|
|
Eesti Rahvaluule Arhiivi on kogunenud kümneid tuhandeid tekste, mis pajatavad mõnest erilisest puust, kivist, järvest, linnamäest, kabelikohast, vanast külaasemest või matusepaigast, varanduse peidukohast, vanast sõjateest vms. Kohakeskseid jutte ja teateid on hakatud kokkuvõtvalt nimetama kohapärimuseks. Kohapärimus on koha(nime)keskne, enamasti proosatekstina esitatud folkloor, mille hulka kuuluvad (koha)muistendid ja kohtadega seotud uskumused, kombekirjeldused, ajalooline pärimus, mälestused jm.
Kohapärimuse tuumaks on kohamuistend. Rahvapäraselt legendiks nimetatud muistend on uurijatermin, eeskujuks saksakeelne Ortssage. Eesti folkloristika varasema ajaloo jooksul paiklikeks ennemuistseteks juttudeks, kohalisteks jutustusteks, raamatupealkirjas ka kohalisteks (Eesti) muinasjuttudeks kutsutud kohamuistendeile pöörati suuremat tähelepanu ERA asutamise järel. Richard Viidalepa koostatud metoodiline küsitluskava 1938/1939. a kogumisvõistluse jaoks kannab küll pealkirja „Korjake kohamuistendeid!“, kuid vastab sisuldasa suuresti praegusele kohapärimuse käsitlusele – lisaks juttudele mainiti seal ka mälestusi ning teemaloendis leidus koht ajalooliste isikute tarvis.
Kohapärimust koguti aktiivselt ka nõukogude ajal, nii tolleaegsetel Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ekspeditsioonidel kui korrespondentide abil. Muistendiuurimisel pälvis enam uurijahuvi usundiline pool, ka maastikuelementidest kõnelevas pärimuses jäi koht ise kui geograafiline komponent tahaplaanile.
Iga rahvaluuleuurija tajub žanri piire ja tekstis sisalduvat teavet erinevalt, samas on ka selge, et elav rahvatraditsioon ei allu teaduslikele skeemidele. Uus huvi kohajuttude vastu tärkas 1990. aastatel. Eesti folkloristikas oli toimunud teatav murrang – muutusid vaatenurgad ning materjali tehnilise töötlemise võimalused. Enam ei ole sundust (ega sageli ka võimalust) koguda ainult põlist ja tüübikindlat folkloori. Rühmateadmised on maad andmas isiklikele mälestustele, kollektiivse kultuurmaastiku kõrval võib kõnelda ka individuaalmaastikust – inimese isiklikust suhtest maastikuga. Nii pärimuse enda kui ka folkloristikasiseste „trendide“ muutudes võib jälgida individuaalse, jutustajapoolse isikliku aspekti esilekerkimist. Lokaalse ja territoriaalse identiteedi problemaatikaga kõige laiemas tähenduses tegelevad peale folkloristide veel arheoloogid, etnoloogid, geograafid, semiootikud, keele- ja kirjandusteadlased jt.
Sõna kohapärimus ise sugenes ainega tegelejate keeletarvitusse 1990. aastate teisel poolel. Enam ei piirduta vihjetega tekstide sisule ja objektiloetelule, vaid on oluliseks peetud ka teisi tasandeid ja kriteeriume: nt pärimuse käitumist ja funktsioone. Kohapärimus ei ole mitte niivõrd kohaga seotud, kuivõrd inimese ja koha seotust näitav, seda selgitav pärimus.
