Eri nimetusi jakobipäeva[1] kohta rahvasuus pole, kuid häälduslikult on selle päeva nimekuju üsna varieeruv: jaagupi-, juagupi-, jaagu-, jaagup-, jakop-, jakap-, jaaka- või jakkapäev. Lõunaeestilist jakapäeva nimetust kasutavad setud ja lutsid iljapäeva (eliapäeva, 20. VII) paralleelnimetusena.
Kui jaanipäev on suve ning suviste tööde alguse tähistajaks, siis vaid kuu võrra hilisem jakobipäev märgib suve ning suvetööde keskpaika, jaotades suve kevad- ning sügissuveks. Võrumaal on ta orientiiriks tagurpidi loendatavate külvinädalate arvestamisel. Sama piirdaatum on lutside külvinädalatel: „Jakappääväst arbatas jüripääväni nellitõiskümmend nädälet.“[2] Tähtsuseta polnud jakobipäev suhetes mõisaga – sellel päeval toimusid rendilepingute uuendamised ning kohtade ülesütlemised rentnikele. Päevade lühenemine ning heinatöö lõpetamine lõid eeldused keskhommikuse tööpuhkuse ärajätmiseks alates jakobipäevast. Kihnus algasid siitpeale tüdrukute ühised tööõhtud.
Vanasõnalised tähelepanekud loodusest rõhutavad samuti sügissuve saabumist: veed hakkavad jahenema („külm kivi visatakse vette“), kaovad valged ööd („must mees põõsas“), väheneb päikesekiirguse intensiivsus („kaste ei kao kannu äärest“), heintaimed puituvad („raudnael läheb rohtu“) jne. Muutustega looduses kaasnevad muutused töötsüklis. Heinategu pidi lõpetatud olema, sest niitmist peeti nüüdsest raskemaks ja heina kuivatamist keerukamaks, viljalõikus aga juba ootas järge.[3] Heinateo lõpp langes jakobipäevale ka Lõuna-Soomes, sealt põhja poole on ta olnud vaid heinateo käigu markeerijaks nagu meil heinamaarjapäev (2. VII).[4]
Märksa laiemalt on jakobipäev tuntud kui lõikusaja algustähis. Põhja-Eestis on seda ette võetud rohkem nn. hädaleiva saamiseks, Lõuna-Eestis on aga jakobipäeva peetud optimaalseks rukkilõikuse ajaks. Kui leivavili veel küps polnud ega kimbutanud ka näljahäda, lõigati mõnel pool ikkagi sümboolselt mõned viljapead või viljavihud ning toodi koju, nii nagu on karjalaskepäeval (1. IV) toimunud sümboolne karja väljalask või künnipäeval (14. IV) esimese vao kündmine. Lõuna-Eestis arvatud, et kui jakobipäevaks on odral pea väljas, siis ei jäävat saagita. Soomes on räägitud aina rukkihakkjalgadest ning rehest; sakslastel on Jakob üldse teravilja, eriti nisu kaitsepühaku funktsioonis ning päeva tähistamine pidulikum kui meil.[5] Lätlastel on jakobipäev nii rukki- kui ka varase odra lõikuse algusajaks. Uudsetoitude – leiva, rukkijahupudru, esimese värskekartuli söömise teatavat pidulikkust saakide järjepidevuse taotlusega Lõuna-Eestis võib pidada ühisjooneks läti rahva kombestikuga.[6] Värskekartuli tarvitamine algas jakobipäevast ka sakslastel.[7] Jakobipäevaga seostuvad paljudel rahvastel hinnangud õige mitmete kultuurtaimede ning metsamarjade kasvu- ja valmimisjärgu kohta ning uskumused nende toiduks tarvitamise mõjust inimesele: sakslastel kartul, kapsas, naeris, sigur, mustikad jt., soomlastel naeris ja uba, lätlastel kapsas ja õunad.[8] Eestlastel on puu- ja aedviljade seas, millele jakobipäevast „maik manu luuakse“ (Lõ-E), sagedamini nimetatud õunu. Virumaalt ning Kuu, Amb on teateid maasikate kõlbmatuks muutumisest – sööja jäävat uniseks. (Vt. levikukaart: jaagupipäev) Kapsaaias on arvatud toimuvat midagi salapärast: sinna minek on keelatud, sest Jakob peksab kapsapäid ja pöörab lehti peadeks (Võ). Sama uskumus on tuntud lätlastel, Lääne-Euroopast on teateid koguni maagilisest kapsapeade peksmisest nõiasõnade lugemisega perenaiste endi poolt.[9]
Populaarsesse tähtpäevaloendisse lehmade piimaanni järkjärgulise vähenemise kohta kuulub ka jakobipäev. Loend algab enamasti jaanipäevaga, järgnevad teised tähtsamad suvetähtpäevad: jakobipäev, lauritsapäev (10. VIII), pärtlipäev (24. VIII), mõnikord lõpeb loend mihklipäevaga (29. IX).[10]
Ühe teate järgi Tor on jakobipäev teistkordse meevõtmise aeg heinamaarjapäeva (2. VII) ja lauritsapäeva (10. VIII) vahel. Parmude ja teiste söödikute vähenemist on jaanipäeva kõrval mõnel pool arvestatud jakobipäevast.[11] Konnal on luba jälle heina sisse elama minna, sest heinaaeg on möödas, nüüdsest pidavat aga konna suu olema kinni pandud, et ta rukkiseemet ära süüa ei saaks.
Eestlastel ei kuulu jakobipäev selliste tähtpäevade hulka, mis on eeldatavalt vihmased, nagu seitsmevennapäev (10. VII) või maretapäev (13. VII). Wiedemannil leidub vanasõna „Enne jaagupipäeva palu vihma, pärast jaagupit tuleb isegi“.[12] Vihmasadu pärast jakobipäeva möödumist, seega suve teisel poolel, on peetud viljadele kahjulikuks („sajab salvest välja“). Ilmaennetesse puutuv traditsioon tundub eestlastel olevat tagasihoidlikumalt esindatud kui teistel rahvastel ega leidu siin midagi ainult eestlastele omast.[13] Venelastel liitub nii ilmastikualane kui ka muu vastavasisuline pärimus eliapäevaga (20. VII).[14]
Märkused:
[1] Kirikukalendris apostel Jaakobuse mälestuspäev.
[2] RKM II 179, 348 (91) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Vrd. Helle, lk. 302–303.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 217; Hautala, lk. 281.
[5] Hautala, lk. 280–281; Beitl, lk. 373; HDA IV, vg. 624–625.
[6] Vrd. Šmits II, lk. 735–736.
[7] HDA IV, vg. 624.
[8] HDA IV, vg. 624–625; Hautala, lk. 282; Šmits II, lk. 736.
[9] HDA IV, vg. 624–625.
[10] Vrd. HDA IV, vg. 627.
[11] Soomlased on arvanud parmusid pimedaks jäävat (suuri parmusid jääb vähemaks, sõgelaste ehk pimeparmude arvukus kasvab). – Hautala, lk. 282.
[12] Wiedemann, AIÄLE, lk. 33.
[13] Vrd. soomlastel: Hautala, lk. 279–280; sakslastel: HDA IV, vg. 623–624; lätlastel: Šmits II, lk. 737.
[14] Algab sügispoolaasta ja lõikusaeg, saab uudseleiba; heinas varem puud mett, pärast puud vett; hein ei kuiva enam põõsa pealgi; valmib hernes; jõuab kätte vihmade aeg; vesi hakkab jahenema, enam ei supelda jne. – Dal, lk. 888–889.