Naisküsimus Rõuge kihelkonna kohamuistendites

Terje Potter

Tekstide sisestamisel kohapärimuse andmebaasi võis tähele panna, et kõige enam on rahvaluulekogujale räägitud selliseid kindlakskujunenud süžeega lugusid, milles ühe tegelasena esineb naine. Järgnevalt vaatlen lähemalt mõnd värvikamat nais(pea)tegelasega süžeed. Muistendi sisust inspireerituna arutlen naise rolli üle laiemalt. Analüüsi aluseks on 21 Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest (H, E, ERA, RKM) pärinevat teksti. Valisin välja 4 erinevat loodusobjekti, millega rahvas nimetatud tekste seostab.

Vahtsõnõ järv om Võrost 8 km Vahtsõliina poole. Aga Rootsi sõa aigu oll viil Räpo küla man. Sääl om järve asõ viil parhillaki näta. RKM II 394, 140/2 (22).

Paenujärve lugu on Rõuge kohamuistenditest kõige variantiderikkam. Põhisüžee – järve ränd – on muutumatu, varieeruvad järve lahkumise põhjused. Vaatluse all oli 14 teksti, milles võib esile tuua neli erinevat teemaarendust. Esimene versioon räägib sellest, kuidas sant palub öömaja, aga talle öeldakse ära, samas loos magab pruutpaar leivapätsi peal, et edaspidises elus leiba jätkuks.

Tuu patu peräst lask Jummal näide kalarikka pühhä-järve siist alla arr minnä. H II 70, 135/6 (4).

Teises versioonis viskab setu/mõisnik elavhõbedat järve ja see läheb teise kohta. Kolmas versioon on järvenäkist, kes vihastab vabadiku peale ja viib järve teise kohta.

Neljanda versiooni võiks kokku võtta sõnadega: romantiline arendus – truudusevande murdmine. Sellel versioonil on kuus teisendit, mis moodustab peaaegu poole kõikidest tekstidest kokku.

Endisel kohal, kus järv enne asus, oli ka elanud järvekaldal hurtsikus ime-ilus neiu, keda sõjavägede juht armastama olevat hakanud. Ühel õhtul, mil neiu järvekaldal pihlaka all pingil istunud oli, tulnud ka sinna see nimetatud juht. Kaua juteldud öö hämaruses, ütelnud sõjavägede juht: et tema armastavat teda, neidu – mida aga tüdruk ei uskunud. Siis vandunud ta öeldes: ennem mingu järv siitkohast teise, kui ma sind petan! Et sõjaväed hommikul edasi pidid minema, pidi ka lahkuma sõjavägede juht ning järgmisel hommikul ei olnud ka järve enam endisel kohal, vaid hulk maad eemal. ERA II 246, 693 (4).

Kohtuvad kaks noort, armuvad või armub vähemasti üks, vannuvad truudust või vannub vähemasti üks ja lõpuks vanduja kaob. 1976. a kommenteerib üks jutustaja asja järgmiselt:

Tuul jutul um iks uma mõtõ kah. Tütarlats ei tohi sõamehi usku. Noist ei olõ võtjat. Nuu läävä kõik minemä ja jätva tütarlatsõ sinna paika. Kohe sõamiis sõs tütarlatsõ pand? Tuust tulõ egäütel arvu saija. RKM II 394, 140/2 (22).

Armastusevanduja staatus varieerub. Ta on kas kindral, sõjaülem, sõjavägede juht, rüütel või rootsi sõjamees, igatahes kõrgemast soost ja võõrast rahvusest isik. Viies teisendis on tõotajaks mees. Ühes tekstis tõotavad armastust nii mees kui tüdruk.

Ütskõrd üts kindral ol´l pidanü sehvti üte ilosa Kasaritsa tütriguga. Nää tõotiva järve kaldõh suurõ tammõ all, et ku’ nää kunagi piäs ütstõõsõ truudust murdma, sis sjoo järv lätt uma kotusõ päält är. ERA II 244, 505/7 (22).