Kohapärimus kohaneb muudatustega, mis toimuvad meie ühiskonnas. Vanad teemad asenduvad uuemate ja aktuaalsematega. Folklooris on hakatud nägema grupi-identiteeti tugevdavat kommunikatsioonivahendit, kultuuri stabiilsuse tagajat. See kehtib ka maastikuobjektide teket, nimesaamist jm seletava rahvatraditsiooni kohta, mis toimib eeskätt mingi paikse kogukonna kollektiivse eneseteadvuse toetajana. Vanemast pärimusest huvitatud kodu-uurijad, kooliõpilased ja muidu huvilised on sageli sunnitud tulema kodukandi paikadega seotud vanu rahvajutte otsima just ERAst, kuna kohapeal enam seesuguste lugude esitajaid ei leidu. Praeguseks on vanuri-ikka jõudnud need koolilapsed, kes võtsid osa 1938/1939. a kohamuistendite kogumisvõistlusest. Tollest ajast pärit köited on käsikirjaliste kogude seas ühed nõutavaimad, uurijail on neid lihtne kasutada just tänu materjali piirkondlikule ja temaatilisele ühtsusele. Sama kehtib hilisemategi paikkondlike kogude kohta. Ka üliõpilaste, koduloolaste jm. tehtud uurimuste seas leidub mõningaid piirkonnakeskseid kohapärimuse käsitlusi.
Arhiivist vajaliku ainese kätteleidmiseks on mitmesuguseid võimalusi. Väljaspool kogumisaktsioone laekunud materjali puhul tuleb teha kahtlemata suuremat eeltööd topograafilise üldkartoteegi ning registritega. Sealt nopitud andmete põhjal tellitakse üles originaalköited. See on küllalt aeganõudev ja töömahukas protsess. Kõige käepärasemad olid veel 1990. aastail sisulised kartoteegid. Kohapärimuslikku ainest sisaldavad ühte kartoteegikompleksi koondatud
Hiiu- ja vägilasmuistendite teadusväljaanded on ilmunud Monumenta Estoniae Antiquae sarjas. Ülejäänud muistenditüüpide kartoteekidest on rohkem kasu siis, kui uurijat huvitab mingi kindel teema või jutumotiiv, mis on esile toodud vahekaardil. Osa ainestikust on korraldatud teema jaotuse piires ka topograafiliselt, kihelkondade järgi (kultusekohad, kalmed, kirikud, osa varandusejuttudest). Muistenditele ja uskumusteadetele leiab täiendust pajatuste, samuti ajalooliste ja ühiskondlike suhete kartoteegist.
Alates 1998. aastast võime rääkida digitaliseeritud kohapärimustekstidest. ERA kohapärimuse töörühma juurde on loodud asjaomane andmekogu, mis võimaldab vajalike tekstide kiiret leidmist ja süstematiseerimist. Erinevate projektide käigus on tänapäevaks andmebaasi sisestatud üle kahekümne tuhande kohakeskse pärimusteksti. Käsil on andmekogu liitmine Muinsuskaitseameti kobarandmebaasiga. Uus kaardirakendusega seotud kobarandmebaas võimaldab pärimuspaikade alast informatsiooni kasutada mitme teabekogu üleselt ja erineva tasemega juurdepääsuõiguste alusel nii ametnikel, teadlastel, arhiivitöötajatel kui ka tavakasutajal.
Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris sisaldab pärimuslikku ja visuaalset infot Eesti rahvusparkide ning nendega piirnevate külade kohta.
Kohapärimuse uurimine, digitaliseerimine, publitseerimine ja välitööd on toimunud erinevate teadusgrantide ja riiklike programmide toel. Töörühm teeb koostööd erinevate uurimisasutustega, nt Tartu Ülikooli arheoloogia kabinet, Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade Keskus, Eesti Keele Instituut. Kohapärimusele keskenduvaid välitöid on korraldatud järgmistes piirkondades:
Juuru ja Jüri kihelkonna kohapärimusest on valmimas teaduslikult kommenteeritud tekstivalimikud.
Kohtadega seotud rahvajuttudest on artikleid kirjutanud Mall Hiiemäe ja Mari-Ann Remmel. Teemasse puutuvaid kirjutisi on ilmunud ka Astrid Tuisu, Ergo-Hart Västriku, Mare Kalda, Melika Kindeli, Jüri Metssalu ja Terje Potteri sulest. Kohapärimuse kogumist ja uurimist juhendab Mari-Ann Remmel, töögruppi kuuluvad Jüri Metssalu, Pille Vahtmäe, Valdo Valper ja Kaisa Kulasalu (lepingulise kaastöötajana).
Kohapärimuse uurimisprojektidega seotud väljaandeid:
Täiendavat lugemist kohapärimuse alalt:
