Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist. Lähtudes ristiusu pühaku Johannese nimest, oleneb see eri rahvastel keelepärasest nimepruugist.[1] Teinekord liitub nende suhteliselt hiliste nimetustega iseloomustav täiendsõna eelkristliku traditsiooni baasil (nt. vn. иван травник vihjab sel päeval rohttaimedele omistatud võlujõule).[2] Sama tähendusega on lätlastel zāļu diena (rohupäev).[3] Germaani rahvastel on jaanipäeva eelkäija, kesksuvepüha nimetus säilinud (sks. Mittsommer).[4] Eestlastel on olemas analoogilise tähendusega suvistepühade nimetus, ent see on hiljem püsima jäänud nelipühade paralleelnimetusena. Haljaste kaskede ning muu roheluse kojutoomise komme nii nelipühadeks kui jaanipäevaks viitab muistsetele suve vastuvõtu traditsioonidele, mis loogiliselt pidanuksid langema suvise päikeseseisaku ajale. Mõningaid sisuliselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaid uskumusi võibki kohata jaanipäeva pärimuste seas. Koidu- ja ehavalgus ei kaduvat jaaniööl taevast (Sa, Lõ-E). Ka õpetus kapsad istutada enne pööripäeva on kuigivõrd seostunud ühtlasi jaanipäevaga. Germaani rahvaste jaanitulekommet on üldse peetud algselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaks päikesepühaks, slaavlastel kerkib rohkem esile fenoloogiline aspekt ja taimekasvu soodustamine.[5]
Jaanipäev on varjutanud ja endasse sulatanud suve esimese poole teiste tähtpäevade kombestikku. Eriti ilmekalt väljendub see tuletegemise traditsiooni taandumises ning ülekandumises jaanipäevale peetripäevalt (29. VI) ja heinamaarjapäevalt (2. VII). Suvepühana on jaanipäev vastandiks aastavahetusepühadele talvel, mis jaotuvad mitmetele eri päevadele. Kui arvesse võtta, et jaanipäeva tähistamine mahub (koos jaanilaupäevaga) ära kahte päeva, võib seda pidada eestlastel isegi kõige traditsiooniderikkamaks tähtpäevaks.[6] See on ühtlasi nii töö- kui peotähtpäev, hõlmates tähtsaid elatusalasid ning paeludes erilise pidulikkusega, lisaks iseloomustab jaanipäeva veel aastajaotuse pöördelistele momentidele omane maagiliste menetluste rohkus. Jaanipäeva tähistamise põhijooned on rahvusvahelised, tulenedes nii vastastikustest kultuurimõjustustest kui ka ajastule omasest ühisest mõtlemisvormist maaviljeluse varasematel etappidel.[7] Ühtedel rahvastel võib täheldada vaid eri traditsioone populaarsemana ning väljaarendatumal kujul kui teistel.
Üks põhitaotlusi, mis teiste kalendritähtpäevadega võrreldes väljendub eriti ehedalt jaanipäeval, on püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Eestlaste jaanituli (Lõ-E ka jaanik, Lä, Ha jaanistuli) kuulub loodusmaastikku ega ole seda tehtud linnaväljakuil või asulates, nagu mõnel pool Lääne-Euroopas.[8] Siiski väljendub kutses „tulla tulda hoidemaie“ hirm, et „säde kargab katuksesse, / kübemed küla vahele“. Germaani rahvastel seostub tuletegemine veel päikesejumala austamisega, millest on arvatud lähtuvat ridva otsa paigutatud rataste süütamise või põlevate rataste mäest allaveeretamise kommet.[9] Eestlastel on ilmselt Lääne-Euroopa mõjulisena tuletegemisel jaanipäeva kombestikus olulisem koht kui idapoolsematel rahvastel, ent seos päikesekultusega pole tunnetatav.