"Räägi minuga inglitest." Raadiosaade ja inglijuttude situatsioonianalüüs

Eesti folkloristikas on ingliteemale siiani üsnagi vähe tähelepanu pööratud. Ülo Valgu andmetel ei ole kristlik temaatika rahvaluulekogujaid küllaldaselt huvitanud, mille tõttu inglijutte pole eriti palju küsitud ega kirja pandud (Valk 1999: 235). Põhjuseks võib olla ka, et selle teema jaoks puudub Eesti Rahvaluule Arhiivis eraldi kartoteek, mistõttu tekstid on uurija jaoks raskesti leitavad.

Ingliteemat on varem käsitlenud Oskar Loorits (1957). Ülevaatliku artikli inglite kohta eesti rahvausundis on kirjutanud Ülo Valk, kes on uurinud 19. ja 20. sajandi vahetusel kogutud inglijutte arhiivimaterjalide põhjal. Ta juhib tähelepanu sellele, et inglid on esindatud paljudes folkloorižanrides, mis, arvestades tekstide suhteliselt väikest arvu, on väga tähelepanuväärne. Näiteks esinevad regilauludes ainult mõned üleloomulikud olendid, kuid nende väheste seas on ka inglid. Sõna ingel kuulub alamsaksa laenude hulka ja on eesti keelde jõudnud arvatavasti eesti rahvausundis üldiselt domineerivate Lääne kristluse mõjudega. Žanriline mitmekesisus võib olla tõestuseks, et läbi paljude sajandite on inglitel olnud märkimisväärne roll eestlaste maailmavaates (Valk 1999: 219-236).

Oma uurimuses annab Valk esialgse ülevaate kõige tähelepanuväärsematest motiividest ja uskumustest selles vallas. Põhjalikumalt on käsitletud langenud ingleid (1), ingleid kui taevaseid olendeid (2), kaitseingleid (3) ja surmaingleid (4).

Käesolev artikkel põhineb autori enda kogutud materjalil, mis on talletatud 2001. a veebruarist maini. Kogumismeetodina kirjeldatakse kristliku Pereraadio otsesaadet "Räägi minuga", juttude analüüsi aluseks on võetud A. Laaguse situatsioonianalüüs (vt Laagus 1973). Uurimuse eesmärgiks on tuua esile tänapäeva kogemusjutud inglitest, näha neid osana sünkretistlikust pärimusest ja analüüsida nende sisu.

Raadiosaade

Raadio kui suuline meedium vahendab informatsiooni kuuldeliselt. Orienteerutakse helilistele elamustele, kuna visuaalne külg puudub. Elektrooniline meedia vahendab nii suulist väljendusviisi kui ka räägitavat ja kuuldavat mõttevahetust. See avab eelkõige jutustamiskultuurile uusi perspektiive (Fischer 2000: 32-33).

Sagedusel 89,0 MHz tegutseb kristlik Tartu Pereraadio, mille kuuldavus hõlmab Lõuna-, Ida-, Kirde-Eestit ja osa Kesk-Eestist. Pereraadio eksisteerib sellisel kujul aastast 1996 ja selle kaudu vahendatakse peamiselt kristliku sisuga saateid nii täiskasvanutele kui lastele. Pereraadio ei esinda ühtegi konkreetset kirikut ega kogudust. Raadio toimetus koosneb mitme kristliku kiriku esindajatest.

2000. a augustist kuni 2001. a maini toimus Pereraadios iga tööpäeva õhtul saade "Räägi minuga", mis oli üles ehitatud konkreetsele teemale ja mille juhatasid sisse saatejuht Lauri Beekman ning saate külaline. Raadiosaade algas ja lõppes tunnusmeloodiaga, mille käigus saatejuht teatas pealkirja ja juhtlause "Räägi minuga". Selline pealkiri tähendas eelkõige üleskutset helistada ning jagada oma arvamusi-kogemusi kahe saatetunni jooksul. Saate omapäraks oli mõõdukas tempo ja helistajate kannatlik ärakuulamine. Pideva kiire vahelduse asemel pakuti süvenemist teemasse, võimalust kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Helistaja ja saatejuht/külaline suhtlesid omavahel telefoni teel, samal ajal kui kuulajaskond jälgis öeldut oma kodust raadio vahendusel. Kuigi puudus konkreetne füüsiline lähedus, olid kuulajad rääkijatega isiklikus kontaktis, mis lõi näivalt intiimse õhkkonna (vrd Fischer 2000: 33).

