Kui jaguajast on andmeid vaid kitsalt alalt Vi, Ha rannarahvalt ning Soomeski hõlmab see rohkem lõuna- ja läänepoolset piirkonda, siis hingedeaeg on eesti rahvakalendris kogu maal tuntud. Määrangud hingedeaja kestvuse või dateeringu kohta on aga üsnagi erinevad. Selle mõõduks võib olla teatav nädalapäev ühel või mitmel järjestikusel nädalal, teatav arv nädalaid või päevi. Koha määratlemisel on sageli orientiiriks tähtsamad sügise ja sügistalve tähtpäevad: mihklipäev, mardi- ja kadripäev ning jõulud. Sealjuures määrsõnade enne, pärast, paiku, ümber jts. sage kasutamine umbmäärases tähenduses näib tulenevat mitte niivõrd unustamisest, kuivõrd hingedeaja kestvuse tegelikust ebamäärasusest.
Kujutlus hingedeajast kui pikemast perioodist, mil hinged maa peal viibivad, on kuigivõrd taandunud ja hingedeajaks on hakatud nimetama aega, mil toimus toidu väljapanek hingede kostitamiseks. Seda võidi teha ühel, kahel või enamalgi korral, hingeaja algul ja/või lõpul, nädalase intervalliga (nt. laupäeviti kogu hingedeaja jooksul), ühekordsena (õhtust keskööni või hommikuni vältavaks külastuseks). Erinevate ajamäärangute levikupilt on samuti kirev (vt. levikukaart: hingedeaeg). Pärimusteated mihklipäeva paiku (ümber), enne ja/või pärast mihklipäeva annavad difuusse levikupildi, õige väikese koondumistendentsiga Lä, Pä, Vl. Teateid, milles hingedeaeg on dateeritud ennemardipäevasele ajale, on kõige ronkem. Domineerib määratlus algus üks nädal peale mihklipäeva ja lõpp üks nädal enne marti või on hingedeaeg identne hingedepäevaga.[1] Levik on tihe Mulgimaal ja sellega piirnevates Pä, Vl, Ta kihelkondades, kust on ühtlasi pärit enamik pärimusteateid hingedele toidu panemisest ning hingesantidest. (Ennemardipäevasesse aega kuuluvad ka jaguaja dateeringud Kuu ja Jõe.) Määratlused enne ja/või pärast kadripäeva, mardi ja kadri vahel, harvemini kadripäeva ümber koonduvad alale, mille kese asub eelmisest veidi kirde pool – Võrtsjärve ümber. Jõuluorientiirid annavad üksmeelse määratluse enne jõulut, mille all näib olevat mõeldud mitte lausa ennejõulust aega, vaid üldse hilissügist. Paljudel puhkudel ongi konstateeritud, et hingedeaeg oli sügisel. Tuleb arvata, et enne kirikukalendri kanoniseeritud tähtpäevade meie maale jõudmist ning siin kinnistumist on hingedeajaks olnud aastalõpu aeg, mille määrasid looduse sügisene hääbumine koos taimevegetatsiooni lõppemisega, üksiti kõige pimedama aja saabumine, põlluharijatel ja karjakasvatajatel lõikusaja lõpp.[2] Sellal on surnud esivanemate hingede vastuvõtu aeg olnud paljudel Euroopa rahvastel, ent pikkamööda on see rohkemal või vähemal määral nivelleerunud kiriku poolt kehtestatud pühakutepäevale (1. XI), hingedepäevale või nende päevade ümbrusse.[3] Varasemates trükistes ja 17. saj. visitatsiooniprotokollides on eestlaste hingedepäeva mainitud sageli kui hingedele toidu viimise aega.[4] Wiedemannil on daatumiks 2. XI, teisal mainitakse hingeaja algamist pärast nigulamaarjapäeva (8. XII) ja hingekuu kestmist mihklipäevast simunapäevani (29. IX–28. X).[5] Soomlastel on eriti rikkalikud pühakutepäevale (1. XI) koondunud traditsioonid, hingedepäev on kõrvalise tähtsusega.[6] Lätlastel annab hingedele toidu panemine sisu lähedal asuvale simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud varieeruvad nagu eestlastelgi ning ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.[7] Idaslaavlaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X, sama tähtpäeva pühitsevad veneõigeusulised vadjalased ja karjalased.[8] Lutsi eestlastelt fikseeritud pärimusteadetes on hing-päiv või hing-aig ainult 1. ja 2. XI.
