Etniline huumor sotsiaalses kontekstis: Eesti ja Soome

Globaliseeruvas-integreeruvas ühiskonnas, kus etnilised eelarvamused peaksid minevikku kuuluma, leidub siiski just negatiivsetest stereotüüpidest toituv nähtus – etniline huumor. Etnilise huumori halvustav olemus tõstatab mitmeid olulisi küsimusi anekdootide seostest sotsiaalse reaalsuse, stereotüüpide, huumoritaju ja käitumisega. Käesolevas artiklis annan ülevaate uurimustest, mille viisin läbi 2000. aasta kevadel. Nende eesmärk oli kirjeldada etniliste anekdootide võimalikke funktsioone ja sotsiaalset tähendust eestlaste ja soomlaste vastastikuse anekdooditraditsiooni näitel. Kordasin eri uurimissuundade eeldustest lähtuvaid eksperimente, et kriitiliselt hinnata kaalukamate teooriate paikapidavust ja otsida vastust küsimustele, kas, mil määral ja kuidas on etniline huumor seotud sotsiaalse reaalsusega.

2. Teoreetiline taust

Etnilise huumori sotsiaalpsühholoogilist olemust selgitavad mitmed teooriad, millest mõjukamatena mainitakse psühhoanalüütilist teooriat (Freud 1989 [1905]), funktsionaalset dispositsiooniteooriat (Zillmann, Cantor 1976), läheduse (salience) teooriat (Goldstein 1975), ajaloolis-kultuurilist teooriat (Davies 1990).

2.1. Funktsionaalne paradigma

Enamus huumoriteemalisi uurimusi lähtub funktsionaalsest paradigmast, täpsemalt nn funktsionaalsest dissotsiatsiooniteooriast (La Fave 1977; Zillmann, Cantor 1976) ja testib eelkõige hüpoteesi, mis eeldab, et huumor on kaudne verbaalne agressiivsuse väljendamise viis. Etnilist huumorit peetakse vahendiks, mille abil domineeriv grupp võib demonstreerida oma üleolekut ja allasurutud grupp väljendada karistamatul viisil oma rahulolematust. Seega peaks etnilise anekdoodi kuulaja hindama anekdooti naljakaks või solvavaks sõltuvalt oma etnilisest kuuluvusest.

Dissotsiatsiooniteooriale toetuv meetod lubab statistiliste meetodite kasutamist ja seega suuremat üldistust. Samas on oluline, et üldistused oleksid valiidsed; valiidsuse tagab katse-eelduste paikapidavus. Siit tuleneb teooria nõrk külg – eeldus huumori agressiivsusest, mida anekdootide rääkijad kasutavad pragmaatilistest kaalutlustest lähtudes.

2.2. Ajaloolis-kultuuriline paradigma

Ajaloolis-kultuuriline paradigma (Davies 1990) argumenteerib funktsionaalsete hüpoteeside vastu. Huumori kui olemuselt mitmetähendusliku folkloorivormi sotsiaalseid funktsioone on Davies'i arvates samuti üle tähtsustatud. Ta leiab, et naljarepertuaari laienemine või aktiviseerimine toimub sageli reaktsioonina mingile poliitilisele, majanduslikule või muule etniliste gruppide suhteid mõjutavale tegurile. Anekdoot on etnilistel stereotüüpidel põhinev pidev läbirääkimisprotsess enda ja teise etnilise grupi identiteedi määratlemiseks, toimides ka sotsiaalse maailma infot organiseeriva vahendina (Palmenfelt 1991). Ajaloolis-kultuuriline paradigma püüdleb interdistsiplinaarsuse poole ja annab laiapõhjalise ülevaate anekdootide tekkimise, levimise ja kustumise kohta. Kuid tõsiseks puudujäägiks selle suuna juures on metodoloogiline spekulatiivsus ja subjektiivsus.

