KOHAPÄRIMUS ja selle uurimine ERAs


Jalamehena kohapärimust kogumas. Juuru khk, juuni 2009. Foto: Kadri Tamm

Eesti Rahvaluule Arhiivi on kogunenud kümneid tuhandeid tekste, mis pajatavad mõnest erilisest puust, kivist, järvest, linnamäest, kabelikohast, vanast külaasemest või matusepaigast, varanduse peidukohast, vanast sõjateest vms. Kohakeskseid jutte ja teateid on hakatud kokkuvõtvalt nimetama kohapärimuseks. Kohapärimus on koha(nime)keskne, enamasti proosatekstina esitatud folkloor, mille hulka kuuluvad (koha)muistendid ja kohtadega seotud uskumused, kombekirjeldused, ajalooline pärimus, mälestused jm.

Kohapärimuse tuumaks on kohamuistend. Rahvapäraselt legendiks nimetatud muistend on uurijatermin, eeskujuks saksakeelne Ortssage. Eesti folkloristika varasema ajaloo jooksul paiklikeks ennemuistseteks juttudeks, kohalisteks jutustusteks, raamatupealkirjas ka kohalisteks (Eesti) muinasjuttudeks kutsutud kohamuistendeile pöörati suuremat tähelepanu ERA asutamise järel. Richard Viidalepa koostatud metoodiline küsitluskava 1938/1939. a kogumisvõistluse jaoks kannab küll pealkirja „Korjake kohamuistendeid!“, kuid vastab sisuldasa suuresti praegusele kohapärimuse käsitlusele – lisaks juttudele mainiti seal ka mälestusi ning teemaloendis leidus koht ajalooliste isikute tarvis.

Kohapärimust koguti aktiivselt ka nõukogude ajal, nii tolleaegsetel Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ekspeditsioonidel kui korrespondentide abil. Muistendiuurimisel pälvis enam uurijahuvi usundiline pool, ka maastikuelementidest kõnelevas pärimuses jäi koht ise kui geograafiline komponent tahaplaanile.

Pärimuspaikade kaardistamine. Juuru khk, august 2009. Foto: Kristen Suokass

Iga rahvaluuleuurija tajub žanri piire ja tekstis sisalduvat teavet erinevalt, samas on ka selge, et elav rahvatraditsioon ei allu teaduslikele skeemidele. Uus huvi kohajuttude vastu tärkas 1990. aastatel. Eesti folkloristikas oli toimunud teatav murrang – muutusid vaatenurgad ning materjali tehnilise töötlemise võimalused. Enam ei ole sundust (ega sageli ka võimalust) koguda ainult põlist ja tüübikindlat folkloori. Rühmateadmised on maad andmas isiklikele mälestustele, kollektiivse kultuurmaastiku kõrval võib kõnelda ka individuaalmaastikust – inimese isiklikust suhtest maastikuga. Nii pärimuse enda kui ka folkloristikasiseste „trendide“ muutudes võib jälgida individuaalse, jutustajapoolse isikliku aspekti esilekerkimist. Lokaalse ja territoriaalse identiteedi problemaatikaga kõige laiemas tähenduses tegelevad peale folkloristide veel arheoloogid, etnoloogid, geograafid, semiootikud, keele- ja kirjandusteadlased jt.

Sõna kohapärimus ise sugenes ainega tegelejate keeletarvitusse 1990. aastate teisel poolel. Enam ei piirduta vihjetega tekstide sisule ja objektiloetelule, vaid on oluliseks peetud ka teisi tasandeid ja kriteeriume: nt pärimuse käitumist ja funktsioone. Kohapärimus ei ole mitte niivõrd kohaga seotud, kuivõrd inimese ja koha seotust näitav, seda selgitav pärimus.

Uuetoa peremees jutustamas ümberuskonna pärimuspaikadest. Jüri khk, mai 2010. Foto: Jüri Metssalu

Kohapärimus kohaneb muudatustega, mis toimuvad meie ühiskonnas. Vanad teemad asenduvad uuemate ja aktuaalsematega. Folklooris on hakatud nägema grupi-identiteeti tugevdavat kommunikatsioonivahendit, kultuuri stabiilsuse tagajat. See kehtib ka maastikuobjektide teket, nimesaamist jm seletava rahvatraditsiooni kohta, mis toimib eeskätt mingi paikse kogukonna kollektiivse eneseteadvuse toetajana. Vanemast pärimusest huvitatud kodu-uurijad, kooliõpilased ja muidu huvilised on sageli sunnitud tulema kodukandi paikadega seotud vanu rahvajutte otsima just ERAst, kuna kohapeal enam seesuguste lugude esitajaid ei leidu. Praeguseks on vanuri-ikka jõudnud need koolilapsed, kes võtsid osa 1938/1939. a kohamuistendite kogumisvõistlusest. Tollest ajast pärit köited on käsikirjaliste kogude seas ühed nõutavaimad, uurijail on neid lihtne kasutada just tänu materjali piirkondlikule ja temaatilisele ühtsusele. Sama kehtib hilisemategi paikkondlike kogude kohta. Ka üliõpilaste, koduloolaste jm. tehtud uurimuste seas leidub mõningaid piirkonnakeskseid kohapärimuse käsitlusi.

