Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegamööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast-madalast üles kasvanud.
|
Eestis räägitud rahvapäraste muinasjuttude sündmustik ei ole tuntud ainult Eestis, vaid paljud süþeed on rahvusvahelise tüübikataloogi koostanud Stith Thompsoni sõnade järgi levinud “Indiast Iirimaani”, igal rahval veidi erinevalt, igal jutuvestjal niisamuti. Iga jutustatud muinasjuttu on mõjutanud rääkija isik: tema mälu, maailmanägemine ja ilmselt ka meeleolu.
1999. a. loodud Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ühise muinasjuttude töörühma eesmärgiks on Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjaliste ja helisalvestatud muinasjuttude digiteerimine ja andmebaasi lisamine, eesti muinasjuttude tüpoloogia läbitöötamine ning eesti muinasjuttude väljaannete ettevalmistamine.
Muinasjuttude töörühma kuuluvad 2024. aastal Risto Järv (töörühma juht, Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja), Kärri Toomeos-Orglaan (nooremteadur) ja Mairi Kaasik (toimetaja), kes kõik on projektiga seotud olnud algusest peale. Pikka aega (2008–2021) oli töörühma liikmena tegev Inge Annom. Töörühma pikaajalisteks konsultantideks on olnud Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Pille Kippar, folklorist ja muinasjutu-uurija Kristi Salve, folklorist Mall Hiiemäe, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna professor Ülo Valk ning jutuvestja-koolitaja Piret Päär.
 |
 |
 |
 |
ERA käsikirjade sisestamise ning helisalvestuste litereerimise käigus täiendatav eesti muinasjuttude andmebaas on kasutatav kohapeal Eesti Rahvaluule Arhiivis. 2020. aastaks on andmebaasis kokku 14 000 muinasjuttu. Eesti muinasjututüüpidest annab ülevaate eesti muinasjuttude tüübiloend.
Töörühm on lisaks tekstikorpuse loomisele ja arendamisele ning väljaannete koostamisele tegelenud ka muinasjuttudega seotud erinevate aspektide läbiuurimisega. Töörühma liikmetelt ilmunud artikleid:
 |
Jakob Hurt, Eesti folkloorikogumise suurkuju seadis omal ajal rahvuslikuks eesmärgiks kokku kogutud rahvaluule avaldamise trükis “Monumenta Estoniae Antiquae” sarjas ning seda tööd on järgemööda folkloristide poolt tehtud — ilmunud on regilaulude, muistendite, vanasõnade ja mõistatuste köiteid. Eesti muinasjutte hakkas esimesena tüüpidesse määrama ehk süstematiseerima soome teadlane Antti Aarne (1918), seda Jakob Hurda rahvaluulekogus sisalduva materjali põhjal. Pärast Aarnet on Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjutte tüpologiseerinud Walter Anderson ning Oskar Loorits, nõukogude ajal Herbert Tampere.
Täiendustööd tehti väljaande „Eesti muinasjutud“ (1967, veebis „Eesti rahva muinasjutud“ 2003) ettevalmistamise ajal, koostajateks olid Vaina Mälk, Ingrid Sarv ja Richard Viidalepp. See kogumik annab hea ülevaate eesti muinasjuttude eri liikidest. Eesti muinasjuttude varamus on esindatud loomamuinasjutud, imemuinasjutud, legendilised muinasjutud, novellmuinasjutud ja muinasjutud rumalast vanapaganast.
Eesti muinasjutuvaramu mahukust ning kaasaja elektroonilise publitseerimise võimalusi arvestades ning teisalt teiste rahvaste muinasjuttude tüübiantoloogiaid eeskujuks võttes sündis 1999. aastal TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna (toonase õppetooli) initsiatiivil muinasjutuprojekt. Algseks plaaniks oli koostada ja avaldada Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud imemuinasjuttude põhjal teaduslik tüübiantoloogia, mis annaks ülevaate kõigist eesti imemuinasjututüüpidest.
Aastatel 1999–2002 tegutses projekt Eesti Teadusfondi grandi 3894 „Eesti imemuinasjutud“ raames. Muinasjutuprojekti esimeseks suuremahuliseks ülesandeks sai imemuinasjuttude tekstikorpuse loomine. Arvutisse sisestati kõik varasema arhiivikorralduse käigus registris ja/või kartoteegis imemuinasjutuks klassifitseeritud käsikirjalised tekstid. Käsikirjaköiteid läbi vaadates otsiti välja seni registris märkimata jäänud imemuinasjutud. Tekstikorpusesse sisestati 75% eesti imemuinasjututekstidest ning alustati imemuinasjuttude tüpoloogia korraldamist.
Aastal 2003 toetas muinasjuttude töörühma riiklik programm „Eesti keel ja rahvuskultuur” ning 2004–2008 programm „Eesti keel ja rahvuslik mälu”. Jätkus uurimistöö eesti imemuinasjuttudega ning sisestustööd laiendati teistele muinasjutuliikidele. Aastatel 2004–2006 korraldati Tartu Ülikooli rahvaluuletudengite ekspeditsioonid Setumaale, mille üheks põhieesmärgiks oli muinasjutuvestjate jäädvustamine.
 |
Aastatel 2009–2013 tegutses töörühm riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu”, Kultuuriteooria tippkeskuse ning TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ja ERA sihtfinantseeritavate teadusteemade toel. Valmistati ette eesti imemuinasjuttude teine köide ning mitmeid teisi rahvajutuväljaandeid, andmebaas laienes ka teistele muinasjutuliikidele. Tegevus Kultuuriteooria tippkeskuse folkloristika uurimisrühmas jätkus kuni selle lõpuni 2015 aasta augustis. Aastatel 2014–2021 toetasid töörühma tööd riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu II” (2014–2018) ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna institutsionaalsed uurimistoetused. Valmistati ette loomamuinasjuttude väljaanne ning Kirjandusmuuseumi infosüsteemi Kivike kogukonnaportaalis tehti kättesaadavaks erinevad veebipõhised tekstivalimikud. Alates 2021. aasta kevadest on töörühma tegevus olnud Eesti Kirjandusmuuseumi finantseerida.
Uurijatena on projektis osalenud lisaks projekti põhitäitjatele aja jooksul veel kraadiõppurid Katri Laurimaa (Tallinna Pedagoogikaülikool) ja Ell Vahtramäe (Tartu Ülikool). Muinasjutte on käsikirjalistest tekstidest andmebaasi sisestanud ja litereeringuid teinud projekti tegevusaastate jooksul hulk kaastöölisi, kõige rohkem lisaks põhitäitjatele veel Inge Annom, Evelin Lepp, Aive Roots, Karin Krondel, Karoliina Kagovere, Liilia Laaneman, Moon Meier, Reeli Reinaus ja Maarja Villandi-Reiljan.
 |
 |
 |