Võrdlevalt Satu Apo ja Bengt Holbeki imemuinasjutu teooriatest

Katri Laurimaa

Artiklis on lühendatult kokku võetud magistritöö „Muinasjutu Vahetatud naine (AT 403B) eesti teisendid rahvusvahelises kontekstis” S. Apo ja B. Holbeki muinasjututeooriaid võrdlev peatükk. Kahe uurija seisukohad lubavad leida mitmeid kokkupõrkepunkte ja demonstreerivad ning illustreerivad efektselt interpreteerimisvaatenurkade põhjendatud võimalusterohkust.

Apo väitel on imemuinasjutt (ihmesatu) meelelahutuseks ja ajaviiteks jutustatud mitmeepisoodilise süžeega rahvajutt, mis sisaldab fantaasiamotiive ning mille peategelaseks on inimene (Apo 1986: 348). Tema arvates tuleb muinasjuttude ja nende jutustajate kultuurilise tõelisuse suhet uurides hoiduda otsestest ülekannetest (Apo 1986: 179).

Holbek peab ’imemuinasjutuks’ (fairy tale) muinasjutte, mis kannavad Aarne-Thompsoni kataloogi registreeritult tüübinumbreid AT 300–AT 749 (imemuinasjuttude rühm). Viimatimainitud juttudest tuleb välja arvata sinna valesti tüpologiseeritud muinasjutud ja lastemuinasjutud (children’s fairy tale). Kaasa tuleb arvata kataloogi teised muinasjutud, mis sisaldavad ’imepäraseid’ (marvellous) jooni. Need jooned kannavad sümboolset tähendust. Imemuinasjutud lõpevad pärast mitmeid nn sümbolelemente sisaldavaid sündmusi pulmadega või varem häbistavatel tingimustel abiellunud pruutpaari triumfiga (Holbek 1987: 452). Holbeki teooria aluseks on väide, et juttude süžeed on seotud jutustajate ja kuulajate elutingimustega, näilik „muu maailm” on tegelikult teisiti nähtud reaalne maailm (Holbek 1987: 405, 594).

Holbeki ja Apo käsitused on põhimõtteliselt erinevad. Apo usub imemuinasjuttu, kus leidub küll jooni ühiskondlikust tegelikkusest, kuid kõrvuti nendega on tegemist süžeearengut mõjutavate imemotiividega. Holbek, vastupidi, leiab, et kõigile teiste poolt imedeks peetud motiividele (ta nimetab neid sümboliteks) leiduvad vasted reaalses igapäevaelus – neid ei saa pidada imedeks. Edaspidi nimetatakse tema teooria kontekstis imemuinasjuttu sümbolmuinasjutuks.

Apo ja Holbeki seisukohad on erinevad. Holbek seostab sümbolmuinasjutte ühiskonna madalamate kihtidega, Apo väidab, et samavõrd armastati ja jutustati imemuinasjutte teisteski ühiskonnakihtides.

Holbek ütleb, et imemuinasjutud on varasemate aegade puhas „proletaarne kirjandus”, milles vaeste inimeste hädad, puudused ja soovid on valatud kunstilisse vormi (Apo 1986: 252). Apo seevastu on seisukohal, et imemuinasjuttude nimetatud aspektiga ei maksa liialdada. Tegemist on ju laialt levinud ja paljusid teemasid käsitleva traditsioonilise žanriga, mille süžeestiku moodustamist on eri aegadel ja piirkondades mõjutanud erinevate sotsiaalsete kihtide esindajad. Küsimus selle kohta, kas imemuinasjutud on nn gesunkenes Kulturgut või „ehtne” rahvakunst, tundub Apole valena; tema süžeede analüüs näitab, et neis on mõlemat. Edela-Soome muinasjuttude hulgast leidis Apo süžeid, mis oma tegelaskujudelt ja nende asenditelt viitavad selgelt kõrgklasside kultuurile, on neutraalseid ja on selliseid, mis vastavad selgelt ühiskonna alumiste kihtide huvidele (sotsiaalset agressiooni sisaldavad muinasjutud). Muinasjuttude sotsiaalkriitika ja agressioon pole revolutsioonilised – need ei püüa kehtivaid olusid muuta. Sealne protest on oma iseloomult tigedus ja viha valitsevate olude suhtes, mitte emantsipatsioonile pürgiv õhutustöö (Apo 1986: 252).

