Mängud, matsud ja magusad plaksud.
|
Plaanipärasest ja mitmekülgsest laste oma folkloori kogumisest võib Eestis rääkida alates 1970. aastatest. Ka varem koguti lastefolkloori, kuid enamasti oli tegu lastele suunatud folklooriga. Lapsed ise kirjutasid folklooritekste sageli üles teistelt ning nende vaade oli suunatud minevikku.
Eeskätt Soome kolleegide Leea Virtase ja Ulla Lipponeni (viimast on ka lühifilmis kuulda ja näha) eeskujul ja toel hakkasid eesti folkloristid, nagu Mall Hiiemäe, Mare Kõiva, Eda Kalmre, Anu Vissel koguma ja uurima tänapäeva lastefolkloori. Sellest kujunes välja uus ja perspektiivne suund eesti folkloristikas.
1990. aastatel oli Eesti Rahvaluule Arhiivil kasutada VHS- ja SuperVHS kassettidele filmiv videokaamera, mille salvestuskvaliteet jääb tänapäevastele vahenditele alla. Tegemist on arhiivikaadritega, millel pearõhk mängu edasiandmisel. Enamus ülesvõtteid on tehtud folkloristliku küsitluse ning vaatluse käigus. Nii palutakse lastel mängida üht või teist mängu ning seda ka kirjeldada. Kuigi mängusituatsioon ei ole lõpuni tavapärane, unustavad lapsed kohati mänguhoos kaamera ning kui mängukaaslased ja -koht on sarnane igapäevasele situatsioonile, juhindutakse vaid mänguhasardist. Sellest ajast on arhiivivideotel 11 tundi lastemänge.
Filmi üheks eesmärgiks on näidata mitmeid erinevaid mänguliike. Laste ja noorte mängurepertuaar on väga kirev ja mitmekesine, seal leidub mitmesuguseid eri ajastust pärinevaid ning eri stiilis mänge. Ka on igal earühmal oma meelismängud. Filmis saame kaasa elada kooliealiste laste mängulustile. Mängida saab kõikjal, selleks sobivad nii kodu- kui kooliõu, Kihnu lapsed näitavad oma mänguoskusi folkloorirühma proovi vaheajal, seetõttu on neil seljas rahvariided.
Vanemasse mängude kihistusse kuuluvad mängud, näiteks kullimäng, on tuntud juba mitme põlvkonna jooksul. Nii kannavad nad ka eri Eesti paigus erinevaid nimesid, nagu läts, mats, hoop, kirp, perä, filmis nimetatakse mängu Kihnu-päraselt atiks. Suur hulk mänge on ka rahvusvaheliselt tuntud, nagu keksumäng. Teine osa mänge on uuemad. Mitmete mängude tulek laste- ja noortepärimusse on seotud ülemaailmsete nn lainete ja moemängudega. Iseloomulik on, et need levivad puhangutena, on mõnda aega väga populaarsed ning võidakse seejärel täiesti unustada. Siin nähtavatest mängudest on selliseks näiteks kummikeks, mis 1990. aastatel oli oma tõusu tipul.
Jätkuvalt populaarsed on ka nn plaksutamismängud. Filmis nähtavad ja kuuldavad rahvusvahelist algupära variandid algavad sõnadega Emme-morisso-floore… ning Choco-choco-la-la… Filmis on kuulda ka mängu eesti laste endi poolt välja mõeldud varianti: Ema õmbles kleidi… Plaksutamismängud jõudsid Eesti laste repertuaari 1980. aastatel ning samade sõnadega on need tuntud tänaseni.
Mängud ja mängimine õpetab lastele mitmeid edasises elus vajalikke oskusi. Lapsevanemad ning õpetajad tahaksid ehk küll, et laste mängus oleks rohkem magusaid plakse ning vähem valusaid matse, kuid mõlemad kuuluvad laste eakohaste kasvuetappide juurde ning õpetavad lastele muuhulgas hoopis liigsest agressiivsusest hoiduma. Nii on võimalus õppida võitma ja kaotama, koostööd tegema, sõpru leidma ja hoidma.
Lühifilm ei pretendeeri eesti laste 1990. aastate mängumaailmast ülevaate andmisele, vaid pigem huvi äratamisele vaatajate endi, nende laste ning vanemate mängude vastu. Ehk on just see teie mängimise viis rahvaluule arhiivis fikseerimata?
Astrid Tuisk