Etniline huumor sotsiaalses kontekstis: Eesti ja Soome

Liisi Joon

Eesti Kirjandusmuuseumi Folkloristika Osakonna projektitäitja

Ettekande eesmärgiks on kirjeldada etnilise huumori sotsiaalset tähendust ja võimalikke funktsioone eestlaste ja soomlaste vastastikkuse anekdooditraditsiooni näitel.

Küsimusele, miks etnilisi nalju räägitakse, on vastust otsinud mitmed uurijad. Üldises huumori uurimise traditsioonis on loodud erinevaid teooriad, mis mingil määral selgitavad anekdooditeema valikuid erinevates kultuurides. Siinkohal võib nimetada psühhoanalüütilist teooriat (Freud 1905), funktsionaalset dispositsiooniteooriat (Zillmann & Cantor 1976), läheduse (salience) teooriat (Goldstein 1975) ja ajaloolis-kultuurilist teooriat (Davies 1990).

Enamus vastavateemalisi uurimusi lähtuvad funktsionaalsest paradigmast ja testivad eelkõige hüpoteesi, mis eeldab, et huumor on kaudne verbaalne agressiivsuse väljendamise viis. Etnilist huumorit peetakse vahendiks, mille abil domineeriv grupp võib demonstreerida oma üleolekut ja allasurutud grupp väljendada karistamatul viisil oma rahulolematust. Seega peaks etnilise anekdoodi kuulaja hindama seda naljakaks või solvavaks sõltuvalt oma entilisest kuuluvusest.

Ajaloolis-kultuuriline paradigma leiab aga, et huumori kui mitmetähendusliku folkloorivormi sotsiaalseid funktsioone on ületähtsustatud. Ankedoot pole vahend vaid eesmärk iseenesest. Konkreetses kultuuris on võimalik leida seoseid naljade temaatika ja sotsiaalsete olude dünaamika vahel, kuid need seosed ei ole üheselt funktisonaalsed.

Uurimus kirjeldab mõlema mainitud lähenemise eeldustest lähtuvaid eksperimente, et kriitiliselt hinnata kaalukamate teooriate paikapidavust.