Holbeki süntagmaatilised ühikud – etapid – on omavahel seotud ja kannavad endas järgmisi teemasid.

I ETAPP – Proppi funktsioon (edaspidi Pf) 1–8 – INITSIATSIOON

Rikka noore täbarasse olukorda sattumine (temaatiline vastandus täiskasvanu – noor). Ebaõnnestunud katse tõusta noorest täiskasvanuks. Otsuse langetab antud tasandi vanem põlvkond.

II ETAPP – Pf 9–14 – INITSIATSIOON

Proovilepanek tasandil vaene (vastandus täiskasvanu – noor). Kangelasel/kangelannal õnnestub tõusta tasemele täiskasvanu. Positiivse hinnangu annab kangelase/kangelanna tasandi vanem generatsioon.

III ETAPP – Pf 15–22 – EHALKÄIMINE

Noorte erinevast soost inimeste kohtumine, armusideme loomine (vastandus mees – naine).

IV ETAPP – Pf 22 ja 23 vahel

Vaest täiskasvanut, kes on tagasi langenud nooreks, ei aktsepteerita tasandil rikas (vastandus rikas – vaene).

V ETAPP – Pf 23–31 – KOSILASTE PROOVIMINE

Varem ebasobivaks peetud liidu tunnustamine (noor – täiskasvanu, rikas – vaene).

Apo klassifitseerib oma materjali, määrates süžeetüübid. Näiteks muinasjututüüp AT 403B kuulub Apol alltüüpidesse A1.4 (Kangelane/kangelanna saab kaasa erootiliste vahenditega) ja B2.1 (Kõrvaldatud pruut saab oma koha tagasi).

Alltüüp A1.4 koosneb Apol kaheksast osast: 1) sissejuhatus: kangelannal on lapsepõlvekodus halb positsioon; 2) kangelanna omandab vahendid, et saada veetlevaks partneriks; 3) võõrasõde (-õed) käituvad kangelannale vastupidiselt; 4) kangelanna tutvub oma tulevase partneriga; 5) tulevane abikaasa otsib kangelanna üles; 6) pulmad; 7) jätkuepisood: kangelanna kihutatakse minema (või teda üritatakse tappa); 8) abikaasa päästab kangelanna (Apo 1986: 112 jj).

Alltüüp B2.1 koosneb Apol viiest osast: 1) kuningapoeg otsustab võtta kangelanna endale naiseks; 2) õel naine kõrvaldab kangelanna; 3) kurjategija vahetab kangelanna välja teise naise (või enda) vastu; 4) kõrvaldatud tüdruk annab lähedastele oma olukorrast teada; 5) naise positsioon taastatakse lähedaste abil ja kurjategijaid karistatakse (Apo 1986: 149–150).

Nii Satu Apo kui ka Bengt Holbeki süntagmaatilised ühikud baseeruvad Vladimir Proppi funktsioonidel. Apo süžeekonstandid koosnevad kahest-kolmest Proppi funktsioonist ja on nii Holbeki omadest konkreetsemad. Holbeki rohkem üldistatud etapid koosnevad mitmetest Proppi funktsioonidest (I etapp kaheksast, II etapp kuuest, III etapp kaheksast ja V etapp üheksast Proppi funktsioonist). Apo süžeekonstandid on erineva alltüübilise täpsusega (vahel võivad alltüübid ka edasi jaguneda, näiteks alltüübi A1.4 all A1.4.1 ja A1.4.2). Holbeki etapid on mõeldud haarama kogu imemuinasjutumaterjali.