3. Uurimused

3.1. Etnilise huumori funktsionaalsus

3.1.1. Eesmärgid. Eksperimendi eesmärgiks oli testida funktsionalistlike sotsiaal-käitumuslike huumoriteooriate eeldusi, mis väidavad, et huumorile antav hinnang on pöördvõrdelises seoses hinnanguga huumori objekti suhtes (Zillmann, Cantor 1976, La Fave 1977). Sellest tulenevalt oli uurimuse hüpoteesiks, et naljade hindamine on seotud pilkeobjekti rahvusega: eestlaste seas hinnatakse eestlasest jutustavaid anekdoote vähem naljakaks ja rohkem solvavaks ning soomlasi halvustavaid anekdoote tajutakse naljakama ja vähem solvavana. Efekt suureneb, kui anekdoodis tegutsevad mõlema rahvuse esindajad, kellest üks tehakse naeruväärseks (konfronteerivalt agressiivsed anekdoodid).

3.1.2. Meetod. Uurimuses osales 75 Tartu ülikooli tudengit (24 meest ja 51 naist) vanuses 18-26 a (keskmine vanus 21,4). Andmeid koguti 2000. a kevadel. Analüüsis ei arvestatud 9-lt soome tudengilt saadud tulemusi, sest soomlaste tulemuste võrdlemisel eestlaste tulemustega poleks saanud teha valiidseid järeldusi. Kokku kasutati 66 katseisiku vastuseid.

Mõõtevahendiks koostati eesti- ja soomevaenulikest anekdootidest ning keerdküsimustest koosnev test, kus oli võrdselt heatahtlikult pilkavaid (2 eestlastest ja 2 soomlastest), agressiivseid (2 ja 2) ning konfronteerivalt agressiivseid (2 ja 2) nalju. Kokku esitati 12 nalja (vt Lisa). Katseisikud hindasid anekdootide naljakust ja võimalikku solvavust Likeri-tüüpi skaalal ühest seitsmeni (1 – pole üldse naljakas/solvav ja 7 – väga naljakas/solvav). Lisaküsimustes hindasid katseisikud samal skaalal rahvusidentiteedi olulisust enda jaoks.

3.1.3. Tulemused. Vastust otsiti järgmistele küsimustele: (1) Kuidas sõltus anekdootide naljakuse ja tajutud agressiivsuse hindamine anekdootide agressiivsuse tasemest? (2) Kuidas sõltus anekdootide naljakuse ja tajutud agressiivsuse hindamine rahvusidentiteedi olulisusest?

(1) Anekdootide naljakus ja tajutud agressiivsus. Soomlasi ja eestlasi halvustavate konfronteerivalt agressiivsete anekdootide hulgas hinnati oluliselt vähem naljakaks neid, kus pilkeobjekt oli eestlane (F(1, 66) = 27.78, p<.001). Saadud tulemus kinnitab dispositsiooniteooria eeldust, mis väidab, et in-gruppi (sh iseennast) halvustavaid anekdoote ei peeta naljakaks. Soomlasi halvustavate anekdootide naljakuse hinded ei erinenud oluliselt agressiivsuse taseme lõikes. Eestlasi halvustavate anekdootide naljakuse hinded sõltusid sellest, kui agressiivne anekdoot oli (F(2, 66) = 3.39, p<.01), ent see seos ei olnud kuigi tugev.

Anekdootide tajutud agressiivsuse hinne ei olenenud pilkeobjektist. Soomlasi ja eestlasi halvustavate anekdootide tajutud agressiivsuse hinded sõltusid anekdoodi agressiivsuse tasemest oodatud suunas.

