Andresepäeva[1] (andrusepäeva) pärimus keskendub eesti rahvakalendris kolmele teemale: ilmastikule, tulevase ennustamisele ja andresekskäimisele.
Asukoha poolest on andresepäev osutunud sobivaks tähiseks talve lähenemist ja saabumist märkivate tähtpäevade loendites.[2] Vastavasisulised vanasõnavormelid on läänemeresoome rahvastel hästi tuntud, andresepäeva nimetust kohtab sealjuures soomlastel, eestlastel ja liivlastel.[3] Vanasõnast „Mart matab, kadri katab, andres (h)arutab“ on enam kirjapanekuid Lõ-E, levinud on see ka trükiste kaudu; „Kadri kuseb, andres paneb pulga ette“ on enam tuntud Põ-E.[4] Algriimitaotlusest kantud ütlust „andres harutab/arutab“ võib seletada erinevalt, „nigul needib“ (nigulapäeva, 6. XII kohta) on märksa selgema sisuga. Siiski on andresepäev külmade tuleku ja talve alguse kuulutajana nigulapäevast populaarsem. Soomes on andresepäevaga seotud uskumused enamasti ilmaendelised ning ses osas rikkalikumad kui eestlastel.[5]
Andresepäeva traditsioonidele annab kaalu ja lisavärve paiknemine kirikuaasta alguse lähistel. Siitpeale algab üksiti jõulueelne advendiaeg.[6] Sellele vihjab vanasõna „Andrus aus mees annab jõulud“, samasugune ütlus on tuntud soomlastel.[7]
Lääne-Euroopa rahvastel on andresepäev talve alguse tähisena ebaoluline. Esiplaanil on tulevase ennustamine.[8] Kirikuaasta alguse lähedus on andnud sellele päevale eeldusi kujuneda aastajaotustähistele iseloomulike ennustuslike manipulatsioonidega tähtpäevaks; soodustavaks võib pidada Andrease nime kreekakeelset tähendust „mehine“.[9] Valdav on püüd oma tulevast abikaasat teada saada unenäo vahendusel, selleks tuleb järgida teatavaid nõudeid.[10] Mitmesuguseid õpetusi on üsna rikkalikult kandunud ka eestlaste ja lätlaste [11] traditsiooni, sealjuures koos pühale Andreasele adresseeritud pöördumistega. Tuleb ette otsetõlget, näiteks „Ehos mehos, pühä Andreas, näitä mulle mo südäme armukest“ (Jõh) ja selle saksakeelne vaste: „Meas deas, heiliger Sankt Andreas, lass mich erscheinen den Herzallerliebsten meinen.“[12] Palvesõnade juurde kuulub viljaterade või linaseemnete, ukraina neidudel kanepiseemnete sümboolne külvamine.
Lõuna-Eestis on nagu Lätiski levinud õpetus enne magamaheitmist voodisse kaeru või otri külvata ning Andresele samal ajal palvesõnu lugeda. Välja arvatud pöördumised Andrese poole ja viljaterade voodissepanek, kuuluvad muud tulevase ennustamise moodused eestlastel ühtlasi teistelegi tähtpäevadele, eriti jaaniööle ja vana-aasta õhtule (nõu veega voodi alla asetada, kuivatamata näoga magama heita, soolast süüa jts.). Oksakese vettepaneku komme, et see uueks aastaks lehte või õide läheks, näib olevat meil vähe kodunenud. Soomes on tulevase ennustamine andresepäeva kombestikus võõras, küll aga palutakse püha Andreast ja Peetrust regivärsilises kalastajaloitsus: „Anna, Antti, ahvenia, Pekka pieniä kaloja.“[13]
Nimepäevana on andresepäeva kuigivõrd peetud, kuid märksa tagasihoidlikumalt kui näiteks Maride nimepäeva paastumaarjapäeval (25. III) või Jaanide nimepäeva jaanipäeval (24. VI).
Rõugest on andmeid, et sandis käidi järjestikku kolmel korral: olid mardi-, kadri- ja andresandid. Andresandid olnud mehed ning laulu vahele käinud „andre, andre“, muus osas martidest või kadridest erinevat polnud.[14] Saaremaal käidi andreseks. Kuigi andrestele on andisid antud, ei nimetatud neid siin santideks ega andreseks käimist sandiskäimiseks. Meeste perest peresse käimine on (rohkem või vähem maskeerituna) sellele piirkonnale omane õige mitmetel pühadel peale mardi- ja kadripäeva (nt. luutsipäeval 13. XII, toomapäeval 21. XII, jõulupühadel, vana-aasta õhtul ja uusaasta hommikul jm.), niisiis ei tule andresekskäimise eeskujusid teistelt rahvastelt otsida. Kombe funktsioon on olnud meelelahutuslik, ilmekaid erijooni andreste maskeerimisviisis või tegevuses pole nähtavasti olnud. Ütlusele „Luutsi tuleb luuaga, andrus ahjuhargiga, toomas toobripuuga“ leidub kahesugust selgitust: nõnda on öeldud nii ilmade kui perest peresse käijate kohta. X-kujuline kaldrist apostel Andreast kujutavatel pühapiltidel on rahvapärases tõlgenduses saanud ahjuhargiks.[15]
Märkused:
[1] Kirikukalendris apostel Andrease (Peetruse venna) märtrisurma päev 62. a.
[2] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 370; EV 2868 jt.
[3] Kuusi in coop, lk. 137–138; 143–144.
[4] Vrd. EV 6439.
[5] Hautala, lk. 362–363.
[6] Kirikuaasta alguseks ei loeta mitte 26. novembrit, mis on täpselt neli nädalat enne jõulupühi, vaid neljandat pühapäeva enne 25. detsembrit, seega on tegemist liikuva tähtpäevaga. Advent (lad. adventus – tulek) on Kristuse tulemisele pühendatud aeg neljandast pühapäevast enne jõule.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 317.
[8] Näiteks sakslastel (eriti kesk- ja lõunapiirkondades), ungarlastel, tšehhidel, slovakkidel, poolakatel, aga ka ukrainlastel. – Tokarev et al I, lk. 141; 192–193 ja 205; Kurotškin, lk. 33–36.
[9] Põhjusi ja seletusversioone andresepäeva tähenduslikkusest abielu- ja armuasjades vt. Beitl, lk. 22.
[10] HDA I, vg. 398–403.
[11] Šmits I, lk. 47–52.
[12] Fehrle, lk. 22.
[13] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 314–315.
[14] RKM, Mgn II 2956 (1) < Rõuge khk – E. Liiv (1977).
[15] Legendi järgi suri apostel niisugusel ristil. Soomlastele on seesama atribuut meenutanud vanapärast lingvibu, siit lähtub kujutlus Antero Vipusest kui küttide abilisest. – Harva, Antero Vipunen, lk. 20–26.