Eesti rahvakalendris on 1. aprilli kui naljategemise päeva tähistamine võrdlemisi hiline ning populaarseks saanud alles 20. sajandil. Selle päeva kombestik on Lääne-Euroopa päritoluga, kus traditsioon on kõige rikkalikum romaani ja germaani rahvastel. Slaavlastel, samuti soomlastel kodunes see traditsioon suhteliselt hilja, 18.–19. saj.[1] 1. aprilli väljakujunemisel nn. narridepäevaks on arvatud olevat mitmeid põhjusi. Narridepeo eelkristliku tagapõhjana võiks arvesse tulla vana-rooma kultuslik kevade vastuvõtmise rituaal, mis on seostatav aprillikuu loodusele ning ilmastikule omase petlikkusega.
1. aprill kuulub nagu teistel rahvastel ka eestlastel õnnetute päevade nimistusse[2] – sel päeval olevat kurat sündinud või taevast alla heidetud. Kuradi paralleelina esineb Juudas, kes olevat 1. aprillil sündinud või sel päeval Jeesuse 30 hõbetüki eest ära müünud.[3] Õnnetute päevade loendi ning kaasnevate selgituste levimisel rahva seas on olnud suur osa kalendriväljaannetel, kust tehti oma tarbeks väljakirjutusi. Õnnetul päeval alustatud töö või ettevõte ei läinud korda, samuti ootas sel päeval sündinut raske saatus. Hoolimata teatavast fataalsuse elemendist, on eesti traditsioonis 1. aprill (kohati ka aprillikuu iga 5. ning 10. päev) aegade jooksul siiski välja kujunenud ennekõike humoristlikuks naljapäevaks. Aprillitegemine seisneb petetava isiku ahvatlemises millelegi olematule reageerima. Selle traditsiooni vanaks eestipäraseks vasteks võib pidada kellegi saatmist olematut töövahendit vm. asja otsima, ent meil üldiselt pole niisugused naljad seotud 1. aprilliga nagu Lääne-Euroopa rahvastel või soomlastel. 20. sajandi esimesel poolel läks meil hoogu trükitud, aga ka omajoonistatud aprillikaartide ning vastavate pilkesalmide saatmine. Aprillinalja komme püsib eriti õpilaste seas.
Märkused:
[1] HDA I, vg. 556–558; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 99. Vadjalastel on üksteise tüssamine 1. aprillil saanud kombeks 20. sajandil. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49.
[2] 45 õnnetu päeva hulgas on 1. apr., 1. aug. ja 1. dets. omakorda kõige õnnetumad. – Amelung, Der altestnische, lk. 168.
[3] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 463. Ka läti folklooris on 1. apr. seotud Juudaga. – Šmits I, lk. 59.