Intervjuu Kadja külas. Juuru khk, august 2009. Foto: Jaak Kadarik

Arhiivist vajaliku ainese kätteleidmiseks on mitmesuguseid võimalusi. Väljaspool kogumisaktsioone laekunud materjali puhul tuleb teha kahtlemata suuremat eeltööd topograafilise üldkartoteegi ning registritega. Sealt nopitud andmete põhjal tellitakse üles originaalköited. See on küllalt aeganõudev ja töömahukas protsess. Kõige käepärasemad olid veel 1990. aastail sisulised kartoteegid. Kohapärimuslikku ainest sisaldavad ühte kartoteegikompleksi koondatud

  • kohamuistendid (puud, kivid, mäed jm maastikuvormid, veekogud, asustus, ehitised, kalmed)
  • hiiu- ja vägilasmuistendid (Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll, Leiger, Petseri vägimees)
  • ajaloolised muistendid (kuningad, sõjad, sõjaröövlid, pelgupaigad jm)
  • aardemuistendid
  • Hiiu- ja vägilasmuistendite teadusväljaanded on ilmunud Monumenta Estoniae Antiquae sarjas. Ülejäänud muistenditüüpide kartoteekidest on rohkem kasu siis, kui uurijat huvitab mingi kindel teema või jutumotiiv, mis on esile toodud vahekaardil. Osa ainestikust on korraldatud teema jaotuse piires ka topograafiliselt, kihelkondade järgi (kultusekohad, kalmed, kirikud, osa varandusejuttudest). Muistenditele ja uskumusteadetele leiab täiendust pajatuste, samuti ajalooliste ja ühiskondlike suhete kartoteegist.

    Alates 1998. aastast võime rääkida digitaliseeritud kohapärimustekstidest. ERA kohapärimuse töörühma juurde on loodud asjaomane andmekogu, mis võimaldab vajalike tekstide kiiret leidmist ja süstematiseerimist. Erinevate projektide käigus on tänapäevaks andmebaasi sisestatud üle kahekümne tuhande kohakeskse pärimusteksti. Käsil on andmekogu liitmine Muinsuskaitseameti kobarandmebaasiga. Uus kaardirakendusega seotud kobarandmebaas võimaldab pärimuspaikade alast informatsiooni kasutada mitme teabekogu üleselt ja erineva tasemega juurdepääsuõiguste alusel nii ametnikel, teadlastel, arhiivitöötajatel kui ka tavakasutajal.

    Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris sisaldab pärimuslikku ja visuaalset infot Eesti rahvusparkide ning nendega piirnevate külade kohta.

    Põlise Levalõpme elanikuga Pühati mäel. Muhu khk, oktoober 2005. Foto: Jüri Metssalu

    Kohapärimuse uurimine, digitaliseerimine, publitseerimine ja välitööd on toimunud erinevate teadusgrantide ja riiklike programmide toel. Töörühm teeb koostööd erinevate uurimisasutustega, nt Tartu Ülikooli arheoloogia kabinet, Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade Keskus, Eesti Keele Instituut. Kohapärimusele keskenduvaid välitöid on korraldatud järgmistes piirkondades:

  • 1999 Rõuge khk
  • 2002/2004 Otepää khk
  • 2003 Järvamaa
  • 2004 Rapla, Juuru ja Hageri khk
  • 2005/2006/2010 Urvaste khk
  • 2005/2006/2008 Muhu khk
  • 2008 Kuusalu khk
  • 2009 Juuru khk
  • 2010/2011 Jüri khk
  • Juuru ja Jüri kihelkonna kohapärimusest on valmimas teaduslikult kommenteeritud tekstivalimikud.

    Kohtadega seotud rahvajuttudest on artikleid kirjutanud Mall Hiiemäe ja Mari-Ann Remmel. Teemasse puutuvaid kirjutisi on ilmunud ka Astrid Tuisu, Ergo-Hart Västriku, Mare Kalda, Melika Kindeli, Jüri Metssalu ja Terje Potteri sulest. Kohapärimuse kogumist ja uurimist juhendab Mari-Ann Remmel, töögruppi kuuluvad Jüri Metssalu, Pille Vahtmäe, Valdo Valper ja Kaisa Kulasalu (lepingulise kaastöötajana).