Nii eesti- kui soomevaenulikke anekdoote hinnati subjektiivselt solvavaks, kui tegu oli konfronteerivalt agressiivse anekdoodiga (keskmine hinne 7-punktisel skaalal vastavalt 2,87 ja 2,88), vähem solvavaks agressiivse anekdoodi puhul (vastavalt 1,98 ja 2,36) ning kõige vähem solvavaks heatahtlikult pilkava anekdoodi puhul (vastavalt 1,36 ja 1,75). See kinnitab testi koostamise kriteeriumide paikapidavust, kuid ei toeta hüpoteesi, mille kohaselt eestivaenulikud anekdoodid peaksid eestlastest katseisikute jaoks olema subjektiivselt solvavamad kui soomlasi halvustavad anekdoodid.

(2) Anekdoodi naljakus / tajutud agressiivsus ja etnilise identiteedi olulisus. Rahvusidentiteeti hinnati pigem oluliseks. 76,9% vastanutest pidas oma rahvuslikku kuuluvust enesemääratluse oluliseks osaks. Rahvusidentiteedi olulisus korreleerus vaid ühe sõltuva muutujaga, s.o ühe konfronteerivalt agressiivse eestivaenuliku anekdoodi (vt Lisa, nali nr 10) tajutud agressiivsuse hindega (r = .34, p<.05). Oodatud negatiivne korrelatsioon eestivaenulike anekdootide naljakuse ja rahvusidentiteedi olulisuse vahel puudus.

3.2. Etnilise huumori seos sotsiaalsete olude dünaamikaga: stereotüüpide, sündmuste jm avaldumisest anekdootides

3.2.1. Eesmärgid. Teine uurimus kontrollis Davies'i püstitatud hüpoteesi, et anekdoodid on seotud sotsiaalse reaalsusega, kuigi lõdvalt ja loovalt.

3.2.2. Meetod. Uurimuse läbiviimiseks kasutati kvalitatiivse kontentanalüüsi kirjeldavat, mitte rangelt kvantifitseerivat varianti. Kontentanalüüs (Berelson 1971, ülevaade Annist 1997) kirjeldab süstemaatiliselt manifestse kommunikatsiooni sisu. Mõõtmisvahendiks on kategooriad, mis käesoleva teema analüüsis olid järgmised: lugu, tegelane, teema ja hinnang. Kontentanalüüsi toetab vajadus leida anekdootides teemakategooriaid, mis oleksid võrreldavad tegelike ettekujutustega eestlastest ja soomlastest. Kontentanalüüsi on kasutatud kultuuridevahelistes huumori-uuringutes (vt Goldstein 1977, Jaret 1999). Valimisse haarati ekstensiivselt anekdoote nii Eesti kui Soome anekdoodikogudest, internetilehekülgedelt ja arhiividest, sobivaid anekdoote oli lõppanalüüsis 50 (23 eestlaste ja 27 soomlaste kohta). Materjali töötasid läbi kaks uurijat, keskmine uurijatevaheline reliaablus oli 92%.

3.2.3. Tulemused. Küsimused, millele kontentanalüüsis vastuseid otsitakse, on järgmised. (1) Mis iseloomustab soomlaste ja eestlaste teineteisest räägitavaid anekdoote (loo tüüp, koht, pilkeobjekt, tegelane, teemad, hinnang) eri aegadel? (2) Mis iseloomustab etnilist gruppi üldises mõttes, millised skriptid anekdootides esinevad? (3) Kuidas on anekdoodiskriptid seotud tegelike stereotüüpidega naaberrahvast?

(1) Ajaline mõõde osutus andmete kirjeldamisel informatiivseks ja otstarbekaks. Vaadeldud kategooriaid iseloomustavad järgmised trendid.

