[orsman], A. V. Kristfriid Ganander, eräs Porthanin työkumppani. (Ylipainos Joukahaisen X:nnestä vihkosta.) Helsinki 1887.

FM = Christfrid Ganander Thomasson’s Finnische Mythologie. Aus dem Schwedischen übersetzt, völlig umgearbeitet und mit Anmerkungen versehen von Christian Jaak Peterson. Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache. XIV Heft, Erste Abtheilung. Pernau 1822, lk 1-128.

Ganander, K. Suomalaiset Arwotuxet, Wastausten kansa. (1783.) Näköispainos, 1970.

Gustafsson, P. Kristfrid Ganander – 1700-luvun monipuolinen valistusmies. – MF 1995, lk 203-217.

Haavio, M. Suomalainen mytologia. Porvoo-Helsinki 1967.

Hautala, J. Christfrid Ganander ja hänen Mythologia Fennicansa. – MF (1984), lk v-x.

Häkkinen, K. Kristfrid Ganander etymologina ja leksikografina. – MF 1995, lk 161-180.

KKV = Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV. Kirjad G. Schultz-Bertramile ja teistele 1859-1874. Tallinn 1959.

Knüpffer, A. Über die Bildung und Ableitung der Wörter in der ehstnischen Sprache. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache. III Heft. Pernau 1814, lk 1-46.

Laugaste, E. Kr. J. Peterson folkloristina. -Edasi, 24.01.1953.

MF = Mythologia Fennica eller Förklaring öfver De Mornina Propria Deastrorum, Idolorum, Locorum, Virorum &c. eller Afgudar och Afgudinnor, Forntidens

Märkelige Personer, Offer oeh Offer-Ställen, Gamla Sedvänjor, Jättar, Troll, Skogs- Sjö- och Bergs Rän m.m., Som Förekomma i de äldre Finska Troll- Runor, Synnyt, Sanat, Sadul, Anvotuxet &c. samt än brukas och nämnas i dagligt tal; Til deras tjenst, Som vela i grund förstä det Finska Språket, och hafva smak för Finska Historien och Poosin, Af Gamla Runor samlad och uttydd Af Christfrid Ganander, Thomasson, Philos. Mag & Saccell. Åbo 1789. Näköispainos, Helsinki, 1984.

MF 1995 = Kristfrid Ganander. Mythologia Fennica. Toimittanut Juha Pentikäinen. Käännös Brita Löflund. Tampere 1995.

Pentikäinen, J. Kristfrid Ganander mytologina. – MF 1995, lk 133-159.

Peterson, K. J. Laulud. Päevaraamat. Redigeerinud, eessõna ja kommentaaridega varustanud K. Taev. Tallinn 1976.

Tarkiainen, V. Kristfrid Ganander, Porthanin työtoveri – Virittäjä 1941, nr 1, lk 1-34.

Undusk, J. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip (III). – Keel ja Kirjandus 1995, nr 11, lk 746-753.

1) „Kristjan Jaak Petersonile” (1964)

2) MF märksõnad on järgnevalt eristatud kirjatüübiga MÄRKSÕNA, FM märksõnad kirjatüübiga * Märksõna.

3)Osalt tuleneb tõlke tarbetuks pidamine kindlasti sellestki, et viidete järgi otsustades on Ganander osa neist kohtadest korjanud teistest, ladinakeelsetest allikatest.

4) Märkigem sedagi, et iseviisiliseks kõrvutusmaterjaliks on ka „Finnische Mythologie’le” Petersoni lisatud eesti mütoloogiat puudutav osa.

5) Tegelikult on säärane antiikajaga kõrvutamine meile omane ka kaua pärast kultuurikõlblikuks tõuks tunnistamist – nõnda sõnastab Annist oma monograafias „„Kalevala” kui kunstiteos” üsnagi suureliselt, et värsimõõdu tõttu võib ka vanimaid „Kalevala” värsse võrrelda ei millegi vähemaga kui klassikaliste kreeka-rooma heksameetritega (Annist 1969: 40). Soomlaste eeposest rääkides otsib Gananderiga sarnaselt temagi paralleele antiigist, nt Väinämöisega seoses meenutab, etjuba Kreekas oli populaarne imejõulise... Orpheuse kuju, või siis väidab, et Sampsa Pellervoise lugu meenutab kreeka Demeteri müüti (Annist 1969: 52).