    Kohapärimuse uurimisprojektidega seotud väljaandeid:


    1998: Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum (M.-A. Remmel, lühimonograafia).
    2001: Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum (Koost. M.-A. Remmel, T. Potter, H.Valk).
    2004: Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum (Koost. M.-A. Remmel).
    2006: Kolm kihelkonda ja kohapärimus: Kogutut ja kogetut 2004. aasta välitöödelt Rapla, Juuru ja Hageri kihelkondades. Tartu (Koost. Jüri Metssalu).
    2007: Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. Tartu: Maavalla Koda, Tartu Ülikool, Õpetatud Eesti Selts (Koost. Heiki Valk ja Ahto Kaasik).
    2008: Mõisalegendid. Harjumaa. Tallinn: Tänapäev (Koost. M.-A. Remmel).
    2010: Metsast leitud kirik/Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum (Koost. Valdo Valper).
    2011: Mari-Ann Remmel Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae Vallast. Tartu: Rae vald / Eesti Kirjandusmuuseum.
    2017: Mari-Ann Remmel Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud. Tartu/Sõmeru: EKM Teaduskirjastus / MTÜ Sõmerlased.
    Koostöös Heiki Valguga on ettevalmistamisel Läänemaa ja Kagu-Eesti valikpiirkondi hõlmav teaduslik artiklikogumik Muistis, koht ja pärimus, mis kajastab projekti "Muistised ja kohapärimus Eestis ja Soomes" tulemusi.

    Täiendavat lugemist kohapärimuse alalt:


    Mall Hiiemäe (2001). Maastik ja kohapärimus. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 91. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus lk 86–95.
    Mare Kalda (2011) Rahvajutud peidetud varandustest: tegude saamine lugudeks. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 15. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
    Melika Kindel (2004) Mööda maad ja piki randa: kohajutte Kuusalu kihelkonnast. Tallinn: Veljo Tormise Kultuuriselts.
    Melika Kindel (2005). Vaateid kohapärimuse väärtustamisele lähtuvalt Lahemaa turismisituatsioonist. Magistritöö. Käsikiri.
    Marju Kõivupuu (2009) Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma.
    Marju Kõivupuu (2011). 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak.
    Jüri Metssalu (2008). Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse. Pühendusteos Mall Hiiemäele. Toim. Eda Kalmre, Ergo-Hart Västrik. Tartu: EKM Teaduskirjastus, lk 323–359.
    Jüri Metssalu (2012) Sacred Springs of Juuru Parish, North Estonia: Some Notes After the Fieldwork in 2009. (Ilmumas).
    Taavi Pae; Mari-Ann Remmel (2006). Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 177–190.
    Terje Potter (2000). Naisküsimus Rõuge kohamuistendites.Maa-alused. Pro Folkloristica VII. Toim. Mall Hiiemäe, Janika Oras. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 66–71.
    Mari-Ann Remmel (1997). „Püha” mõistest kohalugude kaudu.Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Toim. Mall Hiiemäe, Janika Oras. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 75–91.
    Mari-Ann Remmel (2001). Eesti kohapärimus folkloristliku uurimisainena. Magistritöö. Käsikiri.
    Mari-Ann Remmel (2003). Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses.Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, nr 21, lk 141–192.
    Mari-Ann Remmel (2006). Vene aeg, Vinne vägi ja vene usk Kagu-Eesti kohapärimuses. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat. Toim. Paul Hagu. Tartu: Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, lk 11–31.
    Mari-Ann Remmel (2007). Lehmja tammik – looduslik pühapaik rahvajuttudes ja pärimustes. – Eesti Loodusmuuseumi töid V. Toim. Uve Ramst. Tallinn: Eesti Keskkonnaministeerium, lk 9–15.
    Mari-Ann Remmel (2009). Looduslikud pühapaigad rahvapärimuses. – Järvamaa. Toim. Toomas Tamla. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 171–178.
    Mari-Ann Remmel (2011). Reflections of Social Relations in the Locality Related Tradition in Estonian Folk Narratives: Manors and Sacred Groves. – Environmental Philosophy and Landscape Thinking. Ed. Liina Lukas, Ulrike Plath, Kadri Tüür. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, pp 268–275.
    Marju Torp-Kõivupuu (2005). Ajaloolised looduslikud pühapaigad eile, täna ja homme.Mäetagused, nr 29, lk 208–209.
    Astrid Tuisk (2001). Siberi eestlaste kohapärimus tänapäeval. Kohastumise peegeldusi. – Pärimuslik ajalugu. Koost. Tiiu Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 74–90.
    Heiki Valk (1995). Lõuna-Eesti XIII–XVII/XVIII sajandi külakalmistud rahvatraditsioonis ja uskumustes. – Rahvausund tänapäeval. Tartu: Eesti TA Eesti Keele Instituut, lk 454–471.
    Heiki Valk (1999). Maastikust, muististest ja mõtteviisist. – Eesti Arheoloogia Ajakiri, nr 3/2., lk 165–169.
    Ergo-Hart Västrik (1999). Vaateid vadja rahvausundile: uurimislugu, kohapärimus ja selle seosed kristliku traditsiooniga. Magistritöö, Tartu Ülikooli filosoofia teaduskond, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Käsikiri.

    Metsanurga küla põliselanikuga Saarte rabas pärimuspaiku vaatamas. Jüri khk, august 2010. Foto: Jüri Metssalu



    üles
    uurimisteemad
    ERA
    HALDJAS
    KIRMUS