Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.
Talvine nigulapäev (6. XII / 19. XII)
Luutsipäev (13. XII)
Talvine pööripäev (21. või 22. XII)
Toomapäev (21. XII)
Jõulud
Tabanipäev (26. XII)
Süütalastepäev (28. XII)
Vana- ja uusaasta (31. XII–1. I)
Detsembrikuu[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.
Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.
Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).
Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris kümnes kuu, arvestatuna 1. märtsist – aasta algusest.
[2] Vt. Hiiemäe, Külviaegadest, lk. 100.