Soomlaste anekdoodid eestlaste kohta. Kokku analüüsiti 18 nalja. Anekdoote ja keerdküsimusi oli ühtlaselt ja võrdselt, kuid lisaks neile ilmnes kolmas, nn keelenalja kategooria, milles pilatakse eesti keele sõnade naljakat kõla/tähendust. Tegevus toimub enamasti Soomes, see tendents tugevneb 1990. aastatel. Eestis viibivad tegelased ainult 8% juhtudest. Peategelaseks on enamasti eesti mees või naine (valdavalt pärast 1990. a). Enne 1990. a pole anekdootides populaarset teemat, mida käsitletaks rohkem kui ühes anekdoodis või keerdküsimuses, v.a keelenaljad. 1990-1995. a domineerivad "Estonia"-teemalised keerdküsimused. Viimastel aastatel on teemadeks töö (63%, sellest 80% seotud eesti naiste prostitutsiooniga Soomes), joomine, reisimine Eestisse jm. Kõige negatiivsem hinnang eestlastele väljendub "Estonia" katastroofidega seotud naljades, enne seda oli hinnang valdavalt neutraalne (86%) ning pärast seda kas neutraalne (32%) või pigem negatiivne (45%). Hinnang iseendale oli enamasti neutraalne (83%).

Tabel 1. Soomlaste anekdoodiskriptid eestlastest

	1975– 1980	1981– 1990	1991– 1995	1996– 2000
skriptid	naljakas keel (3) laiskus (1)	pahatahtlik (1) ahne (1) ebaaus (1)	rumal (4) pahatahtlik (2)	prostituut (4) vaene (1) reisiobjekt (2) laisk (1) rumal (1)

Eestlaste anekdoodid soomlaste kohta. Kokku analüüsiti 28 nalja. Selgus, et eestlased eelistavad rääkida rohkem anekdoote kui keerdküsimusi (96% ja 4%). Enne 1995. a toimub tegevus nii Soomes, Eestis kui mujal ("muu" 53%, nt USA-s), pärast 1995. a valdavalt Eestis. Peategelaseks on enamasti soome mees (86%), märkimisväärselt vähem naine (4%) või määratlemata soolise kuuluvusega inimene. Teemadest domineerib enne 1990. a reisimine, kus soomlased keele- (33%) ja muude probleemide käes vaevlevad. 1990.-1995. a räägivad anekdoodid lõbu (vahel ka töö) eesmärgil reisimisest eelkõige Eestisse (57%) ning eesti-soome suhetest (29%, nt eesti naine abiellub soome mehega jm). Pärast 1995. a jutustavad anekdoodid Eestisse reisimisest (31%), soomlaste "põdralikkusest" (25%; juhmuseskripti alaliik), vähemal määral söömisest, eritamisest, soomlase üleolevast kiitlemisest. Hinnangus soomlastele eristub kaks perioodi: enne 1990. a valdavalt positiivne või neutraalne ning pärast 1990. a negatiivne või väga negatiivne. Hinnang iseendale on kas positiivne (32%) või neutraalne (56%).

(2) Kontentanalüüsis osutusid domineerivateks järgmised skriptid eestlaste ja soomlaste kohta. (Aastad 1981-1985 ja 1986-1990 on koondatud üheks perioodiks, sest teisest perioodist oli analüüsis kummaski rühmas ainult üks anekdoot. Sulgudes on märgitud, mitu identse skriptiga anekdooti oli. Skript "iseseisev" kirjeldab anekdoote, kus soomlane neutraalse kõrvaltvaatajana imestab Nõukogude Eesti elu üle, olles iseseisva vabariigi kodanik. Skript "põder" sisaldab järgmisi aspekte: keeleoskamatus, juhmus. Skript "reisiobjekt" sisaldab aspekte, mis teevad Eestist soomlaste jaoks soodsa reisiobjekti: odav alkohol, Kadaka turg jm.)

Tabel 2. Eestlaste anekdoodiskriptid soomlastest

	1975– 1980	1981– 1990	1991– 1995	1996– 2000
skriptid	iseseisev (3) ühine idanaaber (2)	"põder" (1) alkohol (1) seksuaal- perverssus (1)	"põder" (3) alkohol (1) lärmakas (1) üleolev (1)	"põder" (9) alkohol (1) üleolev (2) ebapuhas (1) saun (1)

(3) Kirjeldades seost eesti-soome anekdoodiskriptide ja tegelike stereotüüpide vahel, selgitati anekdootide seoseid sotsiaalse reaalsusega. Selleks võrreldi kontentanalüüsil saadud tulemusi varasemates uuringutes kirjeldatud soomlaste ja eestlaste vastastike ettekujutustega.