Märksa väiksem on hingedeaja mõjustatus kiriklikust surnutepühast.[9] Hls on märgitud: „Engeaig ei ole surnute pühäge midägi ühist.“[10] Hää tekstist ilmneb siiski kirikukalendri desorienteeriv mõju: „Enne on küll olnu ingedeaeg sügisi mardi-kadri vahel, nüid on ka surnutepüha, ingedepüha, noh? – Ja ingedel on üles rihitua otsa pääl putru viitu.“[11]
Jõulud eestlaste hingedeaja mõistesse pole kuulunud, hoolimata esivanemate kultusse puutuva traditsiooni sarnasusest.[12]
Muistsel hingedeajal kehtis nii vaikusenõue kui tööde keeld, kuid pärimusteadetele on omane emma-kumma aspekti rõhutamine. Vaikusenõude eiramise puhul oli suvel karta piksekahju, kuid absoluutset töökeeldu polnud (Lüg). Keelatud töödest on mainitud ketramist, õmblemist, kraasimist, üldse „villast tööd“ – vastasel korral lambad ei edeneks (Lõ-E). Keelatud tööde loendisse on sattunud just õhtused tubased tööd – esivanemate hingi usuti saabuvat õhtusel ajal, või siis on rõhutatud, et õhtul ei töötatud. Trillimisest-trallimisest hingede arvatava kohaloleku ajal leidub vaid üks teade Krk.
Erinevalt pärimusteadetest jaguõhtutel mõistatamisest (Kuu, Jõe) kuulub hingedeaja teadete juurde seletus, et mõistatamise puhul sünnivad kariloomadel kirjud pojad. Teateid on ainult Vl, kus hingedeaja traditsioon on üldse kaua elavana püsinud, ulatudes 20. sajandisse. Hingedeajal mõistatamisest on andmeid samuti lätlastelt.[13]
Hingede söötmisest ja vastuvõtust kodudes leidub rahvaluulearhiivides pärimusteateid enam Lõ-E, eriti Pä, Vl. Trükisõnas eestlaste kohta leiduvate kirjelduste võrdlemisel andmetega teistelt rahvastelt ilmneb, et mõnevõrra varieeruvad on olnud toidu väljapanemise kohad ning toitude valik, ent üldomased on elavate (maja peremees või/ja perenaine) verbaalsed pöördumised hingede poole otsekui suunamaks külaliste tegevust ning külaskäigu tagajärgi.[14] Siia kuulub oodatavate nimetamine nimepidi, ettepanek toite maitsta, vabandused, et paremat pole pakkuda, ning ärasaatmisel taotlused, et esivanemad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid. Soovitus hingedel tagasiteel mitte üle oraste minna (see rikuks tulevase saagi) on tuntud teistelgi rahvastel.[15] Kui vili järgmisel aastal ikkagi ikaldus, oli loogiline põhjuseks pidada hingede rahulolematust.
Mida rohkem aegade jooksul süvenes kujutelm pahatahtlikust surnust, seda enam pidi muutuma ka elavate suhtumine kodusid külastavatesse hingedesse. Lahkete pöördumissõnade varjus ilmneb siira ja vahetu austuse asemel hirmust ja sõltuvustundest kantud respekti. Hinged avaldavad rahulolematust väljapandud toidu kohta: „Kopsu ta’as“ (Krk), uluvad: „Mul sinine särk“ (SJn); ema annab tütrele hingedeajaks ristiga helmed: „Pane aga kaala, muidu vanaema tuleb kägistama.“ (Krk).
Komme hingedele sauna kütta näib olevat soomlastel ja karjalastel üldisem (või siis kauemini püsinud) kui eestlastel või lätlastel.[16] Hingede saunatamine eelnes nende söötmisele. Selleks köeti saun, soojendati vesi, pandi valmis pesemisvahendid. Meie pärimusteadetes on saun pigem üks toidu väljapanemise kohtadest, või siis on öeldud, et koos toiduga pandi saunaminekuks „vana viht ja seep toa peale“ (Trv).
