Vanim kirjutis Risti kiriku kohta pärineb aastast 1774, mil A. W. Hupel kirjeldab Viljandi lossi valdustes Vastemõisa lähedal asuvaid kabeli müüre ja kohalike elanike kombeid: Igal aastal 9 päeva enne (1) jüripäeva koguneb siia öösel suur hulk talupoegi mõlemast soost ja igas vanuses ümberkaudsetelt aladelt, mõnikord oma tuhatkond; süütavad ülal müüride vahel lõkke, millesse nad viskavad igasuguseid ohvreid lõngast, linast, villast, leivast, rahast jms. Tule ümber kogunevad kerjused, kes sellestsamast elatist hangivad ja paljud ohvritest endale saavad. Kõiksuguseid vahast kujukesi panevad nad müürides olevatesse väikestesse aknaavadesse. Siin võib näha viljatuid naisi alasti ümber müüride tantsimas; teised söövad ja joovad suure rõõmuga; paljud suunduvad metsa ning üleüldse mitte just eriti karske noorrahva hulgas võib nii mõndagi sündsusetut aset leida. Tänaseni pole suudetud neid kooskäimisi mitte iga kord ära hoida; esialgu näitavad kõik asjaolud, et need pärinevad paganlikest aegadest (Hupel 1774: 155–157).

Hupeli arvates on tegemist talle teadaolevalt ainsa paganliku templi jäänustega Liivimaal. Rahvajutt, mis seob kiriku ehitamise kristliku imeteoga ja Risti nimega, võib tema arvates olla kaval väljamõeldis, et hoida ära selle koha hävitamist kristlaste poolt (samas: 157). Hupel fikseerib tollase rahvapärimuse kiriku rajamisest, pannes saksakeelsena kirja loo, mida talupojad olevat üksmeelselt kõnelnud: Vanal ajal, kui veel Viljandi tee siit mööda läks, olla üks rändur selles toona paksus metsas ära eksinud ning suures hirmus tõotanud siia kabeli ehitada, oma lubaduse täitnud ja selle kirikukese Risti kirikuks nimetanud (samas: 156).

Kaheksa aastat hiljem kirjutab Hupel Risti kiriku hävitamisest. Ebajumalateenistuste tõttu olevat juba mitmeid kordi tulnud käsk need müürid maha lõhkuda, kuid alles 1777. aastal tehtud see teoks. Kuna ükski talupoeg ei julgenud algust teha, siis olevat Viljandi maadevalitseja esimesena sealsamas kasvava puu maha raiunud, seejärel kistud müürid maha ja tehtud maapind tasaseks. Kui Hupel pidas varem kirikut kristluse-eelsest ajast alalhoitud paganausu templiks, siis nüüd toob ta ära kohaliku kirikuõpetaja seisukoha: arhitektuuri järgi otsustades olevat tegu katoliiklikul ajal ehitatud kirikuga, mida külastati sealse pühapildi pärast. Usk ikooni imettegevasse jõusse olevat “kergeusklike” inimeste seas sel ajal veel püsinud. Talupoegade jutu järgi peetud Rootsi valitsuse ajal seal jumalateenistusi (Hupel 1782: 318).

19. sajandi I poolel annab Risti kirikuga seonduvast lühikese ülevaate Suure-Jaani pastor von Dehn, tuginedes sealse kiriku arhiivist leitud andmetele (Inland 1836: 744). Suure-Jaani kiriku abikirikuna kasutatud kabel olevat pühendatud Lunastaja ristile ja ehitatud ime läbi nägijaks saanud pimeda ränduri poolt. Poola mõisnik Makalinsky ajal renoveeritud ehitis lagunes Rootsi ajal. 1713. aasta kirikuvisitatsiooni protokolli järgi olid kirikueestseisjad koos kohaliku pastoriga selle eest hoolt kandnud, et ebajumala teenimine sellel kohal lõpetataks. 1777. aasta protokollis mainitakse kabelit veel kui Risti kirikut, millest ainult ilma katuseta müürid veel seisavad. Igal aastal 2. mail toimuva ohverdamise lõpetamiseks anti kirikuvõimude poolt käsk needki lammutada.

Järgmisel aastal avaldab pastor von Dehn samas väljaandes üksikasjalikuma kirjutise Mõnest eestlaste paganlikust ajast pärinevast ohverdamisest (Inland 1837: 268–270). Ta toob ära eestlaste seas levinud uskumuse kiriku imettegevasse jõusse, mida rahvas üksmeelselt põhjendavat sellel kohal toimunud imeteoga. Muistendi järgi olevat kunagi sellest kohast üks pime prints mööda sõitnud ja otsustanud teeäärsele kõrgendikule puhkama heita. Seal jäänud ta palja maa peale magama ja üles ärgates olnud ta nägijaks saanud. Tänutundest Jumala vastu ja selle koha mälestuseks lasknud ta sinna Risti kiriku ehitada. Pastor von Dehn järeldab, et tegemist on katoliiklikust ajast pärit kabeliga, kuna katoliiklaste puhul on peaaegu iga nende kiriku ehitamine seotud imega. 18. sajandi lõpul olnud sellel kohal ohverdamine veel nii arvukas, et kohalik kirikuõpetaja koos Viljandi sillakohtunikuga lasid sealsed müürid maha kiskuda. Varsti pärast seda sündmust surid mõlemad lõhkujad, mida rahvas tõlgendas karistusena püha koha hävitamise eest. Von Dehn käis ise 1826. ja 1827. aastal kabeli aset vaatamas, kus ta nägi vaid punaseid ja siniseid lõngajuppe ning leidis varemete kõrvalt ühe poolekopikase mündi. Tema arvates oli käidud seal salaja ohverdamas (Inland 1837: 269).

1879. aastal ilmub juba ka esimene eestikeelne lugu Risti kirikust, mille Jaan Jung on tõlkinud von Dehni kirjutisest (Jung 1879: 41–44). Kommenteerides kirikuaseme lõhkujate surma, ei näe Jung selles midagi üleloomulikku, vaid annab juhtunule ratsionaalse seletuse: See olevat küll tõsi, et selle kiriku müüride lõhkumise järel see kirikuõpetaja ja sillakohtunik ära olevat surnud. Eestlased ei olevat ükski lõhkumisega tahtnud hakatust teha, siis hakanud need tööst harjumata härrad esiti pääle ja teinud nõnda tubliste tööd, et särgid mõlemil märjad olnud. Selle pääle sõitnud nemad külma Oktoobri ilmaga Viljandisse, kus nemad tee pääl endid ära külmetanud, selle järele tiisikuse haigusesse jäänud ja ära surnud. Nõnda oli nende surm üsna loomulik, sest et nemad hästi eneste ette ei vaatnud (samas: 43). 18 aastat hiljem täpsustab J. Jung kirikuvaremete lõhkujate nimed: nendeks olnud mõisa rentnik von Gernet ja Suure-Jaani kirikuõpetaja Schnell. Andmed pärinevad Suure-Jaani kiriku katsumise protokollidest aastaist 1731, 1749 ja 1777 (Jung 1898: 219–221).

1882. aastal avaldab M. J. Eisen varasematest mõneti erineva süžeega loo Viljandi lähedal Vastemõisas asunud Püharisti kirikust. Pimeda ränduri või printsi asemel on teel sõitjaks pime mõisnik, kelle kutsar näinud tee ääres kuldristi. Mõisnik palunud end risti juurde viia ja seda katsunud. Samal hetkel saanud ta nägijaks ning lasknud tänutundest selle koha peale kiriku ehitada, mille nimeks saanud Püharisti kirik. Sõdades kannatada saanud hoone müüride vahele kasvanud suur puu, mida rahvas pühaks pidanud ja sellele ohvreid viinud. Sakste poolt antud karm käsk puu maha raiuda. Kui keegi kohalikest elanikest seda tegema ei nõustunud, raiunud mõisnik ise puu maha ning jäänud teo tagajärjel pimedaks, nii et teised pidanud teda koju talutama (Eisen 1882: 29–30).