Ainult ühe teate kohaselt lubab sõjamees tüdruku endale naiseks võtta (ERA II 244, 93/4 (2)). Kahes tekstis tüdruk ei usu vande kehtimajäämise võimalikkusesse. Esiteks sellepärast, et sõjavägi on liikuv: /- - -/ Sa läät minema ja unõhtat mu är. (RKM II 394, 140/2 (22)). Teiseks on sõjaülem kõrgemast soost isik ja tüdruk peab nende liitu võimatuks: Tütarlats ütel, et minol ei olõ võimalik tiiga laulatama minnä, tuu peräst, et ma olõ väegä alatust suust. (H II 68, 795/6). Tüdruk näib aimavat võimalikku negatiivset lahendust ja puikleb, mõnes tekstis küll üsna leebelt, teises jälle veenvamalt.

Nõnda hakkanud rüütel iga kuu selle neiu juures käima, aga neiule ei meeldinud see asi mitte sugugi. E 49831.

Miks hakkab sõjapealik truudust vanduma? Esiteks ta on teisest rahvusest (eesti talupojaühiskonnas ei ole selline käitumine iseloomulik). Teiseks arvab ta, et vandumine aitab jõuda eesmärgile.

Sõs nakas tuu sõamiis väega tuud tütärlast tahtma. Tütarlats ai külh vasta /- - -/. A tuu sõamiis ütel, et innemb minku sjoo järv är paigast, ku ma su är unõhta või maaha jäta. RKM II 394, 140/2 (22).

Niisiis saab vandega turvalisus kindlustatud ja tegelased jõuavad omavahel kokkuleppele.

Vandumine järve nimel viitab sellele, et motiiv ise võib olla germaani päritolu, kus vannuti püha puu või koha nimel. „Truudust vannutakse eelkõige siis, kui see on seotud isikuga: kihlused, ametnikuks ja sõduriks saamisel. Truudusevanne on äärmine seotuse vanne, mis isiku tervenisti mängu paneb. /…/ Tähendus „truudus = kõige pantimine vandega, mis antakse püha puud puudutades”. /…/ truudusevanne oli piisavalt tugev, et garanteerida vanduja poolt võetud kohustuse täitmine ilma ühegi „kui” või „agata”.” (Hattenhauer 1995: 34–35).

Muistendis kirjeldatud tegevus leiab aset järve kaldal ja arvatavasti oli see kõige silmapaistvam objekt, mille nimel vanduda. Vande murdmine tekitab kaose maailmakorras ja järv – vesi, millest on alguse saanud taevas ja maa, põgeneb ära (Laagus 1995: 84). Muistendis reageerib loodus aktiivselt inimese tegevusele, andes mõista, et tasakaal on rikutud.

Rändmotiivi seostumisele kinnismuistisega võis kaasa aidata ka muistendipaiga sakraalsus, juhul kui tegemist oli teada-tuntud püha järvega (vrd Remmel 1997: 89).

Neitsilätte asukoht arvatakse olevat Krabist Rõuge poole mineva tee ääres Taraski heinamaal. Teated on lühikesed ja lakoonilised, rõhuasetusega Neitsilätte nimele.

Tekstid räägivad ühest kuni kolmest neiust/neitsist. Nad kas jooksevad allikasse ja upuvad ära või uputavad end ise. Põhjustena on nimetatud sõjakartust, sõjahäda – tapmist, kiusamist või otsest tagaajamist.

Põhjasõja ajal olid sõdurid kaht neitsit taga ajanud, tüdrukud ei ole tahnud end kätte anda, olid siia allikasse jooksnud. Sellepärast teda Neitsilätteks kutsutakse. RKM II 63, 400 (1).

Ühes loos räägitakse Neitsilättest kui hukkamispaigast (RKM II 64, 125 (1)). Pole teada, mille pärast neitsid hukati või kes oli hukkaja. Võib oletada uppumist või uputamist.

Erandiks on jutt, kus räägitakse neitsi suplemisest ja mõskmisest allikas (RKM II 63, 446 (21)). See on ka ainus rahumeelne jutt, milles vetteminek võib seostuda raviva pesemisega või niisama mõnu pärast suplemisega.