Soomlaste ettekujutust eestlastest kirjeldasid järgmised allikad. 1) "Eesti-pilt Soomes" ("Viro-kuva Suomessa"), läbi viidud jaanuaris-veebruaris 2000. a (ülevaade Valkonen 2000). Vastas 500 15-74-a Soome kodanikku. 2) Välikangas (1998), läbi viidud kevadel 1998 Tartu ülikoolis õppivate 21-23-aastaste soome tudengite hulgas (katseisikute arv oli 50).

Eestlaste ettekujutust soomlastest kirjeldasid järgmised allikad. 1) "Soome ja soomlased eestlaste pilgu läbi", läbi viidud Eestis augustis-septembris 1999. a Emori poolt (ülevaade Valkonen 2000). Vastas 100 eesti kodanikku vanuses 15-75 a. 2) Valk (1997), läbi viidud 1996. a sügisel ja 1997. a kevadel. Respondentideks oli 83 Tartu ülikooli tudengit vanuses 18-29 a.

Soomlaste ettekujutus eestlastest. Viiest enam esinenud anekdoodiskriptist langesid kolm skripti (vaesuse/odavuse, ebaaususe, pahatahtlikkuse, mõnel määral ka laiskuse skript - esines vaid ühes anekdoodis) kokku soomlaste tegelike ettekujutustega tüüpiliselt eestlaslikest omadustest. Eestlaste stereotüüpseid omadusi hindasid Eestis ja Soomes elavad soomlased erinevalt. Siin elanud ja eestlastega tihedamalt kokku puutunud soomlased arvasid, et eestlased on kinnised (24%), naiste suhtes diskrimineerivad (16%), laisad (10%) ning tarbivad palju alkoholi (10%). Seevastu Soome soomlased kujutasid eestlasi ette enda moodi (29%), sõbralike (20%), meeldivate (20%) inimestena. Anekdootides sisalduv hinnang eestlastele oli negatiivsem.

Eestlaste ettekujutus soomlastest. Viiest enam esinenud anekdoodiskriptist langesid kolm skripti (lärmakuse/agressiivsuse, alkoholilembuse ja üleoleva hoiaku skript) kokku varasemates uurimustes selgunud ettekujutustega tüüpilisest soomlasest. Soomlaste kohta arvasid küsitletud eestlased, et nende naabrid on eelkõige sõbralikud ja abivalmid (58%), rahulikud (56%), avatud (52%). Soomlaste lärmakus esines stereotüüpide nimistus kuuendal (48%), üleolev suhtumine kümnendal (33%), alkoholiga liialdamine alles kolmeteistkümnendal kohal (4%). Anekdootides sisalduv hinnang soomlastele oli negatiivsem.

4. Järeldused

Funktsionalistliku dispositsiooniteooria eelduste kontrollimisel soome-eesti anekdooditraditsioonis jõuti tulemusele, et kuigi eestlased hindasid soomlaste veidrustest jutustavaid anekdoote naljakamaks kui eestlaste kohta käivaid anekdoote, ei toeta seda tajutud agressiivsuse hindamine (kõikide anekdootide tajutud agressiivsus statistiliselt oluliselt ei erinenud). Tulemuste täpsemaks interpreteerimiseks peaks katse läbi viima ka soomlastest katseisikute seas. Statistilised seosed vaadeldavate elementide vahel ei ilmutanud kindlat korrapära. Puudujääke oli funktsionalistlike uuringute katseskeemides ka varasemates uurimustes – paljud katsed on naljakuse/agressiivsuse reaktsiooni uurinud otseste solvangute esitamisega katseisikutele (Mannell 1977, Mintz 1977); tihti tekib dissonants selle vahel, kuidas katsesituatsioonis anekdooti vaadeldakse ja kuidas katseisik anekdooti reaalelus tajub. Inimene, kes nalja liialt tõsiselt võtab, võib ise naerualuseks sattuda (Norrick 1993; Berger 1995). Anekdoot on mäng liialdatud stereotüüpidega (Olson et al 1999). Seega: kuigi agressiivsus on etnilise huumori skripti loomulik osa, pole selliselt saadud tulemustel piisavalt seletusjõudu.