Nii Satu Apo kui ka Bengt Holbek kasutavad aktantide (rollide) ja aktorite (tegelaste) süsteemi. Apole on olnud eeskujuks ja aluseks Proppi aktantide süsteem, Holbek kasutab Köngäs Maranda eeskuju.

Apo töötab välja kuue aktandi mustri. Põhilisteks Edela-Soome imemuinasjuttudes esinevateks rollideks on: 1) kangelane; 2) kangelase vaenlane; 3) kangelase võistleja; 4) kinkija; 5) aitaja; 6) kangelase tulevane abikaasa (Apo 1986: 195). Apo märkab korduvate rollide (aktantide) täitmisel selgeid nn reegleid. Iga tegelane ei või olla mistahes rollis (Apo 1986: 281).

Holbek defineerib oma aktante paradigmaatilise mudeli abil. Paradigmaatiline mudel varieerib kolme kontseptuaalselt vastandlikku paari: mees – naine; noor – täiskasvanu; rikas – vaene. Aktante, millega sümbolmuinasjutt peab hakkama saama, on kaheksa: 1) rikas noor mees; 2) rikas noor naine; 3) vaene noor mees; 4) vaene noor naine; 5) rikas täiskasvanud mees; 6) rikas täiskasvanud naine; 7) vaene täiskasvanud mees; 8) vaene täiskasvanud naine. Kuus paksus kirjas esiletoodud rolli moodustavad Põhja-Euroopa muinasjututraditsioonis nn püsiva tuuma (Holbek 1987: 417).

Kõiki kaheksat paradigmaatilise mudeli poolt defineeritud muinasjuturolli leidub muinasjuttudes ja kõiki peategelasi (principal characters) võib ühetähenduslikult defineerida nende rollide täitjaiks. Iga tegelane võib lahkneda erinevate aspektide vahel (hea – halb, tugev – nõrk), nii et iga aspekt ilmub tegevustikku iseseisva tegelasena. Tegelase võimuses on täita korraga vaid ühte rolli (algul on ta ühes, hiljem saavutab teise; Holbek 1987: 416).

Apo aktandid on Proppiga sarnaselt nimetatud väiksemal abstraheerimistasemel kui Holbeki omad. Apo esitab igale alltüübile eelnevaist ja järgnevaist erineda võiva/varieeruva aktantidevaliku. Siiski vajavad Apo rollid näiteks muinasjututüübi AT 403 B tarvis mugandamist, Holbeki rollid mitte.

Võrdlevalt on kõrvutatud Apo ja Holbeki aktante muinasjututüübi AT 403 B eesti teisendites.

Apo rollide suhe tegelastega on nn staatiline – st rollide täitjad püsivad jutu algusest lõpuni ühed ja samad. Holbeki aktantide suhe aktoritega on seevastu mobiilne. Tegelased pole vaid rollide täitjad (role fillers), nad on pidevas liikumises ja püüavad etappide jooksul saavutada uusi aktante. Keskne on kangelase või kangelanna teekond vaesest noorest mehest või naisest rikka täiskasvanud mehe või naiseni (VNN → VTN → RNN → RTN või VNM → VTM → RNM → RTM). Teised rollid ja tegelased peavad seda teekonda toetama ning sellel abistama või alla andma ja koha loovutama.

Apo teooria valguses tuleb uskuda, mida loed. Seda tuleb osata minevikureaalsusega seostada. Holbeki puhul peab lugedes usaldama tunnet, mida loetu tekitab. Tunne tuleb kanda üle traditsioonilisse ühiskonda ja leida vastavalt kontekstile, mida on selle tunde all tegelikult mõeldud. Holbeki arvates annavad sümbolid muinasjutus edasi emotsionaalseid muljeid. Need muljed viitavad reaalse maailma olenditele, sündmustele ja fenomenidele. Uurija ülesandeks on nende tegeliku sisu avamine (Holbek 1987: 409).

