Edgar Valter ja pokukultuur

Ingrid Pukk

Viimaste aastate edukama lastekirjanikuna on tuntud kunstnik-kirjanik Edgar Valter, kelle kirjanduslikuks panuseks on nüüdseks juba üle kümne raamatu. Kõik tema teosed võiks lugeda kunstmuinasjutu žanrisse kuuluvaiks. Erilise populaarsuse on saavutanud „Pokuraamat” (1994), mille peateemaks on inimese ja looduse vahekord. Edgar Valter on pannud elama tarnamättad, millele ta annab nimeks pokud. Raamat on lihtne, siiras ja ilus nii kujunduselt kui ka tekstiliselt.

Me kõik samastame end aeg-ajalt kellegagi või millegagi. Pole võõrad ju mõtted printsessiks olemisest või supermeheks saamisest. Aga kui paljud meist on samastanud end loodusega? Tean üht väikest tüdrukut, kes on pähe võtnud, et tema tahab saada pokuks, ja ta pole ainuke. Selliseid pokuaustajaid on Eestimaal pärast „Pokuraamatu” ilmumist küllaga.

Margus Kasterpalu räägib oma kuueaastase poja kohtumisest pokudega: „Poiss näitas, et näe, poku, näe, poku, ja palus teistel vait olla, et tema räägib pokudega. See rääkimine ei käi mitte häälega, vaid vaikides. Suured inimesed seda ei kuule, ja sekkumine sellesse on võimatu.” (Jürgen 1998: A15)

Minul endalgi on pokudega kogemusi olnud. See kohtumine oli omamoodi muinasjutulik. Nimelt olen ma mitu aastat Jüris Aino Pajupuu käe all õppinud kõrsehistööd ja kõik oma suved veetnud Pirita jõe ääres tarnatutte lõikamas, et sügistalvisel perioodil oleks materjali võtta. Minu korjatud pokudest said patukustutajad ja koduhaldjad.

Botaanikud eelistavad pokudest rääkides kutsuda neid hoopis ladinapäraselt Carex. Eesti niiskeid ja märgi niite ning madalsoid asustavad pokud kuuluvad lõikheinaliste sugukonna tarna perekonda. Nende välimus oleneb aastaajast. Suvel on pokud käharpäised ja roheliste juustega. Talveks saavad neist longusjuukselised linalakad. Kevadel võivad pokud esineda siilisoenguga või šokeerida nudipäisusega. Eestimaal on kaks tarnaliiki: luhttarn ja mätastarn (Läänelaid 1998: 155-156).

Kuidas said lihtsad tarnamättad elavateks ja mõtlevateks pokudeks, sellele küsimusele vastab kõige paremini pokude looja Edgar Valter: „Uskuge või mitte, aga elasin Võrumaal juba õige mitu aastat, enne kui nad avastasin. Ja ometi olin mööda sõitnud või jalutanud paljudest madalatest, niisketest kohtadest, kus neid kasvas sadade ja sadade viisi. Ma ei osutanud neile mingit tähelepanu, enne kui nägin neid ühe metsa serval perekonniti seismas. Nad moodustasid huvitavaid rühmi, nagu oleks kohtunud kaks lastega perekonda ning puhuks tasakesi juttu. Naersin ja raputasin neid vaadeldes pead. Raputasin, aga enam peast välja ei raputanud. Katsusin töölaua taga neid paberile panna, leida pokudele nägu, iseloomu… Tasapisi hakkas välja kujunema pokude suur teekond – uue kodu leidmine. Kirjutasin ja visandasin kohe ka pildid teksti juurde. Nii olid nad mul kogu aeg elavalt silma all.” (Vanaselja 1996: 38-41)

See mõte ei lasknud Edgar Valterit enam lahti ja nii sündiski 1994. aastal „Pokuraamat” – üks kaunimaid viimaste aastate lasteraamatute seas. Kirjastaja Ulvi Kuusk tegi Edgar Valteri joonistatud ja kirjutatud POKU raamatuks ja tõi lasteni (Karm 1995: 35). Ulvi Kuusk meenutab, et lastepsühholoogi arvates on raamatus vähe põnevust ja liiga palju lehekülgi (Laulik 1995: A24). Aga „Pokuraamatu” viietuhandeline tiraaž on ju viimseni läbi müüdud!