Varasemat perioodi kajastavates trükistes esineb saun toidu väljapanemise kohana sagedamini kui folklooriarhiivide tekstides. Viimastes on kõige tavalisem toidu panemise koht tarepealne; muud hooned peale elamu (saun, rehi jt.), puuriit või kivivare on teisejärgulised. Pärimustele hingede toitmisest liitub kujutelm kratist – tehisolendist, kellele samuti on tare peale toitu pandud. Rahvusvahelises muistendis on toidu ärasööjaks tavaliselt sulane ning toiduks kausitäis putru.[17] Hingedele pandud toidu öeldakse söönud olevat kas sulane, talupoiss, külapoisid, teised inimesed, kassid (ka koerad), rotid, hiired.[18] Menüü on aga märksa mitmekesisem kui kratimuistendeis: puder, toidud värskest lihast (eriti lamba- või kanalihast, veretoidud) erineval kujul ja rohkete lisanditega.[19] Teinekord on rõhutatud, et oli vaja välja panna igat oma pere sööki. Puudub püüe kostitatavaid rahuldada väheväärtusliku või sümboolse toiduga. Teateid hingede toitmisest väljastpoolt oma majapidamist hangituga (nt. kala, metsloomad-linnud, marjad vms.) ei ole. Mulgimaal oli hingedeajal keelatud süüa herneid või ube rinnahaiguse kartusel (mõeldud on kopsuhaigusi) ega pakutud neid ka hingedele.[20]
Kodukäija-kujutelmade sissesulamist hingedeaja pärimusse näitab Mulgimaa hingesandis käimise komme, mis on elavana püsinud veel 20. sajandi esimestel kümnetel.[21] Rahvapäraselt on hingesante nimetatud hingedeks: „Ega nee sandi es ole – mardisandi ollive esi, nee om enge.“ (Pst). Hingi, õigemini vaime ongi püütud imiteerida. Selleks rõivastuti valgesse (harvemini musta) või tõmmati ülle valge lina. Hinged hirmutasid pererahvast vitsakimbuga, püüdsid lüüa, pitsitada või muul moel kimbutada. Uluti, vinguti või hoopis vaikiti (hing ju häält ei tee), nõuti süüa (sest hingi tuleb sööta). Mõnelpool tantsiti ja mängiti pilli. Hinged käisid mitmel õhtul või ka ühelainsal. Paaris teates on hingede käimise aeg seosesse viidud kodu külastanud hingede ärasaatmisega: „Sis ku enge ära saadetse, sis käive enge.“ (Pst). Huvitav on üksikteade seletusega maskeerimise eesmärgi kohta: „Ku engeaig lõppes, aeti engi vällä, võet valge lina ümmer, vitsakimp kähen.“ (Krk). Pst laulsid hinged, et Kella-Ritsu käsul tuleb kella 12 ajaks tagasi surnuaeda jõuda. Selle laulu hiline tekkeaeg (kohalike elanike mälestuse järgi suri Paistu kabelivaht Kella-Rits 19. sajandi lõpul) ning sandiskäijate kindla käitumismalli puudumine on andnud põhjust arvata, et komme on hilise tekkega.[22] Võrreldes soome ja karjala kekritaride või köüritaridega, kes tundmatuiks ja koledaiks maskeerituina lapsi hirmutasid, ning läti tsiganitega, kes perest peresse naljatamas ning mõistatamas käisid, on Mulgimaa hinged üsna omanäolised.[23] Arvatavasti kujunes hingeskäimine meelelahutusena õige populaarseks sajandivahetuse ümbruses, kuid varasematel aegadel võis see olla rollilähedasem (valge rõivas, rääkimisest hoidumine, iseloomulikud häälitsused jms.) ning seosesse viidud hingede ärasaatmisega.
Hingedeajal arvati olevat udu ja tuulevaikus (vt. levikukaart: hingedeaeg ja jaguaeg). Kui tuult oligi, põhjendati seda hingede rahulolematusega (tuule vingumine sarnanes hingede häälitsustega). Nii nagu kevadel peeti oluliseks jälgida temperatuuri jõudmist 0° piiresse paastumaarjapäeval (25. III), on hingedeajal jälgitud jäätumise algust. Sellele olulisele muutusele suunab tähelepanu vanasõna „Hinged vangertega tulid ja regedega läksid“ (SJn), enamasti on aga ilmavaatluse eesmärgiks teha otsustusi edaspidiste ilmade ning saakide kohta.“[24] Oletatavasti on öeldud hingi tulevat-minevat vankri või reega puhtalt piltlikustamistaotlusest, ent pole võimatu, et see vormel kätkeb endas kauget järelkaja hingedel sõidukiga matusepaigas vastaskäimisest.[25] Pikaajalised ilmaprognoosid annavad tunnistust sellest, et hingedeaeg on ka üks aastajaotuse tähiseid. Põllutööde lõpuga seostub ta märksa vähem kui Soomes, kus sellesse perioodi jääv kekripidustus on üksiti nii lõikuse lõpu, aastavahetuse kui ka esivanemate austamise püha. Hingedeaja mõiste ja dateeringute poolest on hästi võrreldavad eesti, liivi ja läti pärimused.[26] Lõ-E osas ühtlustus see ilmselt juba balti ja läänemeresoome hõimude tihedamate kokkupuudete aegadel ning, ilmutades harukordset konservatiivsust, jäi sajandite vältel püsima suhteliselt väikeste muutustega.