** KANGELANNA PÄÄSTJA on Apol vahel mees, vahel (lossi)teenija, sest nii seisab variantides. Holbekil on ta alati kangelanna abikaasa. Sellest annavad selget tunnistust seksuaalse laenguga sümbolid, mis saavad seostuda vaid kangelanna abikaasaga.

** VÕÕRASEMA JA TEMA TÜTAR on Apol võõrasema ning tema tütar. Nendevahelistes vastuoludes näeb Apo peegelduvat rohkest varajasest suremusest ja liitperede tekkimisest tulenevat probleemistikku. Holbek annab võimaluse tõlgendada vastavat juhtu psühholoogiliselt huvitava nähtuse – kahestumisena: laps hakkab oma ema tema suurenenud nõudmiste tõttu pidama võõrasemaks. Ta loob endale kujutluspildi, mille kohaselt ema oli enne hellem ja parem, st ta oli tema pärisema. Apo arvates sotsiaalajalooline ja psühholoogiline seisukoht ei välista, vaid täiendavad teineteist (Apo 1986: 225–226).

** ARMASTUSE puhul erinevad kahe interpreteerija arvamused mõnes osas.

Apo arvab, et imemuinasjutud on ebaromantiline žanr, kus armastust ei väljendata (Apo 1986: 235 jj). See tuleneb reaalelulisest situatsioonist, kus ränkraske töö imes inimesest välja kogu jõu. Tunnetele ei jäänud midagi üle.

Holbek peab kogu III etappi armastusele pühendatuks. Ta nendib, et etappide temaatiliste opositsioonide leidmine pole keerukas. Kõige vähem ilmne on ehk III etapi armastusteema. Holbek rõhutab, et armastust ei tohiks võtta sõna romantilises tähenduses. Loobuda tuleks konnotatsioonidest, millega meid varustab tänapäevaühiskond: tormilised emotsioonid, sentimentaalsus ja traagilisus. Selles etapis domineerivad sümbolid annavad märku seksuaalsusest, kuid tegemist on lihtsa ja komplikatsioonideta seksuaalsusega. Eelnevate aegade inimesed olid seksuaalsuse suhtes väga praktilised. Folklooriandmete põhjal olid noored suguküpsuse saavutamise alguses väga arad. Armastussuhteid hoiti saladuses nii kaua kui võimalik, eriti kui abiellumisväljavaated olid kasinad (Holbek 1987: 579–580).

** Kuningapoja kositud vaeslaps on tekstide kohaselt enamasti RIKAS: ta suudab pelgalt suu avamise ja rääkimise vaevaga kulda produtseerida.

Kui Apo teooria kohaselt tuleb uskuda, et kuningapoeg huvitubki tütarlapse jõukusest, siis Holbeki ideede järgi on tegemist noore naise sisemise ilu piltliku edasiandmisega, millega vahel, miks mitte, liitub ka väline näokus. Niisugune lähenemine annab vaestele inimestele jõudu ja lootust – rikas sisemaailm on kulda väärt.

** Holbek ei pööra mingit tähelepanu nn ÜLELOOMULIKELE OLENDITELE: nõiad, haldjad, draakonid, koletised jne. Põhjuseks on Holbeki usk, et nende puhul on tegemist tõeliste isikute erinevate aspektidega, mida toodab lahknemine. Kui näiteks nn „üleloomulik” olend täidab printsessi isaga üht ja sedasama rolli (RTM), tuleb neid kahte kuju pidada ühe tegelase erinevateks kehastusteks – üks nn maskiga ja teine maskita (Holbek 1987: 418–419).

Apo väidab, et imemuinasjuttude fantaasiarikkais ja argitõelisusest erinevais osades on tegemist fantaasiategelastega (aktoritena), fantastiliste esemete, miljööde, sündmuste ja sündmustesarjadega (Apo 1986: 258). „Imeliste” (ihmeellinen) tegelaskujude tähtsamaid omadusi ei saa määratleda tavapäraselt (ea, pererolli, soo või staatusega). Neid tegelaskujusid võib suhestada muude folklooris esinevate, tõelisuse piire ületavate kujudega (Apo 1986: 179).

Apo jagab fantaasiategelased kahte suurde gruppi: antropomorfsed olendid ja zoomorfsed olendid. Fantastilisi esemeid jagab ta nende otstarbe järgi: sõiduvahendid, võitlusvahendid, informatsioonivahendid, rikkust toovad esemed, kõiki soove täitvad esemed jne (Apo 1986: 258 jj).

** Apo interpretatsioonimeetod ei selgita, MIKS NOORE ABIELUNAISEGA ÕNNETUS üldse JUHTUB. Mis põhjusel karistatakse vastset ema, kes on oma kodus juba nii palju kannatama pidanud?

Holbeki tõlgenduses nõuab ebaküps mees „rohtu”, mis aitaks tal täiskasvanuks saada. Mehe probleemid kantakse projektsiooni meetodil üle naisele, kes tundub olevat millegi vastu eksinud, et tema vastu välja astutakse. Sündmuste tegelik eesmärk on mehe silmade avamine. Mõttetuna tundunud kuritööd omandavad mõtte.

** Nii Apo kui ka Holbek pakuvad juttudele KAHTE PEATEGELAST. Nende motiivid on erinevad: Apo arvates ei saa kangelanna üksi hakkama ega anna kangelase mõõtu välja, seepärast peab tema partner talle appi astuma ning täbarast olukorrast päästma; Holbekil kannab kõiki sümbolmuinasjutte idee noorte inimeste täiskasvanuks saamisest, omavahelisest kohtumisest, armumisest ja uue pere loomisest – see on kahe inimese ühine teekond.

** Huvitav on erinevus KANGELANNA PARTNERI käitumise selgitamisel. Apo leiab situatsioonile järgmise selgituse.

Printsipoolne partnerivalik ilma kangelanna soovi küsimata (AT 403B) on tavaline. Feministlikes muinasjuttudes on meespartneri roll kahene: ta esindab küll hiilgavat partiid, kuid on samas ka kangelanna kaitsja ja päästja teiste kadedate naiste eest (Apo 1986: 201).

Holbek näeb kangelanna kannatuste taga tema abikaasat. Just mees on Holbeki arvates see, kes pole veel suutnud saada küpseks ja sõltub oma vanematest (eriti emast). Mees ei suuda probleemidest üle saada enne, kui ämm kihutab minia majast minema. Naine võib vaid mehe hädade põhjusele vihjata, kuid ta ei saa n-ö „ennast ise päästa” (Apo paneb selle naise abituse, passiivsuse ja mehest sõltumise arvele). Tegelikult ongi ta mehest sõltuv, isegi abitu, kuid just mees on see, kes ennast päästma peab. Teda ei saa keegi aidata. Tal tuleb langetada küpseid otsuseid ja kui tarvis, hüljata oma vanemad, et sellega tõestada iseseisvust ja täiskasvanulikku võimekust. Piibellikult tuleks tal jätta vanemad ja hoida oma naise poole.

Satu Apo ja Bengt Holbeki poolt vana materjali baasil välja töötatud uued, küll täiesti erinevad meetodid rikastavad imemuinasjutu žanri uurimist.

Tuleb nõustuda Satu Apoga, et muinasjuttude sisu mitmekülgnegi uurimine võib avastada ja välja tuua jutustuste tähendustest vaid osa – nagu igal pool sõnakunstis, nii on ka muinasjuttude tähenduste uurimine ja interpretatsioon peatumatu protsess, kuhu iga uurija võib anda vaid piiratud, rohkem või vähem kaaluka osa (Apo 1986: 181).

Kirjandus

Apo, Satu 1986. Ihmesadun rakenne. Juonien tyypit, pääjaksot ja henkilöasetelmat satakuntalaisessa kansansatuaineistossa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspektive. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia. Academia Scientiarum Fennica.