„Pokuraamat” on filosoofiline muinaslugu inimese ja looduse suhetest. Ulvi Kuusk on seda meelt, et „„Pokuraamat” on täiesti filosoofilise sisuga teos: kodutunne, linnast äraminek ja oma koha otsimine elus. Ja inimese samastamine taimeriigiga” (Lättemäe 1996: 20). Aino Perviku arvates on huvipakkuv selle raamatu sõnum looduse üksolemisest. Et inimene kuulub ühe liigina loomariiki, seda oleme harjunud teadma. Edgar Valter lähendab sümpaatsel moel inimese taimeriigile. Kui just tahaks, siis võiks öelda, et raamatu esimese poole tekst on tihedam ning kandvam. Teises pooles muutub kirjanduslik kude hõredamaks ja see kõigutab tasakaalu. Samas on aga pildid tekstiga lahutamatult seotud, nii et kaasahaaratud lugeja tasakaaluhäiret nii väga ehk ei märkagi (Pervik 1995: 16).

Edgar Valteri „Pokuraamat” on muinasjutt. Võib oletada, et see raamat on inspireeritud pildi ja teksti autori tihedast kokkupuutest loodusega. Väliselt ei juhtu „Pokuraamatus” ju tõesti midagi enneolematut. Raamatu sisemine pinge on aga täielikult olemas ja tekib hirmutundest, et kohe-kohe võiks juhtuda midagi niisugust, mis pokurahva eemale peletab, tema heasoovlikkuse ja usalduslikkuse hävitab. Küllap tabab täiskasvanud lugeja Edgar Valteri raamatu lõpulehekülgedelt nukraid, kuid samal ajal siiski ka lohutavaid mõtteid. Nõndamoodi – loodusesse sulada ja kaduda, eemale jääda selle hullumeelse sagiva inimühiskonna tegemistest – oleks ju kõige parem. Aga ainult vähesed mõistavad või suudavad seda (Krusten 1995: 15). Lugu on tõesti (E. Valteri enda väljenduste kohaselt) lihtis ja selge. Ei mingeid põrutavaid seiklusi, tovejanssonlikke hirmu ja selle ületamise elamusi või varjatud didaktikat. Aga sellest hoolimata (või just selle tõttu) mõjub lugu ise ootamatult hingepuhastavalt. See raamat võiks olla üks panteismi pühadest raamatutest (Talts 1995: 18).

Mait Talts soovitab lugeda Puuko ja pokude vestlust, kus jutustaja sõnad sisendavad meisse, lugejaisse, ülimat rahu:

„„Mis sa teed nende kaladega?” küsis viimaks üks vanem poku.

„Ma arvan, et ma söön neid,” vastas Vana. „Ja Eku ja Sooru arvavad ka nii.”

„Elusalt?”

„Ei, seda kindlasti mitte, „muheles Puuko.

„Aga...,” kõhkles vanem poku, „kas neid peab siis nii..., et sööma?”

Puuko jäi teda vaatama. Vaatas, mõtles pisut ja ütles siis tõsiselt: ”Vaata, mis... Looduses on juba aegade algusest seatud nii, et ühed elusolendid söövad teisi elusolendeid. Ühed söövad taimi, teised söövad liha, kolmandad nii ühte kui teist.”” (Valter 1994: 43–44)

„Pokuraamatu” tõlgendamiseks püüan kasutada lugemismudeleid. Lugemismudelite termini võttis kirjandusteaduses 1960. aastatel kasutusele Arno Schmidt, 1980. a. „taasavastas” lugemismudelid Detlef Krumme. Lugemismudel on kunstiteose tähendustasand, mis on vastavuses ühe lugeja või ka ühe põlvkonna huvidega. Lugemismudel on tekstiinterpretatsioon, mis peab põhjendusi leidma tekstist. Võtsin „Pokuraamatu” tõlgendamise aluseks TPÜ õppejõu Jaanus Vaiksoo poolt (1994) August Gailiti „Toomas Nipernaadi” analüüsimisel sedastatud kuus lugemismudelit, millest kasutan kolme:

1. „Pokuraamat” kui autobiograafia.

Loomulikult pole „Pokuraamat” autobiograafia otseses tähenduses. Autobiograafilisus avaldub peategelase hingelaadis. L. Edeli arvates avaldubki kunstniku olemus kõige selgemini teoses, mis võimaldab esile tuua kunstniku minapildi. H. D. Thoreau väidab, et võrrelduna kirjaniku enda kommentaaridega oma loomingu kohta, avalduvad kirjaniku mõtteviis, arusaamad ja tunded teoses ehedamal kujul (vt Vaiksoo 1994: 460). Nii laseb ka Puuko elu metsas vaid oma kassi, koera ja pokude keskel meil, lugejatel, aimata autori tegelikku olemust: Valteri alasti hinge, mis meile hetkeks avaneb. Puuko muutub Valteriks ja Valter muutub Puukoks: kirjanik ja tegelane lähevad segi. Valteri illustratsioonid raamatule ainult kinnitavad seda väidet, sest nii nagu Valter, käib ka Puuko piibuga ringi. Tüpaaž on väga sarnane. Valter on joonistanud endale nii sarnase karikaturistliku tegelase Puuko.

2. „Pokuraamat” kui müüt.

Puuko ja pokude toimetamised sujuvad märkamatult läbi nelja aastaaja. Sellist rännakut, aastaaegade kordumist võib pidada müütiliseks elumudeliks: suletud ringiks, elu ringkäiguks. Ehk kordub järgmisel aastal kõik jälle samamoodi, samas kohas, samade tegelastega... Puukole annab mütoloogilise tegelase mõõtme tema vahetu ning väga tugev side loodusega. „Pokuraamatus” lähevad liikvele pika sooheinaga kaetud mättad, millel sarnaselt endis-eesti usundist tuntud uskumustega on hing. Uues kodus kohtuvad pokud inimesega, kel samuti hea hing sees. Sünnib kosutavalt idülliline kooseksistents, nii et lugeja süda rõõmustab. Kooselu käigus lähenevad taimed inimesele, inimene taimedele, nii et lõpuks inimene loodusega ühte sulab. Jääb hing, jääb vaim, elu käib hubaselt edasi. „Pokuraamatus” puudub kurjus ja omakasupüüdlikkus (Pervik 1995: 16). Puuko kaudu avaneb lugejale arusaam elu igavikulisusest, aja lõputust ringkäigust. Samas on Puuko ise muinasjutuline tegelane, teatud inimtüübi sümbol.

Kui tahta mingi tuntud muinasjutuga paralleele tõmmata, siis võibolla oleks kõige paremaks näiteks „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Lumivalgeke on inimene nagu Puukogi – mõlemad kehastavad headust, siirust, sallivust ja mõistmist. Vaid nende sugu ja seisus on erinevad. Seitse pöialpoissi on nagu pokudki, väljamõeldud tegelased, kes on headuse ja lihtsuse sümboliks. Erinevus on selles, et pokude arvu me ei tea, aga pöialpoisse on traditsioonilisele muinasjutule omaselt seitse. Pöialpoisse on täpsemalt iseloomustatud, seevastu pokusid on kirjanik rohkem üldistanud.

Kas peategelaseks võib pidada Puukot kui suuremat, targemat ja juhtivamat poolt? Või on peategelasteks hoopis pokud oma suure hulga, oma ühiste arusaamade ja elustiiliga – pokud, kes sümboliseerivad ühtlase massina suurt loodust? Kui lõhkuda muinasjutuloor ja mõelda raamatus kirjeldatule reaalselt, siis võime oletada, et Puuko kõnelus pokudega on tegelikult dialoog iseendaga. Puuko on üksi. Puuko on puutumatuse ja tsivilisatsioonist rikkumata inimhinge sümbol. Ta on inimlik, hea, loomulik, ilus, rõõmus, vaba. Ta on ideaaltraditsioonide sümbol looduse ja inimese suhetes.

3. „Pokuraamat” kui arengulugu.

