Eliapäeva[1] tuntakse peaasjalikult Setu alal, kus teda nimetatakse iljapäevaks (vn. ильин день) või jakapäevaks, nagu on lõunaeestiline jakobipäeva (25. VII) nimetus. Samad nimetused on lutsidel: „Jakoppäev um vinnevärki ilja (20. juulil)“.[2] Setud ei tunne jakobipäeva, neil on nagu venelastelgi suve keskpaiga määrajaks jakobipäevast viie päeva võrra varasem eliapäev. Venelaste rahvakalendris on see juulikuu olulisim tähtpäev. Siitpeale algab sügissuvi ja lõikusperiood, vesi jaheneb, parmud kaovad jne.[3] Eliapäeval kehtib setudel töökeeld ning ühtlasi nõue, et päeva tuleb pühitseda, põhjenduseks on kartus vihastada Püha Iljad, kes on setu folklooris hästi tuntud ka legendide vahendusel. Et piiblisõnade järgi Elias tulise vankriga taeva on sõitnud, assotsieerub ta paljude rahvaste kujutluses piksejumalusega.[4] Setudelgi tulenevad töökeelud äikesekahjustuste kartusest: välk lööks rehe või heinakuhja põlema, surmaks töötegija, rahe rikuks rukki.
Märksa selgemalt kui Setu alal on säilinud muistse vakusepeo ja ohverdamistseremoonia jooned vadjalastel.[5] Setu rahvakogunemised nii eeliapäeva kui ka sellele eelneva reede – päätnitsa[6] pühitsemiseks on olnud kirikliku ilmega, ent kiriku mõju taandudes on enam püsima jäänud kombestiku lõbustuslik osa.
Märkused:
[1] Iisraeli prohvet Elias (9. saj. e. m. a.), sai tuntuks piibli vahendusel.
[2] RKM II 179, 334 (14) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Dal, lk. 888–889; Tšitšerov, lk. 18; Makašina, lk. 88–89. Paralleele Karjalast ning idapoolsest Soomest vrd. Hautala, lk. 276; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212.
[4] Eriti slaavlastel ja Kaukaasia rahvastel. – HDA II, vg. 782; Dal, lk. 889. Eliast piksejumalusena setudel on tutvustanud Loorits, vt. Grundzüge II, lk. 24–26.
[5] Vrd. Haavio, lk. 93 ja 127–136; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 99–109.
[6] Päätnits (vn. пятница) – usukannataja Paraskeva nimepäev. Päätnitsa ehk Reede kiriku juures Saatserinas sel päeval kantavale kiviristile ning Paraskeva kujule on omistatud tervekstegevat mõju. Agraarkalendris leidub teade rukki valmimise kohta: „Ku hää aastak, sis sai jo uudsõt päätnitsast.“ – RKM II 290, 463 (18) < Setumaa – E. Tampere (1972).