Saate teemad käsitlesid kõike seda, mis puudutab uskliku inimese elu. Näiteks: laste kasvatamine, ülestõusmine kui ime, üksindus, oma koht kodus ja koguduses, uskliku inimese seisukohad mehelikkuse ja naiselikkuse kohta, katsumused, usulahud ("valeõpetused"), maailmalõpp.

Saatesse helistati palju, mis näitab, et saatel oli küllaltki suur kuulajaskond. Sageli olid arvamused väga vastakad, millest võis järeldada, et kuulajate seas leidus üpris erineva maailmavaatega inimesi. Kuna paljudel inimestel ei ole võimalik mitmesugustel põhjustel kirikusse minna ja sageli ei julgeta tavaelus küsimusi esitada, siis võib raadio kui meediavahendi lihtsat kasutatavust ja jutustaja nähtamatust pidada olulisteks põhjusteks, miks saade oli sedavõrd populaarne. Keegi helistajatest nimetas saate kuulajaskonda tabavalt "nähtamatuks koguduseks".

Alljärgnevalt kirjeldangi saadet, mis sai teoks viiendal märtsil 2001. aastal. Osalesin selles saates külalisena ja minu põhiliseks eesmärgiks oli koguda kogemusjutte inglitest.

Kahe saatetunni jooksul võtsime vastu 29 kõnet. Märksõna "ingel" tekitas väga elavat vastukaja, millest järeldan, et teema oli aktuaalne. Kuna saateaeg oli piiratud, esitasid helistajad oma jutu sündmustiku üsnagi selges kronoloogilises järjekorras. Mõned jutustajad olid ilmselt oma lugu juba varemgi rääkinud, sest esitus oli läbimõeldud ja viimistletud. Enamik helistajaid olid keskealised inimesed, aga osales ka noori: üks noor naine ja kaks noort meest. Naishelistajaid oli kokku 16, mehi 13. Tekkis olukordi, kus kuulajad said inspiratsiooni üksteise lugudest ja arvamustest. Näiteks helistas üks ingerisoome päritolu naine saatesse kaks korda. Reageeringuna eelmistele helistajatele rääkis ta veel ühe jutu, mida esialgu ei olnudki inglikogemuseks pidanud. Räägiti mitte ainult oma kogemustest, vaid ka tuttavate ja lähedaste lugusid.

29 kõnest litereerisin 15, millest lõpuks eristus 23 juttu. Jutustajate hulgas oli kümme naist ja kuus meest. Kogejatest olid (kogemusjuttudest lähtuvalt) 12 naised ja 11 mehed.

Minu poolt välja valitud kõned olid sellised, milles räägiti heade inglite sekkumisest. Ülejäänud neliteist olid kas arvamusavaldused või nn kummitusjutud. Näiteks rääkisid esimesed kaks helistajat hirmu ja ahistusega seonduvatest kogemustest. See tekitas kuulajates ilmselt segadustunde, sest kaks järgmist helistajat peaaegu tõrelesid eelmistega ja selgitasid omalt poolt, mis on inglid ja mida me nendelt peaksime ootama: "Aga Jumal siiski saadab oma ingleid, et meid kinnitada, kui me oleme sattunud kitsikusse, raskesse olukorda, hirmu kätte. Julgust, jõudu ja rahu me peaksime ootama eelkõige Jumala inglite käest. Ja see on suur au meile ja rõõm, kui meil on Jumala käest saadikud, kes meid teenivad ja rasketes pimedates metsades aitavad, kui me sealt läbi peame minema. Jumal on armurikas, nii et ta näitab kohe ennast, aga teisele ta ütleb, et sulle saab küllalt, usu." Pärast seda võttis saade ootuspäraselt selge pöörde ja inimesed helistasid, et rääkida oma kogemustest heade inglitega. Järgnevalt püüangi analüüsida kogunenud jutte tekstisiseste osade kaupa, kasutades selleks A. Laaguse meetodit koos omapoolsete täiendustega.

Inglijuttude situatsioonianalüüs

Inglijuttudeks võib käesolevas uurimuses pidada neid tekste, milles jutustaja on mingit sündmust, situatsiooni või konkreetset tegelaskuju tõlgendanud inglikogemusena. Peamiseks juttude sisuks on ingli appitulek inimesele ohtlikus olukorras. Tegemist on eriilmeliste teadetega, mida ühendavaks jooneks pole mitte jutustuse stiil ega vorm, vaid informatsioon, mida me sellest teatest saame. Need on reaalsed situatsioonid, milles kogetakse üleloomulikku olendit – inglit. Selline situatsioon on inglijuttude püsivaks tuumaks. Inglijutte võib pidada memoraatideks (5), milles jutustaja või tema lähikondlased on peategelase või pealtnägija rollis ja mis muistendiga võrreldes kajastavad enam jutustaja kodus käibel olnud vaateid (Bennett 1999: 4-5).

Lähtudes A. Laaguse meetodist rahvajuttude uurimisel, võib tekstis kirjeldatava tegevussituatsiooni jagada komponentideks, milleks on tegevus, kogeja, tegelane, aeg, ruum jne. Täpsema kirjelduse saamiseks võib mõned komponendid jagada veel alakomponentideks, näiteks ingli puhul ingli kuju ja tegevused. Situatsioonianalüüs püüab haarata kõiki situatsiooni osasid, eraldades neid kas abstraktsemate või konkreetsemate tunnuste alusel. Sellise klassifitseerimise ülesandeks on võimaldada erinevate tekstide võrdlemist (Laagus 1976: 21). Inglitekstide puhul oleks situatsioonianalüüsi ülesandeks kirjeldada ühtselt aluselt kõiki tekste ja leida neid kõiki iseloomustav ühtne osa.

Situatsioonianalüüsis on välja toodud järgmised kategooriad:

1) kogeja;

2) eellugu;

3) aeg;

4) koht (ruum, kus toimuvad sündmused);

5) konflikt – ohusituatsioon;

6) ingel

a) ingli tegevus;

b) ingli kuju (ilmnemise vormid);

7) lahendus;

8) emotsioon;

9) järeldused.

Sageli sulanduvad näiteks eellugu ja ohuolukord ühte. Sama võib öelda ka ingli sekkumise ja lahenduse kohta.

1. Kogeja

Üheks olulisemaks komponendiks tekstis on kogeja tegevus, mille ümber koonduvad kõik teised detailid. Ingli kogeja on tavaliselt kas jutustaja, keegi tema lähedane sõber või perekonnaliige. Enamasti satub ta tahtmatult ohuolukorda, millest on raske üksi välja tulla.

Kogeja seisukohast on tema tegevus muidugi tahtlik, näiteks: läks rehte sooja ja jäi seal magama; astus seisva bussi tagant sõiduteele. Mõlema näite puhul peaks kogeja olema teadlik varitsevast ohust, kuid ta kas mõtleb muudele asjadele või ei pea võimalikuks, et temaga võiks midagi juhtuda. Just sellistel mitteteadlikel hetkedel kogetakse ingleid kõige sagedamini.

2. Eellugu

Kui muistendites on tavaliselt just aeg ja ruum sissejuhatavateks üksusteks, siis vaadeldud inglijutud algavad enamasti kirjeldusega olukorrast, milles kogeja viibis enne kogemust. Tavaliselt kirjeldab see mingit kogeja eluolukorda või mõtteviisi, mida jutustaja peab terviku seisukohalt väga tähtsaks. Seda räägitakse selleks, et kuulaja mõistaks, kuidas kõik loo komponendid omavahel seostuvad ja missuguseid tagajärgi võib kaasa tuua üks või teine olukord. Kõige sagedamini on eellooks haigus, aga ka igasugused muud normist erinevad olukorrad.

3. Aeg

Inglijuttude sündmustik on paigutatav reaalsesse ajaloolisse aega, kas jutustaja enda eluajal või lähemas minevikus. Sageli on tegemist hetkelise kogemusega. See tähendab, et kuigi kogemine iseenesest kestis vaid mõned sekundid, toimus jutustaja jaoks kõik aegluubis. Jutustades liidab ta põhisündmuse juurde eelneva aja ja olukorra ning järgneva aja ja olukorra. Tänu sellele on kuulajal võimalik situatsiooni jälgida ja sellest aru saada.

Inglijuttudes räägitakse lapsepõlves aset leidnud kogemusest, nooruses juhtunust või hiljuti kogetust. Mitmel jutustajal seostub inglikogemus sõjaga või sõjajärgse ajaga.

Soodsaim aeg ingliga kohtumiseks on õhtu, öö või varahommik. Ööaeg ning valguse ja pimeduse vahele jääv piiriaeg on rahvausundis üldiselt ohualdis aeg. Pimedus ja vaikus soodustavad liikumist profaansest sakraalsesse. Tavaliselt ärkas kogeja öösel mingil põhjusel (valgus, vaja pissile minna, keegi kolistas, hirm) ja kohtus ingliga. Mitmed jutustajad ütlesid, et pärast ingliga kohtumist tuli hea uni. Õhtused kogejad ei olnud veel magama jäänudki, kuid kinnitasid, et teised kõik juba magasid. Hommikune inglikogemus oli seotud tervendamisega, äratamisega ja ühel juhul ka enesetapu ärahoidmisega.

4. Koht

Kuigi kodu on privaattsoon, kuhu üldiselt võõrastel ei ole vaba sissepääsu, kogeti inglit kõige sagedamini just oma kodus või kodu ümbruses, sageli seoses argitoimetustega nagu näiteks söögi keetmine, puude saagimine või kartulivõtmine.

Kodusele turvalisusele vastandub tee/maantee, mida samuti mainiti ingliga kohtumise paigana. Viibimine kusagil vahepeal, liikumine ühest turvalisest/mitteturvalisest punktist teise turvalisse/mitteturvalisse punkti viitab ilmselt mingile piirisituatsioonile, staatuseta olekule, kus olukord võib järsku muutuda ebastabiilseks.

Üks jutustaja on seda olukorda kirjeldanud järgmiselt: "Kodust lahkudes me alati ütleme üksteisele: "Inglid kaitsku sind eest ja tagant, paremalt ja vasakult."" Sama jutustaja täiendas ütlust järgmiselt: "Ja siis minu väike tütar ütles, et ülevalt ja alt ka - ühesõnaga igalt poolt. Sain sõita vast 20 kilomeetrit, kui tegin autoavarii, milles auto paiskus esiotsa peale ja langes siis katusele. Aga mind kanti nagu kätel, mul ei olnud ühtegi sinikat ega kriimu, ma ei saanud isegi haiget."

Teelolek seostub kõige enam just liiklusega. Autojuhid/jalakäijad kas pääsevad napilt õnnetusest või kui satuvadki õnnetusse, siis pääsevad imekombel ilma vigastusteta.

5. Konflikt – ohusituatsioon ehk ajend ingli ilmumiseks

Üheks põhimotiiviks inglitekstide puhul oli sattumine ohusituatsiooni. Analüüsitud lugudes rääkisid jutustajad olukordadest, kus nende vaimne/füüsiline tervis oli ohus või esines muidu ohtlikke situatsioone. Jutud jagunevad nelja tinglikku rühma, arvestades seda, et lähedaste komponentidega tekstid kuuluvad ühte rühma.

5.1. Füüsiliselt ohtlikud olukorrad – inimest ähvardas füüsiline häving (seetõttu ka vaimne ja hingeline).

5.1.1. Haigus.

5.1.2. Võimalik põleng või oht saada vingumürgitus. Inimene oli jäänud magama ja ingel äratas ta unest üles nimepidi hüüdes.

Oli juba hiline sügis, kartulivõtmise aeg. Töötasin ema ja isaga kogu päev põllul. Tibas vähest vihma, oli sombune ja jahe. Õhtul olime nii väsinud, et keegi ei tahtnud enam tuba kütta ega sooja toitu valmistada. Sõime jahedat toitu ja mina sammusin küüni magama, kuigi ise värisesin väga külmast. Seal meenus mulle, et rehes on soe, seal kuivab vili. Sammusin üle õue, avasin värava ja pugesin kuivati uksest sisse. Uks oli nii säetud, et ise vajus kinni. Nagu teada, pole rehetoal korstent, suits ja põlemisel tekkinud gaasid kuivatavadki vilja. Ahjus põlesid sinise leegiga viimased tukid, ruum oli maani täis kuuma vingu. Ei siin tohi küll kaua olla, soojendan ainult natuke ja kaon. Hüppasin ahju pääle, säält viskusin viljale pikali, kuumemasse kohta, et ruttu sooja saada. Olin vist natukene ka uinunud, kuid nagu surma eel ärkasin, hingamise põudsusega võideldes. Aimu veel oli, kus asun, aga ühtegi liiget liigutada ei suutnud. Enda päästmiseks polnud enam jõudu, ving ja kuumus olid oma töö teinud. Kuid Issandal oli minu saatuse kohta viimane sõna öelda. Läbi masendava uima kuulsin, keegi tuleb, võtab lahti krigisevad suured väravad, need olid tõesti rängad väravad, siis rehetoa ukse ja hüüab sisse mu nime, ainult nime, ei midagi rohkemat. Ruumi puhus külm värske õhk. Kohe elavnes hingamine, tärkas valutunne, käed said liikuvaks. Nii veeretasin ennast kuidagi vilja pealt maha ja ronisin aeglaselt välja. Kuid ukseavaja jäi seekord mul nägemata, kuigi paistis kuu. Hommikul uurisin veel seda elamust, teiste käest, et kas keegi tegi midagi või… kuid keegi ei teadnud sellest mitte midagi. Võisin ainult südamest rõõmuga Jumalat tänada, kes saatis mulle oma ingli. Mulle selgus see, millal Issand saadab oma ingli. Küll Issand on sinug pärast oma ingleid käskinud, oh oleks sa seda ainult tundnud.

5.1.3. Ohtlikud situatsioonid autojuhtimisel.

5.1.4. Sõjaga seotud ohuolukorrad, kus ingel hoidis õnnetuse ära ja kuulutas sündmusi ette.

5.2. Sissemagamis- ehk nn "äratuskellajutud", milles kogeja äratuskell oli öösel seisma jäänud. Hommikul äratas ingel magaja täpselt õigel ajal, 1-3 korda nimepidi hüüdes.

Mina pidin ühel suvehommikul varakult maale sõitma ja panin kella tirisema ja mõtlesin, et noh jäin siis rahulikult magama ja muidugi ma ei teadnud seda, et kell oli vahepeal seisma jäänud. Ja hommikul kuulen läbi une, üks ütleb kolm korda minu nime. Aga see ütelus oli nii armas ja nii hoolitsev, nii nagu ema oleks hõiganud. Mina ärkasin ülesse ja vaatan, mis kell ja… ja kell seisis, ja see oli täpselt see aeg, kui ma pidin minema, noh õige aeg oleks bussi peale minek, sättimiseks olla. Ja huvitav, et see oli siuke eriliselt hea ja soe kogemus, nii et kui ma päeval metsas kõndisin, siis mul kogu aeg oli see siuke hea, hea tunne selle peale ja ma mõtlesin, et see oli ilmselt ingel, kes mind õigel ajal üles ajas.

5.3. Ingel kinnitas ja julgustas usult noori, s.t neid, kes olid hiljuti usklikuks saanud.

– Mul on olnud selline kogemus ingliga ja ma olin siis alles usku tulnud, ääretult selline toores ja väga emotsionaalne, et võisin ühest äärmusest teise minna, et olin väga rõõmus ja siis jälle väga kurb. Tookord mul oli just selline hingeseisund, et ma olin väga kurb ja mul oli selline tunne, et ma olen Jumala poolt maha jäetud. Ma olin siis pühapäeval kirikus, istusin ja ootasin jumalateenistuse algust. Aga meil on üle tänava üks pood ja ma otsustasin, et ma lähen käin enne poes, enne kui koosolek algab. Ja kui ma läksin sinna poodi, astusin sinna poodi sisse, siis ma sattusin vastastikku ingliga. See oli minu jaoks täiesti kummaline, sellepärast, et seal oli teisi inimesi ka, aga keegi ei märganud, mis toimus. Ingel ei öelnud mulle mitte midagi, ta lihtsalt seisis ja ulatas mulle ühe õuna. Ma võtsin selle vastu ja olin väga hämmeldunud. Ma ei osanud… küllap ma olin nii üllatunud, et ma ei osanud mitte midagi öelda – lihtsalt seisin. Ta läks kohe uksest välja, ma seisin hetke, siis keerasin ringi ja läksin järgi. Vaatasin ühele poole tänavat, ei olnud, vaatasin teisele poole tänavat, ei olnud. Ja siis ma hakkasin aru saama, et Jumal on minuga, et ma ei ole mitte üksi, et Jumal siiski hoolis minust ja et ma ei ole ainult mina ise ja et minu tunded ei ole need, mis minu sees räägivad, vaid tegelikult on see Jumal. Vot selline, hästi meeldiv kogemus. Ma mäletan, et ta oli selline ebaloomulikult pikk ja ma nagu püüdsin – ma olen ise selline hästi pisike inimene – talle otsa vaadata, aga ma ei mäleta ta nägu üldse. Mäletan lihtsalt, et ta oli selline pikk ja heledates riietes ja see võis kesta ainult 5 sekundit, aga kui tagantjärele mõtlen, siis see oli nagu aegluubis. See on mind taas ja taas kinnitanud, et kui ma jälle olen ennast üksi tundnud, siis tuleb mulle see kogemus meelde. Ma tean, et ma ei ole üksi. – Ma saan aru, et kohe kui te nüüd sinna poodi sisse läksite, kohe kui te teda nägite, oli teil selge, et ta on ingel. Kuidasmoodi? – Jaa, ta oli niivõrd pikk ja ta oli niivõrd hele, et ma ei oska seda seletada, aga ma teadsin kohe, et see on nii. See kogemus oli nii üleloomulik. On ju küllaltki veider, et keegi võõras inimene tuleks ja annaks sulle sõnalausumata midagi kätte. Mitte keegi ei pannud seda tähele, see oli ainult minu ja ingli vaheline kokkupuude.

5.4. Kogejale anti valida Jumala ja Saatana vahel.

Kolmanda ja neljanda rühma lugusid võib kokkuvõtvalt nimetada vaimses mõttes ohtlikeks situatsioonideks, kuigi usklike poolt peetakse kõiki inglikogemusi usulisteks kinnitusteks ja julgustusteks.

6. Ingel

Ingli ilmumine on üks värvikamaid, kuigi mitte kõige olulisemaid komponente inglitekstides. Inglist rääkides võib eristada ingli tegevust ning ingli kuju ehk ilmumisvormi, millele lisanduvad veel epiteedid, atribuudid.

6.1. Ingli tegevus. Vastupidiselt Piiblile, kus inglid võitlevad või teevad midagi erilist, ei nimetatud juttudes mingeid väga spetsiifilisi ingli tegevusi. Kõige olulisemaks peeti ingli kohalolekut ja sellest saadud abi, kaitset ja julgustust.

Ingli tegevuse järgi jagunevad vaadeldavad jutud kaheks:

1) jutud, kus ingel annab endast üksnes märku mingi tegevuse tagajärje kaudu: Keeras gaasikraani kinni, äratas õigel ajal üles;

2) jutud, kus sihiline tegevus on kogejale suunatud:

a) ingel kõnetas inimest;

b) ingel andis inimesele midagi materiaalset. Ühele noorele naisele andis Ingel õuna, mida kogeja tõlgendas kui kinnitust oma usule, teisele vihiku Jumala Sõnaga (ilmselt mingid väljakirjutused Piiblist), mille tõttu kogejast sai usklik.

6.2. Ingli ilmumisvorm võib olla nähtamatu – määratlemata (mingi hääl, tunne), aga psühhofüüsiliselt kogetav – või nähtav.

Nähtamatut inglit kogetakse soojusena, puudutusena ja valgusena. Selline kogemus seostub ühes loos palvetamisega ja kahes loos tervendamisega.

Nähtav ingel võib olla: a) antropomorfne (ingel inimese kujul) või b) zoomorfne (ingel looma kujul).

Ingli ilmumiskuju sõltus olukorrast. Kõige enam kogeti nähtamatuid ingleid. Nähtavaid ingleid kogeti enamasti antropomorfsel kujul, kuigi analüüsitud juttude hulgas oli ka kaks zoomorfset esinemiskuju sisaldavat lugu. Arvatavasti on ingli ilmumine inimese kujul kogejale kõige vastuvõetavam.

Analüüsitud lugude põhjal selgus ka see, et näiteks usulise kinnituse puhul ilmus ingel alati nähtaval ja antropomorfsel kujul, kuigi tema olemuses leidus ka midagi ebaharilikku. Mainiti tiibu, heledat valgust ja ebatavalist pikkust.

7. Lahendus

Ohuolukord laheneb kogeja seisukohalt positiivselt. Sageli kasutatakse vormelit: kui ei oleks…, siis ma oleks….

Lahendused olid vaadeldud juttudes järgmised:
– haige saab terveks;
– need, kes on vingusesse ruumi või muidu magama jäänud, ärkavad hüüdmise peale üles;
– autojuht/jalakäija pääseb liiklusõnnetusest tervena;
– sõja ajal päästetakse inimene või tema vara hävingust;
– usus kahtleja saab kinnitust.

8. Emotsioon

Emotsioone kirjeldati kui ootamatust ja hämmastust, mitte kunagi aga hirmu või ehmatust. Tundub, et usklikul inimesel on teatav valmisolek üleloomuliku kogemiseks, mis ei tähenda aga seda, et inglikogemus oleks midagi tavalist.

Mitmed kõnelejad kirjeldasid oma emotsioone kui head ja sooja tunnet südames, mis neid veel hiljemgi rasketes elusituatsioonides aitas.

9. Järeldused

Järeldused tegi jutustaja loo lõpus. See oli nagu mingi kokkuvõte, milles jutustaja formuleeris oma seisukoha juhtumi kohta.

See oli ilmselt ingel, kes mind üles ajas.

Keegi oli gaasikraani kinni keeranud. Ma arvan, et see oli kaitseingel, kes keeras kraani kinni.

Ükski kaitseingel ei tegutse mitte omapead, vaid tema on samuti Jumalaga ühendatud, niisama kui meie anname ennast Jumala hoolde ja oleme mingisuguste nähtamatute niitidega Jumalaga seotud.

Mitmed jutustajad, kes kirjeldasid momentaanset tervenemist või surmasuust pääsemist, pidasid võimalikuks, et ingli abi oli saabunud kellegi eestpalve tulemusel. Nooremad jutustajad soovisid sageli oma arvamust kuidagi põhjendada või isegi tõestada. Mõnikord rääkis jutustajas justkui kaks poolust: üks esitas küsimusi ja teine vastas. Jutustaja ei kahelnud küll oma kogemuse tõesuses, kuid andis mõista, et isegi usklikul tundub olevat raske ingleid tõsiselt võtta. Ka Gillian Bennett on oma vaimudeuuringus märganud, et sageli toonitab jutustaja juba ette, et kõnealune inimene (kogeja) oli sündmuse toimumise ajal kaine, ärkvel ja täie tervise juures, kuigi kuulajal polnud plaaniski oletada, et kogeja oleks võinud olla vaimselt ebastabiilne. Bennett nimetab seda ratsionaalse ja üleloomuliku maailmavaate debatiks, milles nii skeptiku kui uskuja rolli täidab sama isik (Bennett 1999: 124-125).

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et vaadeldavad inglijutud on pärimuslikud ja neid räägitakse eelkõige usuliseks kinnituseks. See tähendab, et uskliku inimese maailmapildis on üleloomulikkusel oma kindel koht, üleloomulikku kogemust peetakse võimalikuks ja suhtumine sellesse on usaldav.

Peaaegu kõik vaadeldud inglikogemused seostuvad mingi ohtliku olukorraga, milleks on haigus, oht sisse põleda või saada vingumürgitus, oht teha autoavarii või oht kaotada usk. Just sellistel puhkudel ilmus ingel, kas siis nähtavalt – enamasti inimese kujul – või nähtamatult. Jutud algasid enamasti kirjeldusega olukorrast, milles kogeja viibis enne kogemust, tihti mainiti ka aega ja kohta, et kuulaja võtaks seda lugu tõena. Ingleid kogeti pigem öösel, õhtul või hommikul kui päeval, põhiliselt oma kodus või selle ümbruses, aga ka teel olles. Ingli osa seisnes kõige enam tema kohalolekus ja sellest saadud abis, julgustuses ja kinnituses. Tagajärjeks oli see, et olukord lahenes positiivselt ja kogeja sai kinnituse oma usule.

Kogemusjuttude põhjal selgus, et inglid on ka tänapäeval saadikud – sõnumitoojad, kellelt oodatakse "julgust, jõudu ja rahu". Ingel ei tule siis, kui teda kutsutakse, vaid siis, kui Jumal saadab oma saadiku inimest kaitsma, aitama ja julgustama. Tänapäeval ei saabu sõnum otseselt – sõnaliselt, nagu seda Piiblis kirjeldatakse, vaid pigem mingi teo või lihtsalt ingli ilmumise läbi.

Raadiosaade oli väga omapärane ja kahtlemata kiireim moodus koguda korraga nii palju kogemusjutte inglitest. Ootuspäraselt tekitas teema elavat vastukaja, mitteootuspäraselt kogunes palju kogemusjutte. Miinuseks oli see, et kõik andmed informantide isikute ja tausta kohta jäid saamata.

Et uurida inglijuttude täpsemat kohta mitte ainult kristlikus pärimuses, vaid kogu tänapäeva ühiskonnas, peaks edaspidi uuringut laiendama ka teistele sotsiaalsetele gruppidele. Ingliteemale aitaks enam valgust heita ka lugude rahvusvahelisuse uurimine.

Kirjandus

Bennett, Gillian 1999. Alas, Poor Ghost! Traditions of Belief in Story and Discourse. Utah.

Bødker, Laurits 1965. Folk literature (Germanic) by Laurits Bødker. International dictionary of regional European ethnology and folklore, vol. 2. Copenhagen.

Courdet, Allison 1986. Angel. – The Encyclopedia of Religion, vol. I. Ed. M. Eliade. New York, London.

Davidson, Gustav 1971. A Dictionary of Angels Including the Fallen Angels. New York: The Free Press, A Division of Macmillian, Inc.

Fischer, Helmut 2000. Jutustamine informeeriv-kommenteerivates raadiosaadetes. Jutustamine meediaajastul. – Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Tänapäeva folkloorist III. Tartu, lk 32-47.

Laagus, Aino 1973. Situatsioonianalüüsist folkloristikas. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 404-412.

Laagus Aino 1976. Eesti metshaldjas. – Studia metrica et poetica 1. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 396. Tartu, lk 20-30.

Loorits, Oskar 1957. Grundzüge des estnischen Volksglaubens III. Lund.

Valk, Ülo 1999. Angels in Folk Religion. – Studies in Folklore and Popular Religion, vol. 2. Ed. Ü. Valk. Tartu: Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, pp. 219-238.

Viited

1) Langenud inglid on Piibli järgi inglid, kes hülgasid oma algse seisuse ja muutusid Saatana ingliteks (Ju. 6).

2) Sõna "ingel" tuleneb kreekakeelsest sõnast angelos, mis tähendab sõnumitoojat. Heebrea keeles tähistatakse inglit sõnaga malakh 'saadik' (Courdet 1986: 282). Inglite all mõeldakse mittemateriaalseid üleloomulikke olendeid, kelle ülesandeks on olla vahendajateks Jumala ja inimeste vahel (Davidson 1971: 20).

3) Kaitsetähenduse saavad inglid just selle tõttu, et nad rasketes olukordades kaitsevad ja julgustavad inimesi (Valk 1999: 234).

4) Surmainglid on inglid, kes tulevad inimese juurde vahetult enne surma ja saadavad teda teekonnal Jumala juurde (Loorits 1957: 17-18).