Heinamaarjapäeva[1] on Wiedemanni andmeil nimetatud ka punamaarjapäevaks, selgitusega, et naised sel päeval punast värvi andvaid taimi korjavad; kirikukalendrist pärit saksakeelse nimetuse vasted on Maarja koduotsimise päev, Maarja katsmaminemise päev, Maarja katsmaminek.[2] Eesti rahvakalendris domineerib seos heinategemisega – päev on jaanipäeva kõrval mitmel pool orientiiriks heinateo alustamisel või optimaalse heinaaja määramisel.[3] Üldse on see päev meil traditsiooniderikkam kui lõuna- või põhjanaabritel.
Eriti Pä, Vl ning mõnel pool mujalgi (vt. levikukaart: peetripäev) kehtib heinateo keeld – pikne lööks heinad (kuhja) põlema. See on analoogiline heinateo keeluga maa kaguosas peetripäeval, 29. VI (Ta, Võ, Se), eliapäeval, 20. VII (Se) või jakobipäeval, 25. VII (Ta, Vl, Võ). Võib arvata, et heinamaarjapäeva töökeeldudel on olnud eelkristlik taust mingi(te) piksekartusest ajendatud tabupäeva(de) näol, ent selle on varjutanud kiriklik pühapäeva pühitsemise nõue.[4] Mihkli kiriku visitatsiooniprotokollis 1694. a. on märgitud päevadena, millal rahvas ei tööta, ka „kõik kalendris leiduvad maarjapäevad“.[5] Wiedemann mainib päeva pidamist poolpühaks,[6] seda kinnitavad paljud käsikirjalised teated. Ent väidetakse ka, et heinamaarjapäev polnud puhkepäev ja kiire heinatöö poleks mahtigi andnud püha pidada (SJn, Kõp). Päeva pühitsemise kombe taandumisele rahva seas aitas kaasa selle väljalangemine kirikupühade nimistust (Iis).
Tuletegemisest on andmeid mitmelt poolt rannaaladelt, ent ainult Muhus valmistati selleks puhuks spetsiaalne nn. leedutorn. Holzmayeri järgi on mehed heinamaarjapäeva eel ladunud Leedumäel tooretest kadakatest kuhja, vardaks pandi laasitud puu, mille otsa jäeti kimp rohelisi oksi.[7] Aja jooksul kandus komme üle jaanipäevale ning jaanituldki hakati nimetama leedutuleks. Tuld tehti mitmes paigas, mitte ainult Leedumäel, ühtlasi jaanitulele omase tõrvatünniga leedutorni otsas. KJn on heinamaarjatuld nimetatud analoogiliselt jaanikutulele maarikutuleks, Kuu maarjatuleks.
Tuletegemist on mainitud ka kirjeldustes õhtustest noorte kogunemistest ühiseks murakaleminekuks Iis, kuid see tuli on täitnud taolist otstarvet nagu näiteks õitsituli, rituaalset tähendust ei mäletata. Murakalkäigu utilitaarne eesmärk on hilisem, kuuludes ajajärku, mil hakati valmistama hoidiseid talveks. Ennekõike kujutas minek 15–20 km kaugusele Muraka raba äärsetesse metsataludesse või looduslikesse kokkutulekupaikadesse omapärast noorte kooskäimise traditsiooni. 1918. a. kalendrireformiga langes heinamaarjapäev murakate valmimiseks liiga varasele ajale ning komme kandus juulikuu keskpaiga nädalavahetustele.
Rahvakogunemistest VNg Maarja kabeli juurde on andmeid 17. saj. lõpust Oleariuselt: „Tallinna ja Narva vahel, kaks miili Kunda rüütlimõisast, mitte kaugel koguduse kirikust seisab vana lagunenud kabel, mille juurde ümberringi elavad mittesakslased igal aastal heinamaarjapäeval tihti palverännakuile läksid, mõned kabelis lebava suure kivi ümber põlvili ja paljalt ringi roomanud ja oma söögiohvreid toonud, et neil ja nende kariloomadel aasta läbi hästi läheks, või kui nad haiged [on], jälle terveks saaksid.“[8] Nagu selgub Viru-Nigula kirikuraamatust, on katsed ohverdamiskommet kristlike rituaalidega liita siingi lõppenud 17. saj. keskpaigas kultusekoha hävitamisega kirikuvõimude nõudel.[9]
Oleks ootuspärane, et piirkondi, kus heinamaarjapäev on säilitanud teatava traditsiooni väljakujunemisega ning püsimisega suurema tähtsuse, iseloomustaks ühtlasi muudegi selle päeva traditsioonide tavalisest suurem populaarsus. Nii see aga pole. Ei leedutorn Muh, kalaõnne taotlus Mus, Jõe, Mar, ühine murakalkäik Iis ega ka heinateo keeld Pä, Vl ole toonud kaasa nimetamisväärset peale osalise tööpüha. Seega on tegemist tähtpäevaga, mille kohta säilinud pärimust iseloomustab tugevate lokaalsete erijoonte olemasolu ning üldiste ühisjoonte puudumine. Koduste tööde ning loodusnähtustega seotud pärimusteated kuuluvad üksiti teistegi ajaliselt lähedaste tähtpäevade juurde või on neilt otseselt üle võetud. Sakslastel ja soomlastel on tähtsal kohal töökeeld ning ilmaended – selle päeva vihm toob kaasa pikema sajuperioodi.[10] Lätlastel on päev vähetuntud, pearõhk on noorte suhetel.[11] Venelaste traditsioonis see tähtpäev puudub.
Märkused:
[1] Katoliku kirik pühitseb seda alates 14. saj. (sks. Heimsuchung Mariä).
[2] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Wiedemann, ESSr.
[3] Mõningal määral tähistab heinateo algust ka soomlastel. – Hautala, lk. 272.
[4] Vrd. HDA V, vg. 1678.
[5] Laugaste, lk. 69. Sama soomlastel: Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 201.
[6] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[7] Holzmayer, lk. 64. Pikemalt vt. Ränk, Muhulaste leedutuledest.
[8] Laugaste, lk. 55–56.
[9] Jung, Muinasaja teadus, lk. 121–122; vrd. ERA II 198, 167/8 (229) < Haljala khk – H. Länts (1939).
[10] HDA V, vg. 1674–1675; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 200–201.
[11] Šmits II, lk. 999–1000.