Puuko on üle keskea vanem inimene, ta on elutark. Pokud seevastu aga tunduvad olevat nooremapoolne rahvas ja nemad arenevad teose jooksul märgatavalt. Puuko edastab neile informatsiooni, mis on uus, ootamatu ja ahvatlev. Ei saa siiski öelda, et Puuko ei areneks raamatus üldse; vastupidi – tema suhe pokudega on temalegi uus ja edasiviiv kogemus. Ka Puuko puhul on tajutav tema sisemine areng. Aga Puuko areng on tasasem ja aeglasema tempoga, pokude areng on järsem ja kiirem.

Edgar Valteri „Pokuraamatut” kinni pannes on südames suur rahu. Meelde tulevad möödunud suve heledad hommikud ja palavad päevad. Igaühel meist on meeles mõni ilus ja värvirõõmus hetk metsast või vee äärest, mingi oma „pokupilt”, meeldetuletus sellest, kuidas oldi viivuks silmitsi loodusega, segamata argimuredest (Neemre 1995: 39).

„Pokuraamatu” eeskujul on kirjastus Ulvi Postkaart loonud pokudest lauamängu „Pokumäng” ja „Pokukalendri”, Vanemuise teater on lavastanud „Pokumängu” ning loomisel on Pokumaa.

Pokumäng

Pokumängu karbis on mängulaud kahe mänguskeemiga, kolm mängunuppu, täring ning õpetus. Esimese mängu nimi on „Pokupuu” ja teise nimi „Poku kaevul”. Pokumäng põhineb „Pokuraamatul”, kuid mängu tekst ja ülesehitus on Ulvi Postkaardi poolt. Edgar Valter on mängu üle vaadanud ja heaks kiitnud. Pokumängu esimese väljaande nupud on erilised: vahtkummist, pokuraamatu joonistuste sarnased ja need kujundas Edgar Valter ise. Kui Pokumäng teist korda trükist ilmus, asendasid vahtkummist nuppe puust nupud.

Mäng „Pokupuu” on rajatud Edgar Valteri joonistatud alusele. Paralleeli võib tõmmata tuntud Tsirkuse-mänguga, kus eesmärgiks on teistest kiiremini mäng lõpetada, aga takistuseks on kukkumised, libisemised, ronimised jm tegevus looduses. Pokupuul ootab pokut oja ületamine teivashüppega, teise poku aitamine, murtud oksalt kukkumine jne.

Mäng „Poku kaevul” on üles ehitatud aastaaegade järgnevuse põhimõttel. Mängul on neli välja – kevad, suvi, sügis, talv. Igal väljal on veekogu, kus peatudes võib vise vahele jääda, kuid õnnekorral saab edasi liikuda. Võidab see, kes jõuab kõige varem mänguvälja keskel olevale kaevule. Igal aastaajal on oma süsteem. Näiteks kevadel jõkke kukkudes on veelkord võimalus täringut veeretada ning paarisarvu puhul võib edasi liikuda, paaritu korral jääb üks vise vahele. Suvel meres ujudes jääb mängijal üks vise vahele. Sügisel porilompi sattudes saab veelkord täringut veeretada ning ainult ühe või kuue punkti korral saab edasi liikuda. Talvel jääl liugu lastes jääb mängijal kaks viset vahele. Iga aastaaja vahel on teerada. Kui poku peatub sellel, saab ta, nagu nool näitab, ühe ringi võrra kaevule lähemale.

Pokumängus on peale pokude tegelaseks veel ainult kakk, kellega üks pokudest kõnelema jääb ja seetõttu peab ühe täringuviske vahele jätma. Raamatus on kakk ainult pildil näha, autor pole temast tekstis rääkinud.

Pokukalender

1996. aastal ilmus Pokukalender, mis sisaldab pilte pokudest. Pildid on joonistanud ja tähtpäevad kirja pannud Edgar Valter. Ükski pilt pole sarnane „Pokuraamatu” piltidega.

Pokude tähtpäevad on järgmised: kõige noorema poku sünnipäev, talitukupäev, rongakronksupäev, lõolõõripäev, väikese matka päev, konnakrooksupäev, kevadise kepsutamise päevad, käokukupäev, õiesoengupäev, punase maasika päev, suure matka meenutuspäev, kuhjatantsupäev, suure suvesumina päev, tsirtsusirinapäev, kõige vanema poku sünnipäev, kuuevahetuspäev, külmakrõpsupäev, muinasjutuvestmispäev, karnevalipäev, soojade soovide päev. Muuhulgas on ära märgitud ka tähtsamad kalendripühad: Eesti Vabariigi aastapäev, munadepüha, emadepäev, jaanipäev, jõulud jne. „Pokukalendri” tähtpäevad – peale suure matka – pole seotud raamatu sisuga. „Pokukalender” viib meid Edgar Valteri joonistatud piltide kaudu „Pokuraamatu” sündmustest edasi.