[10] Peaaegu puhtalt maagilise otstarbega jaanitule tegemist on Eesti alal esinenud Vl ning Pä lõunapoolses osas (vt. levikukaart: jaanipäev (1)). Need on olnud üheperejaanituled, mille äärde aeti kariloomad ning toimus ohvritoimingu ilmega sööming. Niisugune tuletegemise komme on genuiinselt erinev meelelahutuslikest ühisjaanituledest, ilmselt on need püsinud pikemat aega paralleelsetena (oma jaanituli peetud, mindi ühisjaanitulele nukku jooksma ja meelt lahutama). Katsed jaanitule tegemist siduda kirikukaanonitega on suhteliselt hilised ning väheste tulemustega.[11] Eestis rahvapärased teated jaanitule seosest Ristija Johannesega puuduvad. Ürgsele kombele eluõiguse andmine kiriku poolt on kaudselt soodustanud tuletegemisetraditsiooni osatähtsuse tõusu Ida- Euroopa rahvastel.[12]
Mida suurem ning laiemaid rahvahulki koondav tuli, seda püsivam on olnud tule iga-aastane asukoht, andes Lõ-E kuplitele isegi Jaanimäe nimesid. Tuli pidi olema pilgupüüdjaks kaugemalt vaatajaile ning omama külgetõmbejõudu. Muhus kohtab kutsesõnni nimetust – see süüdati nagu orientiiriks, kuni enamiku jaanituleliste saabumisel suur tuli põlema pandi.[13] Metsasemal lauskmaal määras tule asukoha juurdepääsetavus ning maapinna sobivus. Kohamääranguid leidub regilauluski:
[---] Teeme mi’ tulõ kesä pääle,
teeme valo vainijallõ. [---][14]
Üheperetulesid on tehtud ka siis, kui üksikutest metsataludest oli liiga kauge suurele tulele minna, kui talus puudusid abiellumisealised noored või muul põhjusel. Jaanitulele minekust hobusega, nagu lauldakse eriti KJn regilauludes[15], kombekirjeldustes andmeid ei leidu.
G. Ränk on juhtinud tähelepanu erilisele jaanituletüübile rannarootslastel ning Muhus, kus tulematerjaliks raiutud kadakavirn laotakse kasvava kase ümber või püstitatakse virna keskele latt roheliste okstega tipus.[16] Haljaste okste kasutamine jaanitule atribuudiks kõneleb kuuluvusest ürgsesse tavadekompleksi, mis taotleb kokkupuutest elava ja haljaga saada elujõudu.[17] Kadakaid kui sobivat tulematerjali on kasutatud põhiliselt läänesaartel, rannaaladel on olnud kombeks ka vana paati või laevakeret põletada. Ridva otsa paigutatud tõrvanõu põletamine pole välistanud tuletegemist samuti maa peale. Üle tule hüppamise kombe populaarsus nii meil kui teistel rahvastel annab tunnistust sellest, et maha tehtud jaanituli pole kusagil võõras. Uskumus, et jaanitule valgus mõjub õnnestavalt ümberkaudsetele nurmedele, sinnani, kuhu ta jõuab paista, esineb ka Eestis, kuid näib olevat ridva otsa pandud jaaniku valmistamisel kõrvalise tähtsusega. Jaanitules põletamiseks on teinekord kokku viidud kasutuskõlbmatuid esemeid[18], kuid eestlaste kohta teated kõigest vanast ja halvast vabanemise sümboolsusest peaaegu puuduvad.
Jaanitulel käimise maagilist otstarvet vahendavad regilaulus üle oma ajastu säilinud loitsusõnad, mis kutsuvad kokku kõiki lastest kuni raukadeni ning tulekraamigi ühes tooma, manades tulematajääja põllud umbrohuseks, ta enda uniseks ning töödes saamatuks.