Erinevalt varasematest tekstidest saab pime mööduja nägemise tagasi mitte künkal magades, vaid seal seisvat risti katsudes. Samuti on uudne raiuja pimedaksjäämine, kuna siiani oli juttu haigestumisest ja surmast. Kuna Eiseni rahvaluulekogus ei leidu teateid kõnealuse Risti kabeli kohta, tekib kahtlus jutu rahvaehtsuses. Arvestades tema kalduvust pärimust ümber sõnastada, võib ka siin olla tegu varasematest kirjalikest allikatest inspireeritud mõttelennuga.

M. J. Eiseni avaldatud jutuvariant ilmub aastal 1888 saksakeelsena Harry Jannseni koostatud raamatus. Lisaks J. Jungi poolt varem avaldatu refereerimisele arutleb Jannsen paganlike usukujutelmade vastupidavuse üle, mis hoolimata katoliikluse lakkamatust tagakiusamisest on ikka veel elujõulised. Kristlus on ainult väliseks pitseriks ning kohaliku rahva hinge puudutab see sisemiselt ainult sel tasandil, kus puutuvad kokku katoliikluses alalhoitud vanad religioonielemendid ja nendega suguluses olevad eelkristliku metafüüsika ideed (Jannsen 1888: 189).

Kolmandat korda näeb sama tekst trükivalgust 1897. aastal. Sõna-sõnalt H. Jannseni avaldatuga sarnanev jutt Risti kirikust on täiendatud kahe lühikese märkusega, mis täpsustavad ohverdamisaega ja kiriku aseme lõhkujate isikuid (Bienemann jun 1897: 112– 113).

Seega on trükiallikates käibel olnud kolm versiooni Risti kiriku ehitamisest ja hävingust.

1. Eksinud rändur tõotab metsast välja saades kiriku ehitada: ? > Hupel 1774 ja 1782 > edaspidine levik teadmata.

2. Pime rändur/prints/kuningapoeg saab mäe peal magades nägijaks ja ehitab tänutäheks kiriku; hilisema ohverdamispaiga lõhkujad surevad peagi tiisikusse: Suure-Jaani kiriku visitatsiooniprotokollid > Pastor von Dehn 1836 ja 1837 > Jung 1879 > Jung 1898.

3. Pime mõisnik katsub kuldristi ja saab nägijaks, ehitab tänutäheks kiriku; hilisemat ohverdamispaika hävitav mõisnik jääb kohe pimedaks: ? > Eisen 1882 ja 1908 > Jannsen 1888 = Bienemann jun 1897.

Risti kirik Eesti Rahvaluule Arhiivi tekstides

Esimene variant Risti kiriku ehitamise ja lõhkumise loost saabus J. Hurdale 1888. aastal, saatjaks Laiuse põllumees Heinrich Käär. Esmapilgul vanimat kihistust esindav lugu osutus M. J. Eiseni jutukogumikust pärit süžeeks. Ebaautentsuse tõttu pole siiski mõtet seda teksti tähelepanuta jätta, sest rahvusromantilises stiilis lisandustega moraliseeriva jutu kaudu ilmneb 19. sajandi lõpu inimese rahvuslik eneseteadvus ja sellele vastav pärimuse tõlgendusviis.

[– – –] Püharisti kiriku rusuks tegemisega kadus siis ka rahvale tema tähtsus. Loodus oli aga pühakoja rususid siiski ühe väga lopsaka "kastanje" taimega ilustama hakanud, mida ka aasta saead viimaks ime suureks puuks olid kasvatanud, nõnda et inimesed, kes teda nägivad, omas südames kui üht püha tundmist, puust aimasivad, millest ka aega mööda ümber kaudse rahvale üks kõige suurem ja püham ohverdamise paik oli saanud. Nõnda olnud siis ohvri vijad alalõpmata hulgana koos. Üks palunud oma surnud sugulasele head puhkamist, head vaimude hoiatust, et teda õeluse ehk kurja vaimu jüngrid eksitada ega ära viia ei saa. Teine palunud oma sündinud lapsele heade vaimude saatust ja juhatust eluteele, et temale kurjavaimude meelitused mõttesse ei meeltiks jne. Palvetustega ühes olnud siis ka ohvri viimene muidugi nõnda kuda kellegi jõud kannud. Alalõpmata rännanud inimesi ligidalt ja kaugelt, ika "Püharisti ohverdamise paigale", kuna viimaks üks lähidalt rüitel ohverdajatele, kokukäimise ära keelanud. Et aga rahvas sellest ohverdamise kombest kui troosti ja abi lootsivad, sellepärast oli visa neis seda pruuki kautada, mida nad pärast salaja toimetasivad. Sala koku käimine puutus aga viimaks nimetatud rüitli kõrvu. Ta käskis oma päralt olevaid teoorjasid seda ohverdamise paiga rususid veel rohkem laiali pillutada, ka veel põlise kastanjepuu maha raijuda, mida aga teo orjad, ohverdamise paiga hävitamist, kõige suuremaks pattuks pidasivad ja nõnda auusa rüitli käsu vasta panivad. Nad teadsivad küll, mis neil kuulsa härra käsu vastu panemise pärast oodata oli – sada keppi oopi!
Aga et auusa rüitli käsk mitte teuks ei saanud ehk küll vastupanek mõne nõrgema mehe aealiku tervise maksis, siis ei ole läinud ükski teo ori nimetatud paika pillutama, vaid öelnud: "Viskab kõige auulikum ja armulikum härra rusudest esimese kivi ja lööb pühast puust esimese laastu, siis täidame sundi."
Nii kui rüitel kivi viskanud ka esimese laastu löönud, jäänud ta kott pimedaks. Siiski jäänud ta oma sõna juurde, sest teo orjad raidunud puu ja pillutanud "Püharisti kiriku" varemed veel laiemale (H III 9, 58/60 (2), vrd Eisen 1882: 29– 30).

Ilmneb, et veel teinegi tekst ei kajasta kohaliku lihtrahva suulist traditsiooni, vaid on ajendatud kiriku arhiivis leidunud dokumentidest. Ernst Saabas on 1889. aastal Suure-Jaani kihelkonnast J. Hurdale saatnud Risti kiriku kui pagana usuliste templi hävitamise loo, märkides ise, et on seda kuulnud ühelt vanamehelt, kes omakorda teadnud, et see on pärit Pilistvere kiriku vanadest käsikirjadest. Kuna E. Saabas oli sel ajal ka J. Jungi korrespondent, saates talle arheoloogiliselt huvipakkuvat materjali Viljandimaa kohta, on üsna tõenäoline, et see "vanamees, kes kirikust rohkem jutustas" oli arheoloog Jaan Jung ise. Kirjasaatjat on inspireerinud varemete lõhkumise juures asjaolu, et ükski eestlastest ei olnud nõus ise esimesena tööd alustama; sarnaselt eelmisele rahvusromantilisele tekstile kõlab siin polüteistlik paatos – jumalate viha tabab templi hävitajaid.