„Pokumäng” Vanemuises

1996. aastal etendus Tartu Vanemuises „Pokumäng”. Leidsin selle kohta ühe väga kriitilise artikli. Andrus Laansalu (1996) arvates on pokud taruorganism, kollektiivne mina, ja nende tekst peaks olema mingi teatavat sorti poolmeloodiline helipilv. Ta leiab etendusest palju vigu: näitlejate tekst mõjub halvasti harjutatud agitbrigaadi kõnekoorina, pokude keel oleks võinud olla muudetud – nihestatud süntaksiga keel, muusika on ülepakkuv, kogu etendus on plakatlik ning illustratiivne – kõik on liiga mütsiga löödud. Ta lisab veel kõige rängema lavavea: aeg, lava-aeg seisab. Margus Kasterpalu, teksti autor, vastab kriitikale järgmiselt: „See, mis Valteri tekstis kaheldamatult sisaldub, vajab publiku ette jõudmist võimalikult autori- (s.o Valteri-) truult, sest nii on kõige mõjusam. Pean silmas truudust sõnumile. Teistsugusesse mõtteilma (ka pokude omasse) sisseelamine võtab omajagu aega” (Laansalu, Kasterpalu 1996: 18).

Pokumaa

Kirjastaja Ulvi Kuusk on tulnud fantastilisele ideele rajada Pokumaa. Sihtasutuse programmid saadeti valitsusele kinnitamiseks ning noor kunstnik Külli Leppik oli sellal kõige kompetentsem vastaja. Koos Edgar Valteriga otsisid nad hulga metsi läbi, ja endise Padasoomäe taluasemel leidsid nad 25 ha suuruse pokumaa (Jürgen 1998: A15). Pokumaa keskus tuleb Võrumaa ja Põlvamaa, Urvaste ja Kanepi valla piirimail asuvasse Padasoomäe (rahvasuus Padase) tallu (Marvet 1998: 157). Pokumaale kavatsetakse ehitada suitsusaun, tare, ait, puukuur, kelder, kaev. Sinna tuleb süvendada tiik. Sissepääsu juurde tuleks ehitada Puukoda, kus hakkab elama valge habeme ja kaabulotiga Puuko. Pokumaal hakkavad elama ka koer ja kass nagu raamatuski. (Jürgen 1998: A15) Padasoomäe talust mõõdukale kaugusele (et pokuelu mitte segada) luuakse POKUKODA – see on Pokumaa info- ja valvekeskus. Siin saavad tulijad vaadata Edgar Valteri loomingut. Samas pannakse välja ka värvifotod looduslikest pokudest ning riputatakse seinale suur Pokumaa kaart, mille teeb Edgar Valter ise (Marvet 1998: 157). Pokumaa on ära mõõdetud ja ootab väljaostmist. Ühtekokku läheb Pokumaa maksma 4–5 miljonit. Pokumaa vajab andekat projektijuhti (Jürgen 1998: A15).

Edgar Valter räägib pokudele kodu otsimisest järgmist: „Meie, pöörismäelased, võtsime enda peale Pokumaale sobiva koha otsimise. Kolm maakonda sai läbi traalitud ja mitu kaarti räbalaks lapatud. Aga lõpuks sattusime tõesti paika, kus tekkis TUNNE (nagu pokudel), et just see on see õige. Pokumaa peab saama kohaks, kuhu tulevad lapsed ja nende vanemad hinge tõmbama. Kus neile meeldib ja kus on hea olla. Katsuks läbi ajada metsa, vaikuse ja Puukost giidiga, kes oskaks paljut ära seletada, tähelepanu juhtida nii mõnelegi asjale, mida ehk Pokumaa külastaja ise ei oskaks märgata.” (Lättemäe 1998: 16–17)