Puhuti kujunes jaanituli noorema teenijarahva või karjuste ettevõtmiseks. Nii mõisate poolt talurahvale korraldatud kui ka mitmesuguste seltside organiseeritud jaanituled on olnud suhteliselt rahvarohked, kuid soodustanud kokkutulnute jaotumist aktiivseiks ja passiivseiks osavõtjaiks. Hilisematel ühismajandite aegadel on üha enam domineerima jäänud ürituse meelelahutuslik külg, mille vastu jätkub püsivamat huvi noortel.[19] Ajuti ulatus suure meelelahutusprogrammiga jaanitule külastatavus sadadesse ja tuhandetessegi, oluliselt erinemata tavalisest vabaõhupeost. Traditsiooni hääbumistendentse keskustest eemal iseloomustavad rahvaluulekoguja muljed Ridalast: „Õhtul sõidame Puisesse jaanitulele. Näen esimest korda elus, kuidas jaanitulena lõpetab oma eksistentsi vana mahakantud kakuampaat. Tõrvatud kuiv puu põleb uhkelt... Praegu on siin valdavaks ainult hääbumisnukrus, sest põhijaanitulelisteks on ju ainult need üksinda maale jäänud vanad pereemad, lisaks suveks linnast vanaema juurde saadetud lapselapsed. Täikasvanud noorus puudub. Istutakse ja vaadatakse tuld.“[20]
Pärgade pähepaneku komme jaanitulele saabumisel on meil levinud põhiliselt Lõ-E; see on eriti populaarne lätlastel, aga ka venelastel.[21] Pärgade või muude rohttaimede tulleviskamisest on eestlastelt üksikuid teateid.[22] See-eest kirjeldab regilaul maagilist „tutrate tulleviskamise“ menetlust hea linaõnne saamiseks, kus laulusõnadega kaasneb imiteeriv kaasatoodud tulematerjali või lihtsalt peotäie prahi tulleviskamine.[23]
Üle tule hüppamise algne funktsioon tuleb ilmsiks meiegi rahvapärimustes, kuigi komme on aegade kestel kujunenud noorte meelelahutuseks. Vähe ja juhuslikult esineb koos selle ettevõtmisega inimsaatuse ennustamist.[24] Ka ei tunne eestlased slaavi rahvastel üsna populaarset üle nõgesepõõsaste hüppamise kommet ega ole märkimisväärset teavet nõgeste või muude taimede toomisest loomalautade kaitseks nõidumise eest. Hinnates taimedele omistatud maagilist mõjujõudu eesti jaanipäevakombestikus, tuleb säilinud pärimusteadete toel märkida, et eri taimeliikide arv ja osakaal on meil võrreldes teiste rahvastega alla keskmise.[25] Jaani-tüveliste taimenimede pikk loend lubab oletada, et varasematel aegadel on pilt siiski olnud teistsugune.[26] Kariloomade ehtimise komme on meil lätimõjuline ning kuulub karjaõnne taotlemise juurde.[27] Lätlased on jaanipärgi ning kaskede lehti alles hoidnud nagu jaanilaupäeval kogutud kosutavat heinagi ning sellel on arvatud olevat ravitoimet. Meie ida- ja lõunanaabrid on kaski visanud rukkipõllule, taotledes puu kasvujõu ülekandumist viljale.[28] Analoogilistest menetlustest leidub andmeid Lõ-E; kapsakasvu edendamiseks on Khn, Muh, Se pistetud peenardele püsti haljaid oksi.
Uskumused ning muistendid sõnajala õitsemisest jaaniööl[29] ning inimsaatuse ennustamine jaanilille abil on rahvusvahelise levikuga (jaanililleks on küll nimetatud eri taimi juba ühe rahva piireski). (Vt. levikukaart: jaanipäev (3)) Üldnimetus jaanihein käib enamasti üldse jaanipäeval heinaks niidetud rohu kohta.
Kõige populaarsem tulevase ennustamise viis nii meil kui mujal on päeva üldiseloomule kohane lillepärja padja või pea alla panek ööseks. Harva on nimetatud taimeliike, mida selleks tuli kasutada, tavaliselt pole seda oluliseks peetud, tähtsam on olnud eri taimeliikide arv (9) ning muud tingimused (lillede noppimise, pärja punumise ja magamise koht jne.). Suur osa muudest tulevase ennustamise viisidest on samad mis uusaastaööl.
Eestlaste jaanitulekombestikule annab oma näo kiikede rohkus. Võrreldes germaani ja slaavi rahvastega on kiikumistraditsioon olnud üsna tugev ja püsinud kaasajani.[30] Jaanitule- ning kiigekoht olid sageli valitud ühele platsile. Kui jaanipäevasel kiikumiskombel on ka algselt olnud maagiline eesmärk, siis mälestusi sellest pole säilinud. Kõne alla tulevad taotlus mõjustada põldude kasvujõudu ja viljakust, nagu reheall kiikumisega varakevadel[31], ja uskumus, nagu oleks läbi õhu liikumine puhastava toimega.[32]
Lõuna-Viljandimaal on mängitud jaanitule ääres „Nukumängu“.[33] Sisu poolest võib selle liigitada tavalise tagaajamisega ja „oma“ leidmisega noortemängude hulka. Rohkete meelelahutuste seas äratab ta tähelepanu sellega, et nukuks oleval neiul on valge riie üle või hoiab ta seda koguni kepi abil enda kohal üleval – nii tehakse „pikka nukku“. E. Enäjärvi-Haavio arvates lähtub mänguline roll siin igivanast nukkude kaasatoomise või enese maskeerimise kombest kevade ja suve pidulikul vastuvõtmisel.[34] Siit edasi minnes võiks oletada, et mängulaulu sõnades „alane, alane, nukku“ või „ülene, ülene, nukku“ peitub algselt sama mõte, mis Lääne-Euroopas laialt tuntud kevademängudes, mis sümboliseerivad looduse hääbumist ja taaselustumist.[35] Ent see jääb pelgalt hüpoteesiks. Märkigem lisaks, et Wiedemannil leidub vihje nuku ja teda tagaajava noormehe metsajooksmise moraalse külje kohta.[36] Valge lina võib sümboliseerida ka uigu (pulmas kasutatavat pruudilinikut) ning seos kalendrikombestikuga puududa.[37]
Õllejoomine jaanitule juures on vana komme.[38] Õllel on ohvrijoogina olnud jaanituleriituses oma osa täita, seda on mainitud jaanilauluski: „... mistas jaani oodetasse, / jaanikahja kannetasse.“[39] Õlu sobis aga väga hästi ka tuju tõstma: „Halliste ja Karksi kirikute katsumise (Visitations) protokollides 1640 aasta järel kaebatakse kõvasti selle üle, et need pagana usu pidud Jaani päeva öösetel Anne mäel väga üle käte minevat ja rahvas seal väga möllavat, sest et Jaani päeva öösel seal 20 vaati õlut olla ära joodud. Sellepärast antakse Karksilossi valitsejale kiriku katsujate poolt 10-ne riigitaalri trahvi ähvardusel kõva käsk, et Anne mäel kabel ära hävitatud peab saama ja selle eest valvatama, et rahvas Jaani päeva öösetel mitte sinna pidusid pidama, jooma ega mässama ei tule.“[40]
Kakssada aastat hiljem on Gresseli kalendris kirjeldatud samasugust olukorda: „Ennemuiste olli monni koht selle polest kulus, kui on Ebbaverre mäggi veike Maria kihhelkonnas Virromaal, ja Allutagguse Niggola kirriko liggidal need vannad Maria kabbeli mürid, et seäl tulle jures kange jominne, möllaminne ja kauba aiaminnegi likus... Tallinnas on Jani õhto ja öse lasna- ja kivvi mäel, ja mitmes kõrges kohtas, ja värrava tagga sakste aedades ja moisades tullokessi nähha; õhto öö peäle on ka linna ümber ja allevittes hulk innimessi likumas ja körtsides violi tralli ja õiskamist kuulda. Mis seäl siis muud jures, kui jomist ja roppo tööd, ja taggajärrel pohmilust ja häbbi!“[41]
Õllepropageerijaiks osutusid samuti mõisnikud ise, kes teenijaskonnale ning muulegi rahvale sel puhul „välja tegid“, seejuures mitte ainult õlut, vaid ka viina. Maa lõunaosas on lätlaste eeskujul austatud nimepäevalisi: Jaani-nimelisi tõsteti üles, pandi pärg pähe vms., mille peale need pidid napsi muretsema. Tänini tehakse õlut oma liikmeskonnast jaanituleliste tarbeks kollektiivmajandites; Saaremaal – tuntud õllemaal – valmistatakse jaanipäevaks koduõlut.
Piduliste joomaaja organiseerimisega ning lihtrahva üritustest osavõtmisega püüdsid baltisaksa parunid ka varjutada klassivastuolusid ning näidata endid heategijaina. Mõisajaanitulel juhinduti võistluslike jõu- ja osavusmängude propageerimisel samuti germaani rahvaste traditsioonist.[42] Paugutamine (Palmse mõisas oli selleks kasutada isegi suurtükk) pole meil ilmselt rituaalset tähendust kandnud.[43]
Ebatavalist mõjujõudu on omistatud jaanikastele. Moodused selle korjamisekski valge palaka järelevedamisega või hea tervise tagamiseks kastes püherdamisega on eri rahvastel ühised.[44] Eestlastel on uskumused jaanikaste kosutavast mõjust veel 20. sajandil nii tugevad olnud, et jaanikaste kasutajad on kindlalt väitnud endid mitmest haigusest terveks saanud olevat. Usk jooksvas vees suplemise tervendavasse mõjusse on ümberkaudsete rahvaste seas kõige levinum olnud idaslaavlastel.[45] See kajastub ka jaanipäeva nimes Иван Купала.[46] Lätlased on eelistanud näopesemist looduslikes veekogudes.[47]
Tugev on saunaskäimise traditsioon, kusjuures kümblemise positiivne mõju liitub vihtlemise mõjuga. Soomes on püsinud saunaskäimine vähemalt maaelanikkonnal ühe põhinõudena, samal ajal kui eestlaste jaanipäevakombestikus on see oma tähendust minetamas. Venelastel on seejuures ennete jälgimine ja tuleviku ennustamine olnud populaarsem kui soomlastel, eestlastel või lätlastel. Inimsaatuse ennustamine jaaniviha viskamisega katusele, puu otsa vm. on Lätis tuntud, kuid saunast on lätlased arvanud ka, et jaaniõhtul on see nõidusepaigaks, kust on mõistlikum eemale hoida.[48] Suplemiskomme pole Eestis kodunenud, ka pole näopesemine kauni jume ning hea tervise tagamiseks olnud jaanipäeval kuigi populaarne. Nii võib üldistada, et kõige püsivam on olnud eestlastel usk jaanikaste erilistesse omadustesse, mis ulatub 20. sajandisse, saunaskäimise juurde ei kuulu maagiliste toimingute sellist mitmekülgsust kui idaslaavlastel ning suplemiskomme voolavas vees esineb juhuslikuna.
Elatusaladest seostub jaanipäev ennekõike karjandusega ning ületab ses osas pärimuste rohkuselt jüripäeva, millel on eriline koht karjatamisperioodi algustähisena. Põhieesmärk on hea piimaanni taotlus, võrreldes jüripäevaga on vähem tähelepanu pööratud karja üldisele heaolule ja koospüsimisele, kõrvaline on metsakiskjate tõrje. Ilmseid jälgi karjase austamisest võib leida paljude rahvaste traditsioonist [49]. Karjasele püha andmine tähendas tema vabastamist igapäevasest kohustusest mitte ainult jaanipäevaks, vaid ka jaanilaupäeva õhtuks. Viimast ajendasid ühtlasi eelarvamused – nõidusekartusel aeti kari nagunii aegsasti ulualla.
Tähelepanu osutamine karjale väljendub samuti piimasaaduste toiduks valmistamises, mis iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd. Eriti omane on see aga lätimõjulisele Lõuna-Eestile. Trv ja Hel tuli hoolikalt koguda nädala jooksul lüpstud piim, sellest tehtud toidud söödi perega ühiselt jaanitule ääres.[50] Lõuna-Eestis toimus pärgadega ehitud karja kojutulekul tseremoniaalne karja vastuvõtt ning jaanisõira ning muu meelehea üleandmine karjasele. Seda iidset kommet mäletab veel praegune vanem põlvkond.
Karjasele või kodukülast eemal olevale teenijarahvale vaba päeva andmise üheks põhjuseks on olnud veel kontaktivajadus omastega. Vastastikuste külaskäimiste komme (hoolimata sellest, et kohtuda võidi ka jaaniõhtul) viitab mingile vanale suguvõsa kokkutuleku traditsioonile.[51] Lahkunud omaste haudade hooldamise ja kaunistamise ning kalmistul käimisegi juured näivad ulatuvat eelkristlikku aega.[52] Abiellumisealistele olid niisugused rahvakogunemised võimaluseks kokku puutuda kaugema ümbruse noortega ning tulevast välja valida.
Lätlased räägivad jaanipäevast kui isikustatud Jaaniga seoses olevast päevast. Sama esineb meil rohkemal määral vastu Läti piiri. Kujutlust Jaanist kui mingist karja haldajast, kelle võimuses on lehmade piimaand, võib tunnetada vanasõnas „Jaan viib (võtab) piima ära“ ning uskumuses, et kui lehmalüps jääb pärast päikesetõusu, võtab Jaan piima ära. (Vt. levikukaart: jaanipäev (2)) Küllap andis niisugusele uskumusele kinnitust reaalelu, sest lehmade piimaand kuumuse ning parmudega tõepoolest vähenes.
Hobustehooldus jääb jaanipäeval veiste hooldamise kõrval tunduvalt tagaplaanile. Hobuseid on nõidusekartusel talliseinte vahelt kogu ööks metsa viidud, ent teisal selsamal põhjusel just varjuall peetud. Lätlastel ja venelastel, kellel hobune on koduloomana varasem, on ka hobuste eest hoolitsemine olnud enam päevakorral.[53]
Valdav osa põllundusalaseid pärimusi räägib maagilistest menetlustest hea saagiõnne tagamiseks.[54] Selleks on võõralt põllult korjatud rukkipäid, neid oma põllule või aita viidud, viljakõrsi kokku palmitsetud – kõik selleks, et teiste leivajätku endale võtta.[55] Iga võõral põllul kõndijat tuli võtta kui potentsiaalset nõida, kes on tegevuses teise pere viljatulu äravõtmisega. Selline analoogiamaagia on iseloomulikum idapoolsele Eestile (Vi, osalt Jä, Ta). Lõ-E on rohkem levinud põllu piiramine, kusjuures mõnikord on haljaid oksi maasse pistetud.[56] Looduse fenoloogilise arengu järgi on ette arvatud lõikusaja saabumist ning saagikust (orientiiriks on sagedamini jakobipäev). Põllukultuuride seas on peale rukki olnud tavalisest suurema tähelepanu all veel lina ja kapsas. Linasaagi õnnestumise taotlus peitub maagilistes jaanilaulu sõnades: „. . . tudrad tulle, / kasteheinad kargele (söödile), / linad minu põllu peale.“ Lina pidi nagu kapsaski olema maha tehtud enne jaanipäeva.[57] Head linasaaki on ette arvatud siis, kui lina jaanipäevaks sukavarda pikkune oli (Jür, Mär) või kui ta ladvast veidi looka hoidis. Jaaniööl pole Hls, Krk magamist soovitavaks peetud – lina lamanduvat. Se ja selle piirialadel on abi loodetud jaanituletungla maagilisest mõjust (vt. levikukaart: jaanipäev (1)).[58]
Jaanipäev on saaki mõjustavate kevadiste ja kevadsuviste tähtpäevade seas viimane. Selleks ajaks pidid põllutööd olema lõpetatud ning algas heinategu.[59] Ulatuslike töötsüklite vahepiirina kujunes jaanipäev sel kombel tähtsaks piirdaatumiks taluelus.[60]
Üldine uskumus taimede erilisest mõjujõust liitub eestlastel loogiliselt heinategemisperioodi algusega. Jaaniheinal, s. t. jaanipäeval või vahetult enne seda niidetud heinal on arvatud olevat nii palju kosutavat jõudu, et seda on antud talvel lehmadele pärast poegimist.[61] Jaaniheina pandi hoiule sületäis või tehti terve kuhi.
Heinale on mindud teinekord mõni aeg enne jaanipäeva. Näib, et Eestis on ka looduse fenoloogiline areng jaanipäeva kui heinaaja algusdaatumiga vastavuses. Teistel maadel on olenevalt klimaatilistest tingimustest muidki tähtpäevi või siis pole heinalemineku nõue nii kategooriline.[62] Tabulisest heinasse puutumise keelust (ei tohi rohtu kitkuda, niita) on teateid Lätist.[63] Venelased on pidanud varasemat heinategu ebasoovitavaks kaalutlusel, et heinal ei ole enne jaanipäeva rammu.[64] Nii nagu jüripäev on olnud kevadiseks põllutöö alguse daatumiks, ilma et tegelikult oleks tööd alustatud, on ka täpselt jaanipäeval heinale mindud harva. Uue e. gregooriuse kalendri kehtestamine Eestis 1918. a. tekitas heinateo alguse arvestuses segadust. Kuigi tähtpäev oli 13 päeva võrra nihkunud, lähtuti looduse fenoloogilise arenguga seoses olevate nähtuste jälgimisel endistviisi vanast kalendrist ning räägiti vanast jaanist (vastab 7. juulile).
Nagu kevadpühadel ja suvistel, on jaanipäeval erilist tähelepanu pööratud elamukorrastusele. Kõige sagedamini on juttu põrandate küürimisest. Alles pärast seda võidi kased sisse tuua. Tõendiks usust õhu puhastavasse toimesse võib pidada talverõivaste või kangaste tuulutamise kommet maa läänepoolses osas, nimelt pidi jaanituul hävitama koid ning kopituse.[65] Sama mõte avaldub pärimustes jaaniöistest rahatuledest – seal arvati kuivatatavat maapõues peituvaid varandusi.
Nagu heinateo alguse määramisel, nii on lähtutud samuti käokukkumise aja kestuse hindamisel kord vanast, kord uuest jaanipäevast. Arvati, et kui kägu kukub kaua peale jaanipäeva, on oodata pikka ja sooja sügist. Jaanipäevast pidid parmud vähenema: „Kui enne jaani ühe parmu tapad, tuleb üheksa asemele; kui pärast jaani ühe tapad, jääb üheksa vähemaks.“ Sipelgapesades on arvatud leiduvat haigusi tervendavat valkjavärvilist vaha või juustu.[66]
Rahva tähelepanu koondus nüüdsest sademetele kui saakide valmimise ning heinateo seisukohalt olulisele tegurile. Ennejaanist vihma on peetud väga vajalikuks viljadele, pärastine vihm heinateo ajal on olnud soovimatu. Siit tuleneb vanasõna: „Enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi.“[67] Alliteratsioonimõjulises vormelis „jaanist jahe kivvi vette“ väljendub eelduste loomine vee jahenemiseks, tegelikult kestab vee soojenemine veekogudes veel pärast kesksuvegi.
Jaanipäevaga seostub rohkearvuliselt muistendeid.[68] Uskumused, millel baseerub laia rahvusvahelise levikuga muistendimotiivistik, suunduvad kolmele põhiobjektile – tuli, vesi ja õhk –, mis on olnud tähtsad omaaegse inimese kujutelmades. Need kolm kannavad hoolimata nende juurde kuuluva traditsiooni erinevustest ühtset tähendust – nendega kokkupuutest on taotletud vabanemist kõigest halvast ja ebasoovitavast ning selle eemaletõrjumist. Kokkupuutest taimedega aga eeldati vegetatsioonis peituva elujõu ülekandumist. Ainuüksi jaanipäevaga seotuks tuleb pidada kõikidel ümberkaudsetel rahvastel uskumust sõnajala õitsemisest jaaniööl (kõik muud ajad on välistatud) ning sellega seotud muistendeid.[69] Nt. satub sõnajalaõis metsas kõndijale viisu sisse nii eesti kui valgevene muistendis, tema otsija elab läbi õudusi, õie leidjat on arvatud saavat rikkaks, õnnelikuks, nähtamatuks, ta saab kõikide lukkude lahtitegemise võime vms.[70] Jaaniöö on üks üleloomulike olendite inimesega kontakteerumise eelisaegu. Omapärasel viisil on jaanipäevamuistendites veel esindatud maa, õigemini maapõu, mis avab oma rikkused. Uskumusi ning muistendeid ainult jaaniööl nähtavatest rahatuledest leidub rikkalikult, eri rahvail varieeruvad vaid raha kättesaamise viisid. Eestlaste levinuim õpetus raha asukoha leidmiseks on läbi unkaaugu vaatamine.[71] Germaanlaste muistendeis on populaarsed vette uppunud kirikukellade nähtavaletulek ning helisemine jaaniööl, üles kerkivad ka maa alla vajunud linnad.[72] Eestlastelgi on järvi ja allikaid, milles kirikukellad või mingi varandus jaaniööl endast märku annavad, Ebavere mäe alla vajunud linn avaneb ainult jaaniööl, jne.