6) Iseenesest muidugi ongi mõistetavaim lähenemisviis tundmatut seletada tuntu kaudu. Märkigem, et soomlaste mütoloogiat on Eestigi pinnal juba varem sarnaselt seletatud -”Beiträge” III numbris võtab Kadrina pastor A. F. J. Knüpffer (kelle osa FM eestiainelistes märkustes on muide üsna suur) sõna ’kurat’ selgituses appi laplaste allmaajumala ’Rota’, kommenteerides: Rota ist der Pluto der Lappen (Knüpffer 1814:41).

7) Pelk tekstikujuline hierarhia ei joonista lugeja silmadele muidugi just liiga selget süsteemi. Kõrvaloleval joonisel on püütud Petersonist veel üks samm edasi astuda, „rekonstrueerida” FM teksti põhjal esimese järje jumalate alajaotus taevajumalad. FMs eraldi märksõnadena esitatud objektid on poolpaksus kirjas, märksõnade sees käsitletud objektid loogelistes sulgudes. FM antiigiviited on allajoonitud, nurksulgudes on lisatud ka ainult MF tekstis esinevad kõrvutused.

8)Vähesel määral esindas Ganander tänapäeval lootusetult lihtsameelsena tunduvat loomust küll ka eelmise alajaotuse objektide puhul. Näiteks kirjeldab ta Tapiot, kellele lubatud ohvriks kukk, ning arvab sealkohal kõrvutuseks sobiliku viidata Sokratesele, kes palus surmahetkel ohverdada kukk Aesculapiusele (MF 89).

9) Suidas oli keskaegne paljukasutatud sõnaraamat, kirjutatud 900 a pKr. On teadmata, kas tegu on tegija või teose nimega – (Haavio 1967: 104). Ganander on Suidas ’t antiigiviidete juures märkimisväärselt kasutanud.

10) Nõnda kui Petersoni eestiaineliste lisanduste puhul ei või allikakriitilisust ebajärjekindla viitamise tõttu unustada, tuleb mingit MFs väljendatud teadet Gananderi omaks nimetades olla ettevaatlik, nagu E. N. Setälä tehtud eksioletuse puhul on veenvalt näidanud Martti Haavio (1967: 105).

11) Folkloorseid obstsöönsusi on peidetud vaid õpetatutele mõistetavate antiigivihjete taha teisteski XIX sajandi olulistes rahvaluulealastes teostes. Näiteks lauluisa Kreutzwald on selgitanud seesugust käitumist, räpaste või kahemõtteliste lugude väljapraakimist „Kalevipojaga” seoses, oma kirjas Schultz-Bertramile 5. veebruaril 1860: Sedavärki asjad jäägu õpetatud uurijate magusroaks, kellele me need frivoolsused rooma keeles võileiva peale määrime (KKV 53-54).

12)Võrdlus-, osalt ka kui õigustusmoment esines Gananderil juba varem – soomlaste vanimas mõistatustekogus kirjutab ta: Suomen wäki ajattelee ja kuwailee nijn tarkasti kuin suingin joku muu kansa maan päällä, eikä heidan ajunsa ole muita halvempi (Ganander 1783: esipuhet [i]). Kui selles eessõnas võrdlusalust rahvast veel ei ole, siis kaks aastat hiljem (FM eessõna on dateeritud 28. aprillil 1875) on võrdluseks juba konkreetsed rahvad – kreeklased ja roomlased.

13) Et Peterson näeb (Gananderi) soome mütoloogiat ning eesti mütoloogiat üsna ühtsena, tähendab muidugi ühe teise silla tekitamist, millest ka mütoloogia pseudolik laad. See aga pole siinse artikli teema.