Pokumaa pole veel käegakatsutav, aga olemas on paberid, mis annavad lootust, et Pokumaa saab peagi valmis. Pokumaad tutvustavas bukletis tahetakse pakkuda järgmisi võimalusi:

1) väljuda üürikeseks ajaks pingelisest ja tempokast, sageli ka kalgivõitu ja ebaturvalisest argielust, kogeda ja nautida seda, mida pakub rikkumata loodus oma lugematute huvitavate detailidega;

2) õppida (Puuko ja pokude abiga), kuidas saada loodusega sõbraks ja elada sel kombel, et nii inimene kui loodus ennast hästi tunneksid;

3) tutvuda Edgar Valteri loominguga (raamatud, originaalillustratsioonid, joonistused, õlimaalid jne), mille kõige viljakam ja küpsem periood on seotud Võrumaaga. (Marvet 1998: 157)

Kurb tõdeda, et pokude muinasjutulisest maailmast sai 2000. aasta 13. aprillil imekähku reaalsus – tänane Eesti. Nimelt sel päeval kuulsid paljud meist Aktuaalse Kaamera vahendusel metsavargusest. Kokku võeti tulevasel Pokumaal maha umbes 150 tm jämedaid puid. Röövlid olid varanduse kallal käinud enne, kui Pokumaa üles ehitada suudeti (Õhtuleht 2000: 2). Selle vahejuhtumi taustal tundub Pokumaa idee kasvatada noori loodussõbralikuks ja kultuurihoidlikuks musta huumorina.

Võrumaal elav kunstnik Edgar Valter on kirjutanud nüüdseks juba kümme raamatut. Edgar Valterile on küll ette heidetud seda, et kunstnikuna on ta tugevam kui kirjanikuna, aga lapsed – need, kellele ta ju kirjutab – on tema raamatud Nukitsakonkurssidel esimese 10 hulka hinnanud. Kunstnikust on saanud märkamatult kirjanik, kes jutustab meile lugusid nii teksti kui ka pildi kaudu. Edgar Valteri loodud pokud on leidnud palju edasiarendajaid ja austajaid ning sama lugu on ka tema teiste raamatukangelastega.

Jürgen, Madis 1998. Kuidas Ekspress Võru metsas kogemata pokude peale sattus. Eesti Ekspress / Areen 24. 04.

Karm, Hille 1995. POKU on OMA! Eesti Naine nr 9.

Krusten, Reet 1995. Ilus kallis lasteraamat. Postimees 3.04.

Laansalu, Andrus; Kasterpalu, Margus 1996. Kuidas on. Postimees / Kultuur 11.06.

Laulik, Jüri 1995. Pokukirjastaja. Eesti Ekspress / Areen 10.03.

Lättemäe, Silja 1996. Suur soomätas Eestimaa sümboliks. Maaleht 1.02.

Lättemäe, Silja 1998. Mäng looduse ja hea nõidusega. Maaleht 23.04.

Läänelaid, Alar 1998. Pokud – kes nad siis ikkagi on? Eesti Loodus nr 4.

Marvet, Ann 1998. Pokumaa nakatab looduskaitsepisikuga. Eesti Loodus nr. 4.

Neemre, Ädu 1995. Pokuraamat. Pere ja Kodu nr 6.

Pervik, Aino 1995. Ka selline lahendus. Kultuurileht 9.06.

Pokudelt varastati kolm hektarit metsa Õhtuleht 14. 04.

Pukk, Ingrid 2000. Kunstnik Edgar Valteri kirjanduslik looming. Bakalaureusetöö TPÜ eesti filoloogia osakonna eesti kirjanduse õppetoolis.

Talts, Mait 1995. Edgar Valteri panteistlik lasteraamat. Hommikuleht 1.02.

Vaiksoo, Jaanus 1994. Lugeja ja lugemismudelid. Keel ja Kirjandus nr 3.

Vaiksoo, Jaanus 1994a. August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi” lugemismudelid. Keel ja Kirjandus nr 8.

Valter, Edgar 1994. Pokuraamat. Ulvi Postkaart.

Valter, Edgar 1996. Pokukalender. Ulvi Postkaart.

Vanaselja, Siire 1996. Edgar Valter – keskeltläbi koer poiss. Pere ja Kodu nr 12.