Vaimuliku laulu folkloriseerumisest Värska Püha Jüri kirikus

Kui räägime tänapäeval folkloorist, siis mõtleme selle all mingit loomingulist nähtust. Lühidalt on Dan Ben-Amos (1981: 24) määratlenud folkloori järgmiselt: "See on väikestes gruppides toimuv, piiritletud, reaalne, kunstiline ja kommunikatiivne protsess." Tavaliselt levib folkloor perekonna, eakaaslaste või huvirühma hulgas suuliselt. Folkloorne materjal (laulud, jutud, tantsud jne) pole loomise ajal kirjalikult fikseeritud, seetõttu transformeerub ta aja jooksul vastavalt suhtlemise iseloomule ja eesmärkidele. Folkloorseid ilminguid leidub aga ka sellisel puhul, kui materjal on algses vormis olnud kirjalik, kuid kommunikatsiooni käigus läinud ka suulisesse kasutusse. Tuntud on näited, kui koolilaulikutes avaldatud laulud on saanud rahvalauludeks või vähemalt rahvalikeks lauludeks. Nii ilmus Friedrich Kuhlbarsi lastelaul "Teele, teele, kurekesed" esmakordselt C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamatus" 1888. aastal ja levis edasi kirjalike allikate kõrval ka suuliselt.

Oma artiklis tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et tänapäeva õigeusklikus kirikus kõlaval muusikal võib mõnikord olla seoseid folklooriga. See pole rahvaviisi tsitaatide kasutamine ega rahvaviiside sihipärane töötlemine, nagu seda leidub mitmete heliloojate teostes. Kirikus kõlav muusika võib olla seotud pikaajalise suulise traditsiooniga, nagu see on iseloomulik rahvamuusikale. Konkreetse näite põhjal tahan osutada, et ka tänapäeval võib kirikumuusika esindada ühelt poolt küll noodiraamatutes kirja pandud muusikat, teiselt poolt aga kohalikus muusikakultuuris suuliselt levinud traditsiooni. Selle väite kinnituseks peatun Värska kreeka-katoliku Püha Jüri kirikus tänapäeval kõlavatel lauludel, nende päritolul ning esitajatel. Artiklis tuginen faktidele, mis leiduvad kahes intervjuus Värska kirikukoori juhi Raissa Mandeliga: esimese tegi 21. septembril 1992 Vaike Sarv koos norra teadlase Ingrid Gjertseniga, teise valmistasin ise ette ja viisin koos oma juhendaja Vaike Sarvega läbi 2000. aasta 6. mail. Esialgse kõlamulje Värska Püha Jüri kirikumuusikast sain Kristi Umbergi 5. mail 1999 salvestatud koguöise teenistuse laulude põhjal. Sellele lisandus mu enda välitööde käigus tehtud helisalvestus jüripäeva õhtuteenistusest 5. mail 2000.

Kõigepealt tuleb mainida seda, et enamus tänapäeval Värska Püha Jüri kirikus laulvatest inimestest on vanemas eas. Koori juhataja Raissa Mandel (sünd. 19.04.1912) käib laulmas ja koori juhendamas Värska kirikus alates 1954. aastast. Tema kooris laulavad Liidia Lind (1931), Olga Sai (1927), Maria Enno (1937), Tatjana Kustala (1922), Aino Kaie (1933), Anna Maripuu (1924), Anna Kõivo (1928) jt. Nooremate inimeste puudumine kooris on põhjendatav sellega, et nõukogude ajal oli kirikute tegevus häiritud ja ajuti isegi võimatu: seda üritati takistada ja usku rahva seast välja juurida. Sama rõhutab ka Aare Hõrn oma artiklis "Setude usk enne ja nüüd": 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses hakkasid ametivõimud piirama kirikute tegevust, üritasid takistada lastel kirikuskäimist ja õigeusu kommete järgimist, preestreid ja religioosseid kombeid püüti naeruvääristada ja kinnitati, et õigeusk ja setude rahvakultuur takistavad progressi (Hõrn 1995). Seda väärtuslikum on meie silmis see, et Värska koori praegused liikmed ei loobunud kirikus käimast, vaid jäid jumalateenistustel osalejateks, säilitades tänapäevani oma vanematelt päritud laulmistraditsiooni. Teine koori kõrge keskmise vanuse põhjus on see, et nooremad inimesed on Värskast lahkunud ja leidnud endale töö suuremates keskustes.

Muusikateadlastele on kirikumuusika omamoodi konserveerumine avanud ootamatult huvitava tööpõllu. Selgub, et tänu koori kõrgele keskmisele vanusele, eriti aga koori juhataja Raissa Mandeli eakusele (2001. a sai ta 89-aastaseks) on Värska kirikukoor säilitanud sellise laulmistava, mida nooremad kirikukoorid ei tunne. Lisaks vanema laulustiili säilitamisele on kirikulaulud allunud sisemistele muutustele, mis tekivad väikeses grupis toimuva kunstilise ja kommunikatiivse protsessi käigus.

Mis põhjustel võiks aga Värska Püha Jüri kirikus kõlavaid laule pidada tähelepanuväärseks muusikaliseks traditsiooniks ja rääkida nende folkloriseerumisest?

Üheks tähtsamaks faktiks, mis ärataski minu huvi aine vastu, on see, et koor peaaegu ei kasuta noodimaterjale, vaid ainult tekste sisaldavaid lauluraamatuid, sest kõik viisid on peas. Sellest lähtuvalt pidasin oma peamiseks ülesandeks viiside päritolu selgitamist ning sarnasuste ja erinevuste leidmist Eesti Apostliku Õigeusu Kirikus kasutatavate, noodiraamatutes esitatud lauludega, mis lubaks rääkida esialgse muusikalise materjali muutmisest suulises praktikas, s.t folkloriseerumisest. Selle ülesande lahendamiseks intervjueerisin koorijuhti Raissa Mandelit, helisalvestasin õhtuse jumalateenistuse Värska kirikus ja vestlesin mitmete kirikuinimestega. Ühe laulja kinnituse järgi kasutab koor väga vanu viise, mis on pärit Raissa lapsepõlvest, kui tema isa Jakob Voznessenski oli samas Püha Jüri kirikus diakon ja koorijuht. Ühendades intervjuudest, teenistuste salvestustest ja vestlustest saadud teadmised, kujunes mul järgmine pilt Värska kiriku muusika päritolust.

Raissa Mandel (praegune Värska Püha Jüri kirikukoori juhataja) muusikalist haridust saanud pole, aga noodikirja tunneb – ta õppis seda oma isa juures. Jakob Ivanovitš Voznessenski (1880-1946) oli valinud vaimuliku kutse oma isa ja vanaisa eeskujul, ta oli Pihkva Vaimuliku Seminari kasvandik. 1905. a tuli kahekümne viie aastane Jakob Voznessenski praktikale Eestisse ning edasiõppimisest loobudes jäigi diakoniks ja koorijuhiks Püha Jüri kirikus. Arvatavasti pöörati seminaris muusikale palju tähelepanu, sest uus koorijuht oli väga hea bassilaulja, oma laste muusikaõpetaja ja range koorijuht: "Isegi omad lapsed said mõnikord kammertooniga vastu pead." Perekonnas oli neli last, kõik tundsid nooti ja laulsid isa kooris: vend oli tenor, kaks õde – aldid, ning kolmas, Raissa – sopran. "Meie kõik laulsime esireas, sellepärast et isa poolt on antud peen kuulmine." Suures kooris oli kakskümmend inimest, kes tegid kõvasti proove ja andsid kontserte. Juba tol ajal oli Raissa perekond koori põhjaks, sest teised kooriliikmed nooti peaaegu ei tundnud: "Rohkem lauldi ikka kuulmise järgi, sest meie, oma lapsed, laulsime ette, siis oli ka nendel kuulmine kuidagiviisi arenenud." Teenistused kirikutes toimusid enamasti vene keeles ning kirikulaul oli samuti venekeelne. Eesti keelt Raissa isa alguses ei osanudki, nagu Raissa ütles, "polnud kuulnudki seda eesti keelt," aga tasapisi oma perekonna abiga õppis ta selle ära. Põnevam on, et ta ise tegi venekeelseid laule ümber eestikeelseteks, sellele pühendas ta väga palju aega, "kirjutas neid ööd ja päevad." Üheks viiside allikaks oli ka Petseri klooster, kust on pärit nn kloostriviisid (монастырские напевы), mõned viisid sai ta tutvuste kaudu teiste koorijuhtide käest. Raissa kinnitusel oli isal palju noote, nendest on säilinud ainult väike osa. Ometi kasutatakse tänapäevani Värska kirikus viise, mis on tema raamatutest pärit – neid, mis Raissa õppis temalt oma lapsepõlves. Selle põhjal võib Raissa isa pidada Värska kirikumuusika kujundajaks, kes oma tütre muusikaliste teadmiste tugevamõjutamise kaudu on vorminud ka praegu kõlavat Värska kirikumuusikat. Kuna koor peaaegu ei kasuta laulmisel muusikalist literatuuri, on viisid aja jooksul paratamatult allunud varieerumisele. Varieerumine on aga rahvamuusikas tavaline nähtus. Seega on võimalik rääkida laulu folkloriseerumisest ka Värska Püha Jüri kiriku repertuaari puhul: tänapäeval esitab lauljate piiratud ring sajandi algusest pärinevaid viise folkloriseerunud – pikaajalises suulises kasutuses varieerunud kujul.

Arusaam sellest, kuidas need viisid muutusid, võib tekkida ainult kõlava ja kirjaliku muusika võrdluses. Selleks valisin 5. mail 2000. a jüripäeva õhtuteenistusel kõlanud laulu "Issand, ma hüüan" (kaheksandal viisil) heliülesvõtte noodistuse ning sama laulu kahes noodiraamatus esinevad variandid.

Esimene näide (ülemine süsteem) on pärit vanast noodiraamatust "õigeusu koguduse laulu=raamat" (1892).
Teine näide (keskmine süsteem) on heliülesvõtte noodistus.
Kolmas näide (alumine süsteem) on pärit uuemate viisidega lauluraamatust "Õigeusu kiriku põhiviiside noodiraamat: õhtuse ja hommikuse jumalateenistuse laulud segakoorile" (1951).

Mõlemad lauluraamatud leiduvad ka Värska kirikus ja teoreetiliselt võiksid kuuluda nende allikate hulka, mille muusikalise materjali varieerimise tulemusel kujunes välja suuline muusikaline traditsioon.

Noodiraamatutes esitatud laulu meloodiat ja harmooniat vaadates selgub, et need enamasti kattuvad. Kuna kõik tekkivad kooskõlad on hästi analüüsitavad nii mažoori kui ka minoori aspektist, kirjutasin iga süsteemi alla välja kaks akordimärkide rida: ülemine – minoori suhtes (g-moll), alumine – minoorile paralleelse mažoori suhtes (B-duur). Kõik näited transponeerisin ühte helistikku, et oleks lihtsam võrrelda. Noodiraamatutes esitatud kahe variandi erinevus seisneb põhiliselt selles, et vanema raamatu laul on kolmehäälne, uuem variant aga neljahäälne. Sealjuures dubleerib kolmehäälses laulus keskmine hääl tihti alumist oktav kõrgemalt, mis tekitab selles variandis valdavaid mittetäielikke kolmkõlasid (need tähistasin numbriga 3 akordimärgi paremal poolel) ning kolmanda ja kuuenda takti lõpus mittetäielikke septakorde. Neljahäälses variandis on aga kõik kolmkõlad ning septakordid täielikud. Väike vahe harmoonias leidub ka teises taktis, kus uuemas variandis kahe toonika kolmkõla vahele (mažoori suhtes) on ilmunud dominandi kolmkõla. Erinevus ülemise hääle meloodias avaldub teises taktis (mis on otseselt seotud juba mainitud akordi ilmumisega uues variandis) ning viimases, kus kolmanda näite meloodia liigub astmeliselt kvardi võrra ülespoole ning tagasi, samas kui esimeses näites meloodia alustab liikumist samale kõrgusele terts kõrgemalt ning seetõttu kaotab oma sümmeetrilisuse.

Nüüd aga püüan võrrelda sama laulu Värska Püha Jüri kirikus kõlanud varianti (keskmine süsteem) raamatutes avaldatutega (ülemine ja alumine süsteem). Esimesel pilgul on näha, et Värska kiriku koor laulab samuti kolmehäälselt, tihti keskmine hääl dubleerib bassi, sellest tekivad mittetäielikud kolmkõlad ja ilma tertsita septakord ning selle poolest on viis esimesele variandile lähedasem. Võrreldes noodiraamatutes toodud variante Värska koori esitusega, näeme, et viiside meloodia põhikuju säilib ka siin, kuigi varieeritult. Erinevusi leidub teises, viiendas ja kuuendas taktis. Peale selle on Värska viisis mõlemate raamatuvariantidega võrreldes olulisi erinevusi bassiliinis (praktiliselt igas taktis) ning vastavalt ka harmoonias. Eriti olulised on teise ning viienda takti algused, mis laadi poolest (minoorne kõla g-g1-b1) kardinaalselt erinevad teistest variantidest (mažoorne kõla B-b1-d2; b-f1-b1-d2), omapärane on ka bassi liikumine sama takti lõpus (d-c). Nähtavasti on tegemist algviisi muutmisega - variatsioonilisusega, mis on tekkinud ja kinnitunud pikaajalises suulises kasutamises Värska kirikus.

Selle suulise muusikalise traditsiooni tulevik on aga ebakindel. Raissa sõnul "nüüd kõik lauluviisid ja korrad lähevad moodsamaks, lihtsamaks ja lühemaks. Ja meil ongi see häda, et me oleme harjunud vana kaanoni järgi laulma, aga nüüd juba võetakse palju maha, paistab niimoodi, et teenistuste kava ikka muudetakse. Me oleme harjunud vana järgi." Kirikukoori lauljate arvates on vanad viisid palju ilusamad kui uued, aga samas on nad keerulisemad ja seetõttu ei taha keegi noorematest neid selgeks õppida. Isa Andrease, Värska Püha Jüri kiriku preestri väitel avatakse varsti Tallinnas vaimulik asutus õigeusu kirikukoorijuhtide koolitamiseks, sest praegu kasutatakse eri kirikutes erinevaid viise ning ühte koori kuuluv laulja ei saa laulda teises kooris. Nii planeeritakse Eestis õigeusu kirikuviiside ühtlustamist (ja mõnetist lihtsustamist). Selle kavatsuse eduka täideviimise puhul hakkaksid vanad kohalikud kirikulaulu traditsioonid, mille üheks näiteks on Värska kirikumuusika, tasapisi hääbuma.

Kirjandus