[– – –] Lõhkumise töö tuuris kuni õhtuni. Lossi tagasi minnes hakkas külma, jämetad vihma taevast maha voolama. Päeva ränga töö juures higistades, jõudsid nad nüüd külmast värisedes kodu. Kahe nädali pärast heitsid nad kopsupõlestikus hinge. "Kõik läks täide, mis meie neile ütlesime! Jumalate viha on nende peale langenud!" kisendasid rahvas ja lõhutud tempel säras uhkemalt kui enne, päeva paistel neile silma. Teenistus kirikus tuurib nagu ennegi edasi, ehk veel siiski, kui neid ridasi viimist korda luetakse. – Kirjutaja ütelus võib ka õige olla, sest selles külas olema niisugusid inimesi küllalt leida, kes nende varemate riismetest paha kardavad (H II 26, 710 (9)).

See tekst on omapärane veel selle tõttu, et puudub muistend kiriku ehitamisest; tavaliselt on jutustajad esitanud kogu teadaoleva pärimuse Risti kiriku kohta, mis moodustab kolm etappi: kiriku rajamine, seal ohverdamine ja varemete hävitamine.

Esimese arvatavalt rahvaehtsa loo saatis J. Hurdale Suure-Jaani kiriku kellamees Mart Kielas 1890. aastal.

Vanamõisa küla ja Rattama talude vahel on ühe hoone varemed näha, seda rääkis üks vana talu isa, mis varemed need on, nimelt kiriku varemed. Üks kord olnud kroono vägi seal talude peal korteris, ülem olnud mõisas ja see ülem on aiges jäänud. Mõned teavad rääki, et ta on silma aiguses olnud, ta on seal metsi mööda jahti teinud ja väsimuses ühe kõrgema kingu peale maha heitnud ja unes näinud, et ta sinna kiriko peab ehitama, siis saada ta terves. Kirik sai valmis ja ülem sai ka aega mööda terves, ja läks oma soldatitega sagedaste kiriko palvetama; nenda kestis see mõni aeg. Sõea kärin läinud lahti, siis pidid ka nemad oma abiga sinna tõttama, kus neid kõige änäm tarvis oli. Ümert kautsed inimesed käinud veel palvesid tegemas ja mõned oma eba jumalale andid viimas. Naesed kes sigimatta, on Neljapa õhtuti sinna käinud abi otsima, mõned räägivad, et nad on neljakäpäli 3 korda ümber kiriko käinud paljalt j. n. e. kus mehed ka abitanud oma toemetust. Seda näinud mõned mõisa talitajad, need rääkisid juttu edasi ja tahtsid seda nõia kodu ära lõhku.
Pärsti mõisas on üks julge valitseja olnud, see on kõige esimene mees olnud, kes oma käed lõhkumiseks selle kiriku külgi on pannud. Inimesed ootasid, et tal mõni viga peab sündima ja viimaks olema ta vigaseks jäänud. Seda võib aga igal juhtuda, sest õnnetus ei käi kiva kända mööda, ei siis ega nüid (H II 26, 525/7 (2)).

Nii selles loos kui ka kolmes järgnevas saab kiriku ehitamine alguse ilmutuslikust unenäost, mida näeb silmahaigust põdev väeülem. Et unes öeldu saaks täide minna, ehitatakse kirik, mille järel väeülema nägemisvõime taastub. Võrreldes n-ö eisenliku variandiga, kus pime sai kohe risti katsudes nägijaks, on erinevus imeteo ja kiriku ehitamise omavahelises järjestuses:

1) pime saab nägijaks > tänutäheks ehitab kiriku;
2) ilmutuslik unenägu > järgib unes saadud õpetusi: ehitab kiriku > pime saab nägijaks.

1926. aastal kirjutab Akadeemilise Ajalooseltsi stipendiaat Alfred Rästas Suure-Jaani kihelkonnast üles kaks varianti Risti kirikuga seotud pärimusest. Ajaloolasele omase huviga lisab ta ka joonised ja kirjelduse kiriku varemetest ning müntidest, mida kohalik talusulane sealt oli leidnud.

Kuusiku talu maa peal, Viljandi vallas asub kitsa mäekingu peal vana Ristikiriku ase. Ehituse alusmüürid, mis veel praegu selgesti näha, on laotud raudkividest, mis lubjaga ühendatud. Kiriku ruum on umbes kaks sülda lai ja kolm sülda pikk, kitsam osa tagaotsas on arvatavasti altari ase. Uksest õhtu pool on vanasti ka torni ase näha olnud. Varemete vahel leidub praegu telliskivist katusekivi tükke. Umbes 1875. a. kaevanud sama talu sulane sealt vanu rahu välja, mis rahvajuttu järgi sinna anneteks olevat toodud. Rahu olnud õige suurel arvul, nii et iga labidatäiega ikka paar-kolm raha nähtavale tulnud. Rahu olnud nii hõbedast kui vasest ja mitmesuguses suuruses. Senini oli alles jäänud kaks vene vaskraha, millest ühe ära joonistasin.
Rahadest on üks 1749 aastast ja teine 1747 a. Ühel raha küljel on harilik kahe peaga vene kull, kuna teisel küljel aastaarv ja "Denga" seisab. Peale rahade on jutustaja leidnud kiriku asemelt: aknaklaasi- ja katusekivide tükke ning söele põlenud talasid. Kiriku ukse kohalt viinud kolm telliskividest kokkupandud astet allapoole. Kivid olnud mahult praegustest telliskividest poole suuremad.
EKLA f 199, m 23, l. 1-2 < Suure-Jaani khk, Vastemõisa v, Lauri t – Alfred Rästas < Jaan Vendelin, 89 a (1926).

A. Rästas vormistas kaks seletusversiooni ühe tekstina, kus lahkuminekud olid märgistatud jutustajate nimedega.

Kiriku kohta räägib rahvatraditsioon, mis mõnedes üksikasjades lahku läheb, järgmist: Ühe sõja ajal läinud Pärsti mõisa pime kindral [teises versioonis: keegi pime kindral] kingu veerule magama. Unes öeldud talle, et kui ta selle kingu peale kiriku ehitab, saab ta silmanägemise tagasi. Kindral lasknud kingule kiriku ehitada ja saanudki nägijaks. Kumbagile poole kiriku ust pistnud ta ühe haavakepi, mis võsuma hakanud ja suurteks puudeks kasvanud. Alles paarkümmend aastat tagasi olnud selle koha peal kaks suurt haava kändu näha. Ümbruskaudsed elanikud hakanud kirikusse ohvreid tooma. [Teises versioonis: Kiriku valmis saades ütelnud kindral, et see, kes kiriku maha lõhub, peab pimedaks jäema. Järgnev sisuarendus on kummagi versiooni puhul erinev.] Kõige enam käinud seal haigeid ja vigaseid ning süü- ja patukahetsejaid, kes sinna toitu ja raha annetuseks toonud. Ka hiljem, jutustaja lapsepõlves käinud rahvas kiriku asemel, haiguste puhul, "valget" kaapimas, mis selles seisnud, et hõberahadelt või preesidelt kaabitud noaga hõbedat kiriku asemele. Samuti arstinud vanarahvas seal ennast soolaga, mis riide nartsu sees olnud ja millega haiget kohta vajutatud; peale vajutamist visatud narts kiriku asemele.Ümbruskaudne rahvas, kes kirikusse andeid toonud, käinud mööda põllupeenraid ja viljast läbi. Viljandi mõisa valitseja Hubert, kelle maast läbi käidud, vihastanud selle üle ja käskinud kirikut maha lõhkuda.
EKLA f 199, m 23, l. 2-4 < Suure-Jaani khk, Vastemõisa v, Lauri t – Alfred Rästas < Kadri Vendelin, 66 a (1926).

Esimese teksti lõpul on rõhk kõnesoleva paigaga seonduvatel kombetalitustel: andide viimine, hõbevalge ja soolaga arstimine. Puudub aga kiriku lõhkujat tabanud karistus. Teises tekstis neab kiriku rajaja võimalikku lõhkujat juba ette, mistõttu mõisnik Maydel hiljem jääbki pimedaks: [– – –] Pärsti mõisa omanik Maydel, kelle maalt läbi käidud, vihastanud selle üle ja käskinud kirikut maha lõhkuda. Kui keegi seda teha pole julenud, võtnud Maydel ise kangi kätte ja kangutanud esimese kivi seinast välja, siis julenud ka teised kiriku edasilõhkumist alata. Kiriku esimene lõhkuja, Maydel, jäänud sellest eluks ajaks pimedaks.
EKLA f 199, m 23, l. 4 < Suure-Jaani khk, Viljandi v, Kuusiku t – Alfred Rästas < Jüri Viidas, 57 a (1926).

Huvipakkuv on mõlema jutuvariandi ühisosa: kirik lõhutakse mitte sealsete "ebajumalateenistuste" tõttu, vaid kohalikku mõisnikku vihastab tema viljapõldudelt läbi käimine ja nende tallamine. Sama motiiv esineb veel seitse aastat hiljem üles kirjutatud loos.

Kuusiku kirikumägi.
Vanamõisas Suure-Jaani kihelkonnas on lame küngas, kus veel nüüdki võib näha kive ja vundamendi jäänuseid. Ka vanu rahasid on säält leitud. Rahvasuus liigub selle mäe kohta järgmine legend: Vanal hääl Rootsi ajal ilmutatud ühele pimedale rootsi kindralile unes, et ta saab nägijaks, kui ehitab mainitud kohale kiriku. Kiriku ehitanud, saanudki too väepäälik nägijaks. Viljandi parun pole too kiriku olemasolu sallinud, sest kirikus käies tallanud inimesed kiriku ümbruses olevail põldudel vilju. Seepärast annudki ta käsu kiriku lõhkumiseks. Töölisi tulnud palju kohale, kuid keegi pole julenud esimesena lõhkumist alata. Seepärast löönud parun isiklikult mõned kivid kiriku seinast välja. Töö lõpetanud töölised. Varsti pääle kiriku lõhkumist jäänud Viljandi parun pimedaks.
ERA II 58, 79/80 < Suure-Jaani khk, Kaansoo k – M. Kirkmann, Vändra Majandusgümn. õpilane < A. Hansen, 68 a (1933).

Siin jääb välja kristlike ja ristiusueelsete kommete vastandus, puudub eelmistele lugudele omane keskne telg – kiriku varemetesse andide toomine, mis sidus enda külge nii kiriku ehitamise kui hävitamise muistendi.

Viimane imeteost kõneleva muistendi üleskirjutus on 1947. aastast.

Vastemõisa kiriku mägi.
Vastemõisa Kuusiku talu maal asub veike mägi, mida "kirikumäeks" kutsutakse. Sääl on veel praeguse ajani alles püsinud müüri jäänuseid, kiva ja lubja tükka. Selle kiriku kohta on veel vanemate inimeste suus liikvel järgmist: Kord õige hallil vanal ajal sõitnud säält läbi keegi suurt sugu, aga kottpime rootslane. See pime rootslane ööbinud selle mäe pääl. Öösel oli aga ime sündinud ja see pime rootslane oli nägijaks saanud. Selle tänu täheks lasknud ta selle koha pääle kiriku ehitada. Seda kirikut kutsuti "Ohvrikirikuks". Suurde sõdade ajal olla see kirik ära lõhutud.
Kirikumäest natuke maad eemal asub ka Kuusiku talu heinamaa sees teine mägi, see kannab "Härjamäe" nime.
RKM II 13, 239/40 (8) < Vastemõisa – Juhan Kala < Juuli Väliste (1947).

Öösel ime üle elanud rootslane ehitab kiriku alles pärast nägijaks saamist, selles osas sarnaneb muistendi skeem eisenlikule kuldristi katsumise loole. Siiski oleks liialdus siit otsida kirjalike allikate mõjusid. Pigem on varieerumine tingitud unustamisfaasis olevast traditsioonist, millele vihjab ka kiriku nimetus Ohvrikirik – kunagisest kombest on säilinud vaid nimi. Tundub loogilisena, et kui komme vajub usundilise tähenduse taandudes unustusse, kaovad ka eeldused sellest otseselt tulenenud kiriku lõhkumise loo püsimiseks traditsioonis.

Lisaks kiriku rajamis- ja hävimisloole on Risti kiriku varemete kohta räägitud ka kummitusjutte. Ümbruskaudsete inimeste jaoks oli see veidi hirmutav koht, nagu väidab jutustaja 19. sajandi lõpul: selles külas olema niisugusid inimesi küllalt leida, kes nende varemete riismetest paha kardavad (H II 26, 709/10 (9) 1889). Asjaolu, et aja jooksul on muistendid Risti kiriku imepärasest sünnist ja lõhkumisega kaasnenud needusest jäänud tagaplaanile, väljendub ka koha nime kasutuses. Kirikut hakatakse kutsuma kohaliku talu või küla järgi, nt Kuusiku kiriku mägi , Vastemõisa kiriku mägi või öeldakse lihtsalt ohvrikirik.

Ent säilinud on paiga ebatavaline maine, mis magnetina tõmbab enda külge jutte kummitustest ja vaimudest. Inimestel on olnud hirm kiriku varemetest mööduda ning koguni hobused tõrkusid sellest kohast mööda minnes, nagu väidab järgneva muistendi lõpul olev üldistus.

Sürgavere-Viljandi tee ääres asuvad Rattamäe talud (Vanamõisa külas). Nende talude karjamaal asub arvatavasti Lembitu haud. Seal asunud vanasti kirik, mis ehitatud kunagise Rootsi võidu puhul ja kaotuse korral lõhutud maha. Seal kummitanud vanasti.
Kunagi ehitanud töölised Rattamaa talus karjalauta. Kui laut hakanud valmis saama, siis laudameistrid tellinud töö lõpuks "liiku". Et peret vähe, kõik mõisas teol, siis pole muud liigu järele minejat olnud kui perenaine. Perenaine läinud kella 5 paiku Pärissilla kõrtsi, mis asunud 2 - 2½ km talust eemal. Olnud juuni. Jõudnud õhtu, kuid perenaist pole ikka tulnud. Poole öö paiku läinud 3 laudameistrit ja peremees ise perenaist otsima. Umbes ¼ km talust eemal on väike lohk, mis algab endise kiriku juurest. Selle lohu kohas mehed kuulnud tumedat appihüüdu. Kõik 4 meest tõtanud hääle suunas. Saanud sinna, kus hääl hüüdnud, juba hüütud teises kohas. Nii on see hääl neid vidanud kuni hommikukoiduni. Siis tulnud mehed puruväsinult kodu, kuid ka nüüd pole perenaist kodus olnud. Päeval leitud perenaine surnult samast väikesest lohust tee äärest, viinapudel käes, kaela peal väike must plekk.
Hiljem pole sealt kohast teelt hobused tahtnud kuidagi edasi minna, sõitjatele juhtunud igasuguseid äpardusi seal kohal.
ERA II 223, 431/3 (47) < Suure-Jaani khk, Sürgavere v – Alli Avilo, s 1918, Tallinna Pedagoogiumi õpilane < Eduard Nilson, 48 a (1939).

Järgmises kummitusjutus võib noormehe pimedaks jäämist tõlgendada kui motiivi unustatud muistendist, mis üsna ebaloogiliselt kontamineerub uuema pärimuse külge.

