Annepäeva[1] traditsioonidest langeb osa nagu paljude teistegi tähtpäevade puhul eelnevale päevale, 25. juulile – jakobipäevale. Siit tuleneb nimetus annejaagappäe (Hää); ka on Eisen kirjutanud, et Annekivile viidi ohvrit jakobipäeval.[2] (Vt. levikukaart: lambatapp) Setudel on annepäeva pühitsemise ajaks märgitud „viis päeva peale eliapäeva“ (s. o. iljapäeva ehk jakapäeva), mis Setu alal on kesksemaid annepäevale lähedasi tähtpäevi.
Lääne-Euroopas sai püha Anna kultus populaarseks keskajal. Annat on peetud ennekõike naiste ning üldse perekonnaelu patrooniks. Kultuse levimisega on kaasnenud arvukate Annale pühendatud kultusekohtade rajamine ning rahvarohked kirmasetaolised pidustused päeva tähistamiseks.[3]
Meil võib käsikirjas säilinud rahvapärimuste alusel annepäeva nimetada setu pühaks. Püha Annat on kujutletud lammaste kaitsjana. Lutsidel „pühä Annõ ka um, kaits jo kõiki lihmi, lambit ni härgi“.[4] Meeksi lähistel Pelsi külas on setud Annekivi ning Anne kabeli juurde ohvriks viinud lambapäid-jalgu ja ka villu, millest on loodetud head lambaõnne. Osa andidest viidi papile, kes neid õnnistas, osa jäi kokkukogunenud vaestele. Ohvritoimingu kirjelduse koos lambaohverdamise palvega, mis taotleb püha Annat lammaste hoolekandjaks, on Wiedemann trükis avaldanud.[5]
Rahvakogunemistest on teateid samuti Lätist, ent annetustena on nimetatud muid saadusi: leiba, juustu, aedvilja, ka vaha ja villa, mitte aga liha.[6] See on olnud uudsesaagi (uudseleiva, värskekartuli, porgandi, ka lambavärske) kasutuselevõtmise päevi ega keskendu lambaõnne taotlusele nagu setudel. Sama sisuga on üksikud kirjapanekud annepäeva traditsioonist väljaspool Setu ala Lõuna-Eestist.
Katoliku pühakutele Eestis kabeleid rajades püstitasid ristiusustajad ühe püha Anna auks Karksi kihelkonda Perakülasse muistsele ohverdamiskohale. Nagu selgub 1640. a. visitatsiooniprotokollist, jätkas rahvas siin Annemäel oma „paganlikke“ kokkutulekuid, nii et kabel tuli hiljem määrata hävitamisele. Rahvakogunemised Annemäel kestsid koos ohverdamistega siiski edasi.[7] Samalaadseid kooskäimisi on ühtlasi täheldatud Rõngus: „Anna päeval (26. juulil) peetakse Rõngus (1683) Pallamaa külas ühel ebausu paigal koosolekut, mida väljasaadetud ratsamehed eksitavad. Hallistes ja Karksis tuleb sell päeval palju rahvast Annemäele kokku ja tuuakse vaha ligi. Ka tulevad kaupmehed kaupadega sinna.“[8]
Ilmastikuliselt on annepäev setude traditsioonis sajune. Setud on konstateerinud, et „Ann kusõs“, ilma et selle järgi oleks ette arvatud ilmu või saake. Lätlased on pidanud vihma peaasjalikult pähklisaagi äpardumise endeks, venelastel on olnud jahe annepäeva hommik külma talve eelduseks.[9]
Märkused:
[1] Kirikukalendris on annepäev neitsi Maarja ema Anna mälestuspäev.
[2] Eisen, EM III, lk. 79.
[3] HDA I, vg. 448–449.
[4] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938).
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 416. Vrd. Hurt, SL II, lk. 450–451.
[6] Šmits I, lk. 52–53.
[7] Jung, Muinasaja teadus II, lk. 33; Westrén-Doll, lk. 13. Vrd. Eisen, EM II, lk. 91–92; Eisen, EM III, lk. 106.
[8] Kõpp, lk. 15.
[9] Šmits I, lk. 53; Sahharov, lk. 103.