Märkused:
[1] Kehtestati 998. a. katoliku kiriku poolt 2. novembrile surnute kiriklikuks mälestamiseks. Rahvakalender seda konkreetse kuupäevaga ei tarvitse seostada.
[2] Sügisese hingedele toidu viimise aja suvalisusest olenevalt põllutööde lõppemisest maridel vt. Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 26 ja 27.
[3] HDA I, vg. 267–273; Pokrovskaja, lk. 87.
[4] Nt. Göseken, Manuductio, lk. 83; Helle, lk. 303; Hupel, TN II, lk. 144; Westrén-Doll, lk. 17.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 366–367; 370; 371. Nigulamaarjapäev (8. XII) on maarjapäev pärast sügisest nigulapäeva (6. XII).
[6] Vrd. Hautala, lk. 335–354 ja 356.
[7] Šmits III, lk. 1666–1667; Šmits IV, lk. 1951–1965.
[9] Kiriklik surnutepüha ehk surnute mälestuspüha (1839. a. kalendris koolnuide mälletusse pühha), mil ühtlasi kirikuaasta lõppu tähistatakse, on viimasel novembrikuu pühapäeval – seega aastati erinevatel kuupäevadel kadripäeva paiku.
[10] RKM II 345, 15 (32) < Halliste khk – A. Akerberg (1979).
[11] RKM II 58, 334 (46) < Häädemeeste khk – M. Mäesalu (1956).
[12] Surnutekultuse ilmingute koondumisest jõuluajale vt. Eisen, Meie jõulud, lk. 31–34; Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 92–93.
[13] Šmits IV, lk. 1965.
[14] Sellistest pöördumistest hingedeajal jm. esivanemate kultusega seotud tähtpäevadel on M. Waronen esitanud ülevaate eestlaste (sealhulgas lutside ja Alutaguse segaasustusega elanikkonna), liivlaste, lätlaste ja leedulaste kohta ning andnud viiteid analoogiatest germaani rahvastel. – Waronen, lk. 173–181. Detailset ülevaadet trükiallikatest eestlaste hingedeaja kohta ning pärimusteadete tutvustust vt. Loorits, Grundzüge III, lk. 185–202.
[15] HDA I, vg. 269 on seda tutvustatud eestlaste kombena. Samuti esineb see lätlastel. – Waronen, lk. 181. Spetsiaalsest hingede kostitamisest põllukahju vältimise eesmärgil vt. Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 29.
[16] Vrd. Krohn, lk. 53–54 ja 149–156; Šmits IV, lk. 1963.
[17] Aarne, muistenditüüp Aa 53.
[18] Soomlaste traditsioonis on pahandusetegijateks peetud sulast, külapoisse või sigu, kelle matsutamist perenaine rahuloleku märgiks peab. – Hautala, lk. 346–348.
[19] Vere tarvitamist inimeste toiduks on läänemeresoomlastel peetud hiliseks nähtuseks. – Moora I, lk. 185–191.
[20] Selles piirkonnas ei kasutatud kaunvilja ka surnuvalvamisel ega antud neid mardisantidele, vt. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 94–95.
[21] Mujal Eestis pole sellest jälgi leida, ka varasemas trükisõnas mitte, ehkki hingedeaja kombestikku on suhteliselt palju tutvustatud.
[22] Tampere, ERlV II, lk. 14–15.
[23] Vrd. Krohn, lk. 54–55; Hautala, lk. 348–349; Šmits IV, lk. 1965.
[24] Taolised ended on samuti soomlastel. – Hautala, lk. 335–336.
[25] Kombest karjalastel vt. Krohn, lk. 51. Üksikasjalik kutsumistseremoonia kirjeldus maride kohta ning foto haua juures peatatud sõidukist leidub U. Holmbergi uurimuses. – Holmberg, Tsheremissien uskonto, lk. 20–21 jm.
[26] Seda muljet süvendab asjaolu, et suures osas varasematest kirjeldustest on neid käsitletud üheskoos. – Vrd. Šmits IV, lk. 1951 jj.