Risti kabeliga seotud kohapärimus 18. sajandist tänapäevani

Veinika Västrik

Tartu Ülikooli magistrand, Eesti Kirjandusmuuseumi projektitäitja

Suure-Jaani ja Viljandi kihelkonna piiril Vanamõisa külas on teeäärsel mäekünkal ühe vana ehitise varemed. Rahvasuus on kunagist hoonet nimetatud Risti kirikuks, arheoloogide ja kunstiajaloolaste sõnul oleks ehitise mõõtmeid arvestades õigem nimetada seda kabeliks. Hoone ehitamine on dateeritud 15. sajandisse, mil ta täitis Suure-Jaani kihelkonna abikiriku funktsiooni.

Alates A. W. Hupeli kirjutisest teoses Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I (1774) on see koht ajaloohuviliste tähelepanu köitnud kui näide vanade rahvausundiliste kombetalituste (andide viimine, viljakusmaagia) ja kristliku maailmapildi segunemisest. Lisaks seob rahvapärimus kiriku ehitamist kristliku imeteoga, mille sisu folkloorile omaselt varieerub.

Varasemate trükiallikate põhjal, mille autoriteks A. W. Hupel, Suure-Jaani kiriku pastor von Dehn, arheoloog Jaan Jung ja M. J. Eisen on võimalik välja tuua kolm erinevat versiooni Risti kiriku tekkest ja hävingust:

1. eksinud rändur tõotab metsast välja saades kiriku ehitada;

2. pime rändur/prints/kuningapoeg saab mäe peal magades nägijaks ja ehitab tänutäheks sinna kiriku, hilisema ohverdamispaiga lõhkujad surevad tiisikusse;

3. pime mõisnik katsub kuldristi ja saab nägijaks, ehitab tänutäheks risti asemele kiriku, hilisemat ohverdamispaika hävitav mõisnik jääb pimedaks.

Alates 1888. aastast on Eesti Rahvaluule Arhiivi laekunud kaheksa Risti kirikuga seonduvat teksti, mis kogutud Suure-Jaani kihelkonnast, lisaks kaks varianti EKLA materjalide hulgas. Nende põhjal ilmneb suulise traditsiooni muutumine: imelugu kiriku tekkimisest ja karistusest pühapaiga hävitajale omandab järjest fragmentaarsemaid jooni, kuni lõpuks jääb tegevusest alles ainult toponüüm – Ohvrikirik. Kuna koha erilisus säilib, siis astub asemele teistsugune pärimus kummitusjuttudest, mida selles paigas kogetud.

1960ndatel satub Risti kirik ajaloolaste ja koduloo-uurijate huviorbiiti seoses Madisepäeva lahingu asukoha kindlakstegemisega. Vajadus püstitada mälestusmärk muistse vabadusvõitluse kõige ohvriterikkamale lahingule tekitas nii ajakirjanduses kui ka ajalooalastes väljaannetes diskussiooni selle üle, kus peeti Madisepäeva lahing. Ajaloolise tõe otsinguil toetuti muu hulgas ka rahvapärimusele, kusjuures tekkis huvitav dialoog kahe erineva distsipliini vahel. Selle tulemusena sündis nn sekundaarne traditsioon, milles Risti kirik omandas kohalike elanike jaoks uue tähenduse. Tänapäeval seostub kabeli ase Madisepäeva lahinguga, milles langes eestlaste juht Lembitu. Vanem pärimus kiriku ehitamisest ja hävimisest ning seal tehtud toimingutest on elavast pärimusest kadunud. Seda võib kohata vaid fikseeritud kujul arheoloogilist mälestist tutvustaval sildil või turistidele mõeldud teatmikus.