Vaimudest.
Vanamõisa külas, Kuusiku Viidase t. krundi peal olevat üks vana kiriku ase, kus olevat nähtud vaime.
Kord oli üks noormees läinud kiriku lähedale heinamaale hobuseid tooma ja korraga näinud, et temaga kõnnib kaasa keegi võõras inimene ning veel edasi sammudes näinud ta üht heinasaadu, mis kangesti kohisenud. Noormees oli hobused ära toonud, kuid mõni aasta pärast seda jäänud noormees pimedaks ja surnud ära.
ERA II 238, 77/8 (6) < Suure-Jaani khk, Sürgavere v, Pärna t – Heino Tusti, s 1923, Sürgavere algkooli õpilane < Kadri Kost, 74 a (1939).

Uuemale pärimusele on iseloomulik vanade rahvausundiliste kujutelmade väljanaermine. Ratsionaalse maailmapildiga jutustaja lool on humoristlik funktsioon varasema usundit kinnitava ülesande asemel. Loo peategelane kui kohaliku traditsiooni kandja on teadlik hirmutavatest juttudest, mida on kiriku varemete kohta räägitud, seepärast seletab ta endaga juhtunut samuti üleloomulikus võtmes.

See lugu juhtus siis, kui veel Vastemõisas oli kõrts. Jaanuse talu sulane käis tihti kõrtsis ja õhtul koju tulles tundis alati hirmu, kui ta Vanamõisa mäel kiriku varemetest mööda tuli. Kord sügisel, kui esimest lund sadas, siis oli kiriku varemete juures keegi vastas ja poisi pikali lükanud ja maadlema hakanud. Lõpuks pääsenud siiski lahti ja saanud koju. Kodus rääkinud, et temale tulnud vanakuri vastu ja tahtnud tema ära murda, aga tema olnud kõvem ja saanud küüsist lahti, ainult püksid on katki. Sarnast juttu ei tahtnud keegi uskuda, aga lõpuks läksid siiski vaatama, sest värske lume peal on ju jäljed näha. Kohapeal selgus, et on ju tõepoolest maadeldud ja ka sõra jäljed on lume peal olemas. Vanarahvas teadis rääkida, et vanakurjal pidavat ka sõrad olema, siis paistis asi üsna tõenäoline olema. Lõpuks tuli sinna ka Rattama talu perenaine ja rääkis, et tema indlev siga on aia ära lõhkunud ja laudast välja läinud ja tõeline vanakuri oligi selgunud.
EFA I 52, 1 (1) < Suure-Jaani khk, Pärsti v, Kookla k, Suure-Kapsta t – Ülle Parm < Voldemar Nõmm, s 1908 (1996).

Viimased kolm teksti kinnitavad üheselt, kuidas mingi koht maastikus võib omandada erilise staatuse kohalikku pärimust sidudes. Kui taandub vanem traditsioon – Risti kiriku ehitamise ja lõhkumise lugu, astub asemele uus: lood ebatavalistest juhtumistest. Koha erilisuse kõrval (asend tee äärsel mäekünkal) on oluline ka pärimuse kandja mõttemaailm, mis teeb võimalikuks pärimuse mitmekesisuse ja muutumise.

Sekundaarne pärimus: Risti kirik ja Lembitu võitlused Madisepäeva lahingus

Risti kirik on ajaloolaste tähelepanu pälvinud ka seoses eestlaste muistse vabadusvõitluse uurimisega. Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika põhjal on üritatud välja selgitada 1217. aasta 21. septembril toimunud Madisepäeva lahingu asukohta. Eestlaste kaotuse põhjuseid analüüsides on püütud mõista võitluse taktikat, kavatsusi ja tegelikku käiku, mis eeldab maastikuliste tingimuste arvestamist.

Esimesena üritas lahingu asukohta määrata baltisaksa ajaloolane Eduard Pabst 1867. aastal. Henriku Liivimaa kroonika saksakeelse tõlke kommentaarides küsib ta, kas 1217. aasta lahingu asukoht ei ole mitte Karuse küla juures, mis asub pooleteise miili kaugusel Viljandist, nagu mainib riimkroonika, ning mille läheduses seisis vanasti "kurikuulus" Risti kirik (Pabst 1867: 230–231). Pabsti arvamuse tõi ära Jaan Jung kroonika eestikeelses tõlkes (Jung 1881: 49) ja teistes üsna populaarseteks saanud kirjutistes (nt Jung 1898: 225). Need võisid anda algtõuke samasisulise rahvaluule kujunemiseks.

Väga põhjalikult arutles sama probleemi üle Villem Reiman Eesti kohanimesid käsitlevas artiklis. Ta kinnitas, et lahing toimus Vanamõisa talu kohal Viljandi ja Vastemõisa vahel (Reiman 1909: 407). Pabsti ja Jungiga nõustumiseks andis kinnitust hiljem lahinguväljale ehitatud Risti kirik. Reiman jagas laialt levinud arvamust, et katoliiklased ehitasid oma kirikud ja kabelid eestlaste vanadele pühakohtadele. Teades Risti kiriku varemeil ohverdamisest ja püha puu maharaiumisest mõisniku poolt, järeldab ta, et tegemist oli muistse hiiekohaga, kust Lembitu lahinguõnne lootis saada: Miks Lembit lahinguväljaks just püha hiiekoha valis, ei ole raske mõista. Siin tundis pagan jumalust ligemal olevat ja raskel otsustaval silmapilgul ihkas ta jumaluse abi seda palavamalt. Aga rist oli vägevam kui paganus. Paganus jäi avalikus võitluses alla, aga salaja valitses ta Ristikiriku varjus sadanded aastad edasi (Reiman 1909: 372– 373).

Reiman märgib, et suuliste teadete järgi kõneldi veel tol ajalgi, nagu oleks lahingut, kus Lembitu langes, Vanamõisa küla juures peetud. Siiski kahtleb ta nende väidete rahvaehtsuses, arvates, et need võivad pärineda J. Jungi avaldatud kirjutisest.

Lahinguteemalise autentse pärimuse kohta tõi veenvaid argumente Juhan Luiga, kes 1920. aastal käis kohapeal inimestelt andmeid kogumas ning maastikult vastavaid märke otsimas. Järgmisel aastal avaldatud kirjutises on Luiga üsna kriitiline Jungi ja Reimani suhtes, kes asja uurides pole suvatsenud ise paika vaatamas käia. Ta esitab teated, mis pärinevad kolmelt kohalikult inimeselt, kes Jungi raamatu ilmumise ajaks olid juba surnud.

1) Jüri Tiido, 67-aastane vanamees, Rattama praeguse rentniku isa, teadis minule jutustada Jaan Maiste sõnade järele, et Rattama ja Riksu vahelisel väljal olnud eestlaste lahing. Jaan Maiste elas Vanamõisa talus, kus ta ka surnud 35 aastat tagasi 87 aasta vanaduses.

2) Jaan Lohk, Rattama talu nüüdne omanik, jutustas mulle: tema hoidja Kadri Taring, kes surnud umbes 40 aasta eest 90-aastasena, seletanud lastele mitmel puhul, et Tammemäel käinud vanasti meie rahva suured mehed salaja öösiti nõu pidamas, kivil tuld tehes. Tule jälgi olnud hiljeminigi veel suurel kivil (esimese künka läänepoolsel päitsil) leida. Kadri Taring teadnud palju jutustada vanadest asjadest. Ta mees, Mart Taring, olnud kuulus arst ja rahvatark.

3) Vanamõisa küla Kuusiku talu peremees Viidas, 53 aastat vana, teadis minule ütelda: rahva jutu järele olnud Lembitu surm lahingus Rattama ja Riksu (Madi) talu nurmedel. Sellest seletanud temale poisikesepõlves tihti Juuli Viilup, küürakas vanatüdruk, kes palju rahva muistseid jutte teadnud ja umbes 20 aastat tagasi 70-aastasena surnud. Juuli Viilup teadnud ka Lembitu nime (Luiga 1921: 67).