Kõikides variantides räägitakse neitsist kui ilmselt süütust tüdrukust. Enese uputamine või uppumine võib toimuda oma neitsilikkuse päästmiseks – „pigem surm kui häbi”. Ähvardav oht on seotud sõjaga ja selle kaudu otsese vägivallaga. Tüdrukud tajuvad võimalikku vägistamisohtu ja põgenevad selle eest allikasse – vette. Siingi peab maailmakorra rikkumine või häirumine uuesti viima kaoseni. Seega, kui neitside maailmakord on rikutud vägivallaga, siis peaks see viima tagasi kaosesse ehk vette. Samas võib põgenemist ja enese uputamist tõlgendada ka kui ainukest võimalikku vastuhakku olukorrale, leppimatust oma saatusega.

Rõuge kihlkunnah, Vanast Kasaritsast Võrro minneh tulõ edimält Tammoro mägi, säält läät edesi, saat Marina mäele. Marina mäel om parhillaki viil suur puulkuionu petäi, mis uma salasahinaga ütte hirmust sündmust müüdäminejale jutustas. H II 70, 574 (2).

Mari pedaja lugude jutustajatest on kaks mehed ja kaks naised. Hukkamise motiiv on püsiv kõigis tekstides, varieeruvad põhjused ja hukkamisviisid. 1977. a rääkis seda lugu Hildegard Tolga Vana-Kasaritsast, 64 a vana. 1999. a suvel rääkis ta sama lugu uuesti, nüüd juba 86-aastasena.

Loo peateemaks on tüdruku/naise süü. Kogukond mõistab tüdruku süüdi mingi tavanormi rikkumise eest. Karistamise põhjus muutub ajas: 1904. a kirjapandud tekstis on selleks soovimatu rasedus, 1939. a teisendites soovimatu lapse ilmaletulek, 1977. a on kõneldud üksnes vargusest. Aivar Jürgensoni sõnutsi kogukond kontrollib indiviidi seisundit sünni ja surma vahel. Kontroll seisneb vastavalt olukorrale kaitses või destruktsioonis (Jürgenson 1998: 31).

Hukkamisviise on kahte liiki: naine tõmmatakse lõhki; naisel küntakse adraga pea maha. Muistendites on naistele määratud karistused üldse väga julmad. 1904. a tekstis on kaassüüdlane noormees lausa ise karistuse läbiviija.

Kui noorõmehe vanõmba tiidä sai, et tütrik jo „hukah” oll, es taha naaq umal poial tedä mändselgi tiil võtta laska. Nuurmiis kuts uma rassõjalgsõ mõrsja mäe pääle pedäjä ala (ütel suvõ õdagul), koh ta timäle viimält otsust ummi vanõmbide puult kuuluta lubas. Õnõtu näijo läts ka sinnä, koh nuurmiis tedä poolõs lahki lahas. Nuurmiis tunnistanu esi uma süü kohtuh üles, ja ta saadõtu Siberehe, minneh ülnü ta: „Paremb ka koolda, kui suurõ häuu all ellä”. H II 70, 574 (2).

Hukkamise momendil oli tüdruk juba lapseootel. Hukati mitte ainult naine, vaid ka laps. „Sotsiaal-juriidilises plaanis peituvad selle taga meeste maailma mängureeglid. Meeste tehtud seaduste vastu eksimise puhul leitakse süüdlane sageli vastassugupoole esindajate seast /…/” (Jürgenson 1998: 44).

Enamikus tekstidest seostub vargus pea mahakündmisega ja lapsesaamine või kaks peigmeest (vt Mõrsjamägi) lõhkitõmbamisega. Ühes tekstis ei ole hukkamise põhjust nimetatud:

Mees kinni võtnud naise Marin Mänd ja toonud Tenneni ja Suldi piiri peale tee äärde ja kündis naisel pea otsast. Hauale istutas ta männa, sellest ajast kutsutakse mända Marina Mänd. ERA II 244, 99/100 (1).

Ühel juhul torkab hukatav Mari ise oksa mulda ja ütleb: Kui ma olen süütu, hakkab see pedajas kasvama. (RKM II 329, 475 (17)). Sama motiiv on laiemalt tuntud Rootsi kuninga lugudes. Näiteks Rõuge kihelkonnas Ruusmäel asuva Mustahamba tamme kohta on kõneldud, et Rootsi kuningas Karl XII löönud kepi maa sisse ja öelnud, et kui kepp kasvama läheb, siis ta tuleb tagasi.

Sellest muistendist on Rõuge kihelkonna alalt ainult üks üleskirjutus. Koguja kuulis seda oma vanaisalt. Sarnast ainest on kasutanud ka Fr. Tuglas romaanis „Felix Ormusson”. Õigupoolest on selles juttu Neitsilättest, aga süžeed on sarnased (Tuglas 1957: 73–74). Mõrsjamägi ja Marina pedajas võivad olla ühe muistendi eri variandid, arvatavasti kinnistunud eri kohtadele.

Rõuge ja Haanja-Plaani „suuretii” harude ligidal on üks mägi, mida „mõrsia” mäeks kutsutakse.

Ükskord oli üks mõrsja olnud, kes ennast esiteks ühe ja pärast teise mehega laulatada laskis. See oli jälle vana Roodsi sääduse järele, et kes kogudusele niisuguse häbiteo tegi, pidi surma väärt olema. Seda anti Rõuge õpetajale teada. Õpetaja kaebas asja Tartusse kohtusse, kust varsti surma otsus jälle õpetajale tagasi tuli. Kui mõrsja kolm korda kiriku „tulbah” kõige koguduse ees oli ära peksetud, andis kohus kohtumehe läbi teada, et kumbki peigmees pidi kodust omale hobuse ühes võtma. Hobustel pidivad ennegi taosed kaelas olema; siis veel pidi ühes olema üks jäme köis. Siis pidi igaüks peigmees ühe haua kaevama, umbes 6 jalga sügav. Siis tulivad mõned kohtu-ametnikud ja timmukas mõrsjaga. Pärast seda käskis kohtu ametnik ühel peigmehel ühe, tõisel tõise jala külge köie otsa siduda; köiede tõine ots oli aga hobuse „rahke” külge köidetud. Siis käskis tema hobustel vedada lasta. Seda ka tehti. Aga timmukas raius selle vahe sees mõrsja katki kaheks ja käskis ühel peigmehel ühe ja tõisel tõise poole äraki hauda visata. H III 29, 625/7 (1).

Lugu on erakordselt võigas. Jutustaja kirjeldab olukorda üksikasjades ja annab kaudselt oma hinnangu. Naine, kes eksib ühiskonnanormide vastu, saab oma karistuse. Karistus on seda julmem, et täideviijad on naise mõlemad armastatud, kes ju ka ise normirikkumises osalesid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et enamus naistegelasega lugusid Rõuge kohapärimuses on vägivaldsed. Tegutsemise ajendajaks on rühm – kogukond. Juttudest ei selgu naise enda seisukoht. Ei mainita mingit oma arvamust ega vastuhakku. Naine on küll peategelane, aga patriarhaalses maailmas jääb tema roll passiivseks. Ta on objekt, kellega kyk sündü nii kuis tääga tallitõdõ õnõ (H II 60, 162/4 (12)).

Kirjandus

Hattenhauer, Hans 1995. Euroopa õiguse ajalugu. Arhailised õiguskultuurid. I. Tartu: Fontes Iuris.

Jõgi, Piibe 1997. Õigus ja eetika: teooriaid õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Katse leida kolmas tee. Feministlik õigusteooria. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS.

Jürgenson, Aivar 1998. Tapetud laps ja lapsetapmine pärimuses sotsiokultuurilisel taustal. Mäetagused, nr 8, lk 31–44.

Laagus, Aino 1995. Kaali järv rahvapärimuses. Vanavaravedaja 2. Tartu: NEFA, lk 84–85.

Remmel, Mari-Ann 1997. Püha mõistest kohalugude kaudu. Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Tartu, lk 86–89.

Tuglas, Friedebert 1957. Felix Ormusson. Valik novelle. Teosed, teine köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.