Uurimused anekdoodiskriptide ja stereotüüpide seoste kohta väljendavad anekdootide võimalikku seotust sotsiaalse reaalsusega. Eestlaste ülekaalukalt negatiivsetele anekdootidele soomlaste kohta (võrreldes vastupidisega) leiame paralleeli uurimuses, mis loetleb eestlaste stereotüüpe naaberrahvast (ülevaade Valkonen 2000): 19% vastanutest arvas, et Soome-Eesti suhe on halvenenud. Alates soome turistide arvukaist Tallinna-külastustest 1990. aastatel jutustavad paljud anekdoodid soomlaste "põdralikust" juhmusest ja nende tarbimiskäitumisest (toidu ja alkoholi osas; eelkõige pärast 1985. a levinud anekdoodid). Kui enne seda anti soomlastele peaasjalikult neutraalne või positiivne hinnang, siis põgus ja huvitu kokkupuude soome turistidega muutis ka anekdoodiskriptid oluliselt negatiivsemaks. Soomlaste eestlase-anekdootide traditsioon sisaldab valdavalt anekdoote "Estonia" katastroofist ja Soomes töötavatest eestlannadest prostituutidest. Väidetavasti (Lipponen, isiklik vestlus 29. märtsil 2000) leidub ka anekdoote kuritegelikest eestlastest. Teoreetiliselt oleks selline skript igati ootuspärane, sest soome meedias kujutatakse eestlasi sageli kriminaalse elemendina (Valkonen 2000). Näiteks pärast pikka Eesti-teema pausi soome meedias käsitles esimene suurem uudis (1980. aastatel) eestlasest kurjategija kinnivõtmist (Alenius 1997). Anekdootide teke sõltub seega suurel määral kokkupuutest pilkeobjektiks oleva rahvusega oma maa territooriumil (Davies 1990). Võib oletada, et anonüümsus suurendab stereotüüpide tekke võimalusi. Kõige parem pinnas anekdootide tekkele on sel juhul piisavalt anonüümne kokkupuude kahe etnilise grupi vahel, kusjuures kummalgi poolel pole võimalust või tahtmist teineteist lähemalt tundma õppida. Hakatakse toetuma üldistatud stereotüüpidele, mis on sageli negatiivsed, olles seega anekdootide toormaterjaliks. Milline stereotüüp anekdootide kaudu tuntuks saab, sõltub siiski kahe rahvuse esindajate reaalsest läbikäimisest. Näiteks stereotüüp eestlastest kui töökast, ahnest, individualistlikust inimesest võiks olla aluseks kitsiduse-skriptile, kuid palju enam levib seksuaalsuse-skript eelmises arutelupunktis mainitud põhjustel. Anekdoot on sotsiaalse suhte indeks (Davies 1990), väljendades tegelikku suhtumist ning reaalset olukorda. Teades, milliseid anekdoote millise etnilise grupi kohta räägitakse, võime hinnata ühe grupi suhtumist teisesse suurema täpsusega kui lihtsalt küsitluse vm kontekstitundetu mõõtevahendi abil. Anekdootides on nähtud varemgi võimalust tegeliku suhtumise mõõtmiseks (nt Bourhis et al 1977).

Kummagi lähemalt vaadeldud teooria eeldused pole ideaalsed huumori fenomeni lahtiseletamiseks. Huumori analüüsimine on raske operatsioon; selle tagajärjel patsient tavaliselt sureb (Berger 1976). Kuid ilmne on see, et anekdoodid on seotud reaalse suhtega kahe grupi vahel ja selle suhte kirjeldamisel võiks kasutada anekdoote, seda eriti ühiskonnas, kus poliitilist korrektsust peetakse normiks.

Kirjandus

Alenius, K. 1997. Veljeskansojen kahdet kasvot: Naapurimaa-kuva. – Virallista politiikkaa – epävirallista kanssakäymistä. Suomen ja Viron suhteiden käännekohtia 1860-1991. Toim. K. Alenius. Jyväskylä: Atena.
Annist, A. 1997. "Teise" konstrueerimine: Noorte kujutamine eesti meedias "Postimehe" näitel. Tartu, Tü Sotsioloogia osakond.
Berger, A. A. 1976. Anatomy of the Joke. – Journal of Communication, vol. 26, No 3, pp. 113-115.
Berger, A. A. 1995. Blind Men and Elephants: Perspectives on Humor. New Brunswick and London: Transaction Publishers.
Bourhis, R. Y. et al 1977. Context and Ethnic Humour in Intergroup Relations. – It's a Funny Thing, Humour. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. Oxford: Pergamon Press, pp. 261-267.
Davies, C. 1990. Ethnic Humor Around the World: A Comparative Analysis. Bloomington: Indiana University Press.
Freud, S. 1989 [1905]. Jokes and Their Relation to the Unconscious. New York: W. W. Norton & Co.
Goldstein, J. H. 1975. Agression and Crimes of Violence. Oxford University Press.
Goldstein, J. H. 1977. Cross-cultural Research: Humour Here and There. – It's a Funny Thing, Humour. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. Oxford: Pergamon Press, pp. 167-174.
Jaret, C. 1999. Attitudes of whites and blacks towards ethnic humor: A comparison. – Humor: International Journal of Humor Research, vol. 12, No 4, pp. 340-356.
La Fave, L. 1977. From Paradoxes Towards Principles. – It's a Funny Thing, Humour. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. Oxford: Pergamon Press, pp. 237-260.
Mannell, L. C. 1977. Vicarious Superiority, Injustice and Aggression in Humor: The Role of the Playful "Judgemental Set". – It's a Funny Thing, Humour. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. Oxford: Pergamon Press, pp. 273-277.
Mintz, L. E. 1977. Ethnic Humor: Discussion. – It's a Funny Thing, Humour. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. Oxford: Pergamon Press, pp. 287-291.
Norrick, N. R. 1993. Conversational Joking: Humor in Everyday Talk. Bloomington: Indiana University Press.
Olson, J. M. et al. 1999. The (Null) Effects of Exposure to Disparagement Humor on Stereotypes and Attitudes. – Humor: International Journal of Humor Research, vol. 12, No 2, pp. 195-219.
Palmenfelt, U. 1991. Stereotyper om de Nordiska Grannfolken. – Norweg, vol. 34, s. 197-207.
Valkonen, M. 2000. Viro Suomen mediassa. Tuglase Seltsi seminar "Suomi ja Viro: Merkitys ja mielikuvat". Helsingis, 01. aprillil 2000. a.
Valk, A. 1997. Ethnic Identity and National Attitudes. Tü Psühholoogia osakond.
Välikangas, K. 1998. Soome üliõpilaste kohanemine eestlaste suhtlemiskultuuriga. Tü Psühholoogia osakond.
Zillmann, D.; Cantor, J. R. 1976. A Disposition Theory of Humor and Mirth. – Humour and Laughter: Theory, Research and Applications. Ed. A. J. Chapman, H. C. Foot. London: Wiley, pp. 95-142.

Lisa

2. Jaan on aias. Naabri-Jüri hõikab teiselt poolt aeda: "Hei, ega sul küttepuid vaja pole?" Mees hõikab vastu: "Ei ole!" Järgmisel hommikul on Jaani puuriit jäljetult kadunud. (http://www.hkt.fi/kirjasto/huumori.htm)

3. Kõrtsis istuvad kõrvuti soomlane ja ameeriklane. Pärast paari viskit hakkab jänki kiitlema, kui palju tal USA-s maad on: "Tead, ma istun hommikul autosse, et oma valdustele ring peale teha, ja kujuta ette, õhtuks ma koju ei jõua." - "No ja mis selles nii väga erilist on," nohiseb soomlane. "Meil on ka mõned nii viletsad autod." (http://www.zzz.ee/joke/form.html)

4. Soomlane satub inimsööjate kätte. Kohe pannakse katel tulele ja soomlane sisse. Kui kokk toitu vaatama tuleb, kergitab soomlane ise kaane pealt ja ütleb: "Hea saun teil, aga visake puid juurde." (http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/MEELELAHUTUS_JA_HOBID/Huumor)

Agressiivsed naljad
5. Sõbrannad ühes Tallinna lõbumajas: "Kuule, Mari, sa lõpetasid keskkooli viitega, ülikooli kiitusega… Kuidas see juhtus, et sinust callgirl sai?" – "Isegi ei tea… Tõenäoliselt lihtsalt vedas!" (http://www.hkt.fi/kirjasto/huumori.htm)

6. – Miks eestlased ei nakatu nii kergesti AIDSi?
– Sest isegi viirusel on eneseväärikus. (http://www.hkt.fi/kirjasto/huumori.htm)

7. – Miks on soome autodel katuseluuk?
– Muidu ei mahu sarved autosse ära. (Tuisk 1996)

8. Kaks soomlast kõnnivad metsas. Järsku ühel tuleb kange häda. Jookseb siis puu taha. Varsti hüüab sõbrale: "Kuule, kas sul paberit on?" - "Ei ole, me peame selle siia jätma," vastab too. (http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/MEELELAHUTUS_JA_HOBID/Huumor)

Konfronteerivalt agressiivsed naljad
9. Eesti tüdruk saab Soomes köögiabilisena tööd. Ta kannab õhtul peakokale ette, et täitis terve päev ühte soolatoosi. "Miks nii kaua?" imestab kokk. - "Soola on nii uskumatult keeruline läbi nende väikeste aukude sisse valada." (SKS-i arhiiv)

10. – Mida ütles "Estonia" kapten oma naisele enne kodust lahkumist?
– "Sa anna kassile süüa, ma lähen toidan kalu." (SKS-i arhiiv)

11. Rein teeb metsa vahel autoõnnetuse. Ta helistab abi saamiseks vanale sõbrale jahimehele: "Ma sõitsin põdrale otsa!" Sõber soovitab põdral kaelaveenid läbi lõigata, et liha kasutamiskõlblikuks jääks, ja lubab ise kohale sõita. Kui ta sündmuspaigale jõuab, pole põdrast mingit jälge. "Ta anus ja palus ja andis viimaks 500 marka, et ma tal ära laseks minna," seletab autojuht sõbrale. (http://www.zzz.ee/joke/form.html)

12. Eestlane tahab ärilistel kaalutlustel rääkida soravat rootsi keelt. Läheb oma murega arsti juurde ja see soovitab: "Rootslaseks saamiseks on vaja eemaldada 75% teie ajust." Tehaksegi operatsioon. Selle käigus juhtub aga õnnetus ja patsiendil lõigatakse ära rohkem aju kui esialgu planeeritud. Tuimestusest ärganud, teatatakse talle juhtunust. Mees naeratab muretult ja ütleb: "Ei se mitään!" (http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/MEELELAHUTUS_JA_HOBID/Huumor)

Anekdoodiallikad