Kui need teated tõesti nii kaugele tagasi ulatusid, siis polnud nad ilmselt Jungi kirjutistest või nende põhjal levinud kuuldustest inspireeritud. Samas on aga üsna tõenäoline, et ilma vastavateemaliste kirjutisteta trükisõnas oleksid need üksikud pärimuskillud kadunud koos nende toonaste meenutajatega. Ajaloolastes tärganud huvi asja vastu tekitas siiski traditsiooni uue laine, mida tõdesid lahingupaika otsivad ajaloolased üle neljakümne aasta hiljem. Luiga kirjutistel oli kohalike elanike hulgas tugev mõju, sellelt pinnalt võrsus pseudopärimusi, mis koos vanema Jungi-Reimani kontseptsiooniga raskendasid 1960. aastatel autentsete pärimuslike andmete kogumist (Tõnisson jt 1968: 56).

Madisepäeva lahingu ja Risti kiriku probleemi uurimise uus puhang saabubki 1960. aastatel, kui oli lähenemas Madisepäeva lahingu 750. aastapäev. Vajadus püstitada mälestusmärk vabadusvõitluse kõige ohvriterikkamale lahingule algatas nii ajakirjanduses kui ka ajalooalastes väljaannetes diskussiooni teemal "Kus peeti Madisepäeva lahing?". Esimesed arvamusteavaldused ilmusid juba 1957. aastal ajalehes "Sirp ja Vasar". Koduloo-uurija Jaan Lintrop nõustus üldjoontes J. Luiga arvamusega ja esitas omapoolse versiooni Risti kiriku nime saamise kohta, seostades seda otseselt vabadusvõitlusega ristirüütlite vastu: kiriku ehitamisega tähistati risti võitu paganate üle (Lintrop 1957). Selle interpretatsiooni võtsid omaks need hilisemad uurijad, kes viisid ehitise rajamise seosesse lahingus saavutatud võiduga. Väide osutus ennatlikuks, kui arvestada arheoloogide arvamust, mis dateeris kiriku ehitamise ajaks 15. sajandi. Sellest aga lähemalt veidi hiljem.

Ajaloolased Jüri Selirand ja Evald Tõnisson pühendavad terve peatüki arheoloogia-alasest teosest "Läbi aastatuhandete" kõnealuse lahingu jälgede otsimisele. Kommenteerides seni esitatud arvamusi, jõuavad nad järeldusele, et konkreetset kohta on üsna võimatu leida, kuna relvad korjati hinnaliste esemetena üles ning tollase kombe kohaselt põletatud surnute tuhk viidi kaasa nende kodukohta. Õhku jääb aga hüpotees, et 18. sajandist teadaolevad andmed Risti kiriku varemetes ohverdamisest ja tuletegemisest võivad olla seotud mälestusega esivanemate suurest heitlusest (Selirand jt 1963: 200). Samal arvamusel on P. Sillaots, kes kirikuaset kunagiseks eestlaste hiiekohaks pidades leiab, et just taolises paigas oli sobilik vägede kogunemiskoht sõjanõu pidamiseks ja usundiliste kombetalituste sooritamiseks enne lahingut (Sillaots 1966: 242).

Lahinguplatsi otsimise kõrval osaleti arutelus ka praktiliste nõuannetega, kuidas ja kuhu oleks sobilik mälestusmärki ja selgitavaid teeviitasid üles seada (Niinemäe, Kattai 1966).

Heino Kattai (1967) annab ajakirjanduses avaldatava artikli kohta väga põhjaliku ülevaate lahingule eelnenud sündmustest, mõlema poole sõjalisest ettevalmistusest ja võitluse käigust. Autor tõdeb, et lahinguvälja otsingul on eri seisukohad aja jooksul ühtlustunud. Risti kiriku ümbruse kasuks kõneleb rahvapärimus, mida tuleb tema arvates mõningatest vasturääkivustest hoolimata olulise tegurina arvestada. Tema argumendid on järgmised:

1) Risti kiriku kohal toimunud kombetalitused võivad olla kajastuseks kunagisest sündmusest;
2) lähedalasuva Tammemäe kohta kõneleb rahvatraditsioon, et seal käinud eestlased öösiti salaja nõu pidamas ja tuld süütamas;
3) Madi talu maal asuvasse Madi kivikalmesse olevat väljakaevamiste andmete järgi maetud ka muistseid sõdalasi.

Sama aasta juunis seab Viljandi muuseumi töötaja Henn Moora kahtluse alla kõik seni tehtud oletused Madisepäeva lahingu paiga kohta. Risti kiriku juures peetud ohvripeod ei ole midagi ainulaadset: 17. sajandi kirikuvisitatsiooni protokollidest on teada, et eelkristlike kommete täitmine oli endiste kabelite varemetes üsna levinud. Viljandi linna ja Navesti jõe vahelises piirkonnas on teisigi vanu kabeli- või hiiekohti, mis võiksid tulla kõne alla Lembitu maleva kogunemise kohana (Moora 1967). Kohalikule rahvatraditsioonile ei saa H. Moora arvates toetuda, sest see olevat tekkinud J. Luiga ja teiste ajaloohuviliste kirjutiste tulemusena. Samuti ei kõnele lahingust ükski Risti kabeli rajamise muistend. Maastikupildi võrdlemine Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatuga ei ole eriti tulemuslik, sest seitsme sajandi jooksul on palju metsa põlluks muudetud. Moora arvates saab segasesse loosse selgust tuua ainult arheoloogia. Kuni pole põhjalikke kaevamisi läbi viidud, põhinevad kõik väited oletustel, millele aga monumenti püstitada ei saa.

Lahingu 750. aastapäevaks valminud raamatus "Kui Lembitu kutsus…" kirjeldavad arheoloogid muistset Sakalat, Lembitu maleva sõjalist varustust ja tegevust Madisepäeva lahingus. Risti kiriku tähendusele lisandub veel üks punkt: autorite arvates sobis mäeküngas lahingus hukkunute tuhastamiseks, et seejärel nende tuhk kodukohta kaasa viia. Sellega oleks seletatav paiga laialdane austamine eestlaste hulgas, hoolimata paiknemisest kõigist suurtest küladest eemal metsases ja üksildases kohas (Tõnisson jt 1968: 86–88). Hilisemat kabeli asutamist samale kohale põhjendatakse katoliiklaste tavapärase kombega ehitada kirikuid ja kabeleid olemasolevaisse pühapaikadesse. Sellegi väljaande autorid tõdevad, et ainult arheoloogid ja kunstiajaloolased võivad asjasse selgust tuua.

Paar aastat hiljem sügisese madisepäeva paiku avaldab Viljandi rajooni ajaleht kahe koduloo-uurija uusi oletusi Risti kiriku teemal. Kirjutis on näide rahvapärasest mõtlemisest, sellest, kuidas on võimalik kirjalikest allikatest ajendatuna ise edasi improviseerida, luues justkui uut pärimust. Üks autoreist, eakas koduloohuviline Mihkel Soolo oletab, et Risti kiriku mägi võis saada omale nime Madisepäeva lahingus langenud kristlaste tõttu, kuna vaimulike pühaks kohuseks jäi tähistada ristiga koht, kus oli valatud kristlaste verd. Lahingu aastapäevadel võidi Ristimäel koguni tänujumalateenistusi ja palvusi läbi viia, mis tingiski sellele kohale samanimelise kabeli ehitamise (Selg 1970). J. Selg ise läheb oma mõtteavaldustes veelgi konkreetsemaks ja omistab arvatava mälestusristi liivlaste juhile Kaupole, keda võidi tuhastada sama mäe peal. Hupeli teoses kirjeldatud tuletegemine kiriku varemetes ja andide viskamine tulle näib uurijale kui kajastus kunagisest põletusmatusest. Kaupole püstitatud raudrist võis künkal aja jooksul võssa kasvada ning selle juhuslikku leidmist tõlgendati "imena", mille ajendil püstitati sinna kabel. Samuti võis see olla aluseks rahvajuttudele imelise kuldristi leidmisest. Olgu siinkohal öeldud, et mainitud motiiv esineb ainult Eiseni avaldatud trükivariandis, mille rahvapärasus on kaheldav. Taoliste mõtteavalduste esilekerkimine ajakirjanduses näitab, et teema oli kohalike inimeste seas aktuaalne. Ajaloolaste diskussioon paigutus olemasoleva traditsiooni sekka, seda elavdades ja mitmekesistades.

Tänapäeval seostubki Risti kabeli ase Lembitu juhitud lahinguga muistses vabadusvõitluses. Käesoleva artikli autor kuulis esmakordselt kõnealuse koha olemasolust oma vanaisalt, kelle sõnul langes seal Lembitu ning talle püstitati sinna mälestusmärk. Ka kaks Vanamõisa küla elanikku kinnitasid, et Risti kabeli ase on kas Lembitu-aegsel lahinguplatsil või lihtsalt Lembituga seotud. Varasemaid lugusid kiriku rajamisest või hävimisest ei teatud rääkida.

Risti kabeli ase on Lembitu-aegne lahinguplats. Seal lähedal on Tammemägi, arvati, et sinna on Lembitu maetud. Tegelikku matmispaika ei teata, aga nii arvati.
EFA I 52, 1 (2) < Suure-Jaani khk, Pärsti v, Vanamõisa k, Kasemetsa t – Veinika Västrik < Olev Tali, u 65 a (2001).

Risti kabeliase on Lembituga seotud. Sealt üle tee on kivihunnik kokku kantud, seal tehakse madisepäeval tuld. Küla inimesed käivad koos, põhiliselt koolilapsed. Linnast [Viljandist] tulevad ka bussidega huvilised siia. Madi talu rahvas seda siin korraldab, nemad on uurinud rohkem ja teavad rääkida.
EFA I 52, 1 (3) < Suure-Jaani khk., Pärsti v., Vanamõisa k., Kraavi t. – Veinika Västrik < Pajor, u 65-a mees (2001).

Uuemat pärimust on lisaks trükisõnale võimendanud ka kohalik tava süüdata 21. septembril Risti kiriku juures lõke. Traditsioon sai alguse Madisepäeva lahingu 750. aastapäeva tähistamisest 1967. aastal, muutudes edaspidi rahvarohkeks spordi- ja meelelahutusürituseks. Analoogselt kunagisele kabeli varemetesse kogunemisele on tuldud ümbruskonnast kokku, kuid mitte enam usulistel põhjustel, vaid seltskondlikuks meelelahutuseks. Maakividest kuhjatud lõkkease Risti kiriku vundamendi jäänuste vastas on nüüdisaegne kohapärimuslik objekt, mis on kandnud mälestust nendest üritustest ka siis, kui tava ise on aja ja olude muutumise tõttu vaibunud.

Arheoloogilised kaevamised Risti kiriku varemetes

1971. aasta suvel said teoks esimesed arheoloogilised kaevamised Risti kiriku varemetes, mis pidid selgust tooma paiga seotuse kohta Madisepäeva lahinguga. Henn Moora, kes ise kaevamistel osales, andis peagi nende tulemustest ülevaate (Moora 1971). Juba varem ilmutatud skeptilisus leidis kinnitust, kuna mingeid lahingule viitavaid leide ei olnud. Kiriku alusmüüride ja põranda ehitusest järeldati, et hoone võidi ehitada 15. sajandi I poolel, seega enam kui kaks sajandit kõnealusest lahingust hiljem. Kohalikes elanikes juurdunud usku Risti kiriku ja lahingu seotusse ta siiski murda ei söanda, vaid rajab uued lootused varemeid ümbritseva kõrgendiku läbikaevamisele. Ehk ilmub siis päevavalgele midagi, mis seletaks kabeli püstitamist sellesse suhteliselt kõrvalisse paika.

1974. aasta kaevamised ei andnud aga ühtki enne 15. sajandit valmistatud eset, mistõttu langes ära oletus, et kirik on ehitatud kunagisele hiiekohale. Henn Moora tõlgenduse järgi taheti selle hoonega lihtsalt kogudusele lisasissetulekuid hankida ja kergeuskliku lihtrahva ligimeelitamiseks luuletati müüt imeteost, mis katoliku pühakodade puhul oli üldlevinud nähtus (Moora 1975: 29). Kahjuks ei ole meieni jõudnud ka pärimust oletatava hiiekoha kohta, mis korvaks arheoloogiliste leidude puudumise.

Kaevamistel leiti 99 münti, mis enamikus asusid altariruumi ümber või ukse läve ees. Põrandakivide alt tulid päevavalgele peitleiu jäänused. Vanimad rahad olid Tartu piiskoppide Dietrich V Hake (1485–1498) brakteaat ja Johann VI Bey (1528–1543) penn, mis olid tõenäoliselt kaotatud veel tegutseva kiriku päevil. Ülejäänud mündid peale peitleiu olid maasse sattunud arvatavasti ohvriandidena.

Müntide järgi otsustades algasid ohvripeod 16. sajandi lõpul. Järgmise sajandi algul laastasid maad Poola-Rootsi sõjad, mis tõi ligi paarikümne aasta pikkuse vaheaja annetamistesse. Seejärel, 17. sajandi 30. aastatest alates läks ohverdamine tõenäoliselt eriti hoogu, kuna sellest ajast pärineb enamik leitud rahadest. Veel pikem vaheaeg tekkis 17. sajandi lõpul seoses suure näljahäda ja Põhjasõjaga. Tollel ajajärgul nähtavasti ohvripidusid ei peetud või ei olnud rahval jaksu münte annetada. Kõige hilisem leitud raha pärineb 1815. aastast (Moora 1975: 28).

Võib oletada, et hoonet kasutati ainult mõnel üksikul päeval aastas, näiteks kevadisel ristipäeval, mis on olnud kabeli nimepühaks. Arheolooge viis sellise järelduseni krobelise pinnaga tellistest laotud ilma kulumisjälgedeta põrand. Risti kabel oli arhitektuuri poolest väga lihtsakoeline, H. Moora arvates mõeldud ilmselt lihtrahvale abikirikuks.

Hoone põhiplaan on omapärane ebakorrapäraste nurkade poolest, mis keskaegsel ehitusmehel arvatavasti silma järgi maha märgitud, nurkade täpsusele pole eriti rõhku pandud. Samamoodi on toimitud ka Viljandi Katariina kabeli rajamisel.

Kirikust paari meetri kaugusel leiti keskealise mehe säilmed. Surnu oli maetud enne ehitise lagunemist, kuid kahjuks ilma hauapanusteta, mis võimaldaksid täpsemat dateerimist. H. Moora arvates võis see olla kabeli kerjusmungast preester (Moora 1975: 29).

Kokkuvõtteks

A. W. Hupeli kirjutis Risti kiriku varemetel toimetatud kommetest on saanud ajalooalases kirjanduses "valvenäiteks" eestlaste ristiusulise leiguse või eelkristlike tavade elujõulisuse rõhutamisel (nt Kahk 1980: 681; 1999: 89). Suuresti tänu Hupelile on kirikuase säilitanud "kurikuulsa" maine ja andnud ainet hüpoteetilisteks mõttearendusteks eestlaste põlise hiie- või muu pühakoha teemadel.

Kuna Hupeli toodud kirjeldust tsiteerivad eelkõige ajaloolased, siis võiks järeldada, et rahva seas tuntakse rohkem seda varianti muistendist, mille tõlkis J. Jung eesti keelde pastor von Dehni kirjutisest. Samuti võiks eeldada, et ka M. J. Eiseni avaldatud muistend on saanud väga populaarseks trükisõna abil. Arhiivitekste vaadeldes selgus, et võib esineda mõni trükimõjuline muistend, kuid enamasti on jutud otsese mõjutuseta. Suulisel traditsioonil on siiski oma spetsiifika, mis ei kopeeri kuuldut, vaid enamasti võimaldab jutul pidevalt teiseneda. Lisandub uusi detaile reaalsest elust, tegelikkuses aset leidnud sündmusi võidakse tõlgendada ja lisada muistendi süžeele. Nii on saanud muistendi osaks varemete lõhkujaid tabanud haigus ja surm ning näiteks mõisniku keeld üle tema põldude kiriku juurde käia.

Risti kirikust kõneldud muistendites on mõned püsivamad jooned, mis vaatamata varieerumisele ikka säilivad. Eredaim on kindlasti kiriku ehitamisega seotud ime: pime sai nägijaks. Kuidas täpselt see juhtus, kas unes antud juhatuse tõttu või lihtsalt mäekünkal magades, on loo ülesehituse seisukohalt vähem tähtis. Teine läbiv joon on kiriku asemele kokkukäimise ja kombetalituste keelamine. Selles väljendub omaaegne katoliikliku ja luterliku maailmavaate erinevus ja esimese väljatõrjumine viimase poolt. Ikoonist abi otsimine, vahakujukeste ja muude andide toomine kirikusse, maagilised toimingud, olgu haiguste tõrje või viljakuse suurendamise eesmärgil, olid kõik ühtviisi taunitavad kui paganlikud kombed. Siit tulenebki kolmas põhiliin: kohalik kõrgemast soost isik käsib rahval kiriku jäänused laiali kanda, kuid asjaosaliste keeldumisel alustab ise lõhkumistööd, mille tagajärjel jääb pimedaks, vigaseks või sureb.

20. sajandi vältel toimub pärimuse teisenemine: vanem traditsioon taandub, asemele astuvad uued jutud iseäralikest juhtumistest sama kiriku varemete juures. Pärimusega seotud koht säilitab oma tähenduslikkuse kultuuris ja tõmbab justkui magnetina ligi jutte, mille ainsaks ühisosaks varasemate lugudega jääb sündmuse tegevuskoht.

1960. aastatel alanud diskussioon Madisepäeva lahingu toimumiskoha ümber annab Risti kirikule hoopis uue tähenduse. Kuna samasse aega langes ka vanema traditsiooni kadumine, siis oli pinnas teistsuguse teadmise tekkeks soodne. Trükisõna kättesaadavuse tõttu jõudis kohalike elanike teadvusse Risti kiriku seotus Lembitu võitlustega ümbruskonnas. Sündisid eri versioonid kirikumäest kui eestlaste põlisest hiiekohast, kus Lembitu on lahinguõnne taotlenud, või langenud sõdalaste ühise tuhastamise mälestuseks püstitatud hoonest. Ajaloohuvilised otsisid tuge rahvatraditsioonist, kuid selle sisu ei haaku ajaloo sündmustega. Seepärast on Hupeli kirjeldatud kombetalitused kabeli varemetes vaevalt jälg Madisepäeva lahingus toimunud sündmustest, kuigi vaba tõlgenduse võimalus jääb alles. Olulisemad oleksid lahinguainelised pärimusteated, mis oleks veel mõjutamata 20. sajandi alguse ajaloo-alasest kirjasõnast. Juhan Luiga kogutud teated on paikapidavate järelduste tegemiseks liiga pealiskaudsed. Tekkinud arutelu tulemusena seostubki tänapäeval kohalike elanike jaoks Risti kiriku ase Lembitu langemisega muistses vabadusvõitluses ristirüütlite vastu. Sellest võib järeldada, et pärimus Risti kabeli kohta viitab küll ajaloosündmustele, kuid ei vahenda ajaloolist tõde.

Igal juhul on kohapärimus tähelepanusignaal arheoloogidele. Sedakorda siiski ei leitud mingeid märke lahingust ega tõendeid varasema pühakoha kohta. Nii jääbki mõistatuseks, miks püstitati Risti kirik suhteliselt kõrvalisse kohta teeäärsele künkale.

Kirjandus

Bienemann, Friedrich jun 1897. Livländische Sagenbuch. Tallinn.

Eisen, Matthias Johann 1882. Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud. Tartu.

Eisen, Matthias Johann 1908. Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud. Tartu.

Hupel, August Wilhelm 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I. Riga.

Hupel, August Wilhelm 1782. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III. Riga.

Inland 1836 = [von Dehn]. Zur Geschichte der Groß-St.-Johannis'schen Kirche in Livland. – Inland, Nr. 45, S. 742–745.

Inland 1837 = n* [von Dehn]. Von einigen aus der heidnischen Zeit herrührenden Opfern der Esthen. – Inland, Nr. 16, S. 268–270.

Jannsen, Harry 1888. Märchen und Sagen des estnischen Volkes II.

Jung, Jaan 1879. Eesti rahva vanast usust, kombedest ja juttudest. – Kodu-maalt, nr 6. Tartu.

Jung, Jaan 1881. Läti Hendriku Liivi maa kroonika ehk Aja raamat. Tartu.

Jung, Jaan 1898. Muinasaja teadus eestlaste maalt II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt, Pernu ja Viljandi maakonnast. Tartu.

Kahk, Juhan 1980. Nõidumisest ja nõiasõnadest Eestis 17. sajandil. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 673–681.

Kahk, Juhan 1999. Bauer und Baron im Baltikum. Tallinn.

Kattai, Heino 1967. Madisepäeva jälgedel. – Tee Kommunismile, 12. jaanuar.

Lintrop, Jaan 1957. Kus peeti Madisepäeva lahing? – Sirp ja Vasar, 6. september.

Luiga, Juhan 1921. Rattama kalmed. Lembitu maleva hauad 1217. aasta lahinguväljal. – Eesti Kirjandus, nr 3, lk 65–71.

Moora, Henn 1967. Kas Madisepäeva lahingu koht on tehtud kindlaks? – Tee Kommunismile, 27. juuni.

Moora, Henn 1971. Kaevamised Risti kiriku varemetes. – Tee Kommunismile, 14. september.

Moora, Henn 1975. Kas Madisepäeva lahing peeti Risti kabeli kohal? – Horisont, nr 9, lk 26–29.

Niinemäe, O., Heino Kattai 1966. Muistse vabadusvõitluse jälgedes. – Sirp ja Vasar, 25. november.

Pabst, Eduard 1867. Heinrichs von Lettland Livländische Chronik. Tallinn.

Reiman, Villem 1909. Eesti kohanimed II. Paala. – Eesti Kirjandus. Tartu, lk 369–373.

Selg, J. 1970. Risti kabeli saladus. – Tee Kommunismile, 24. september.

Selirand, Jüri, Evald Tõnisson 1963. Madisepäeva lahingu jälgi otsimas. – Läbi aastatuhandete. Tallinn.

Sillaots, P. 1966. Kus toimus 750 aastat tagasi Madisepäeva lahing? – Kalender 1967. Tallinn, lk 241–244.

Tõnisson, Evald, Jüri Selirand, Artur Vassar 1968. Kui Lembitu kutsus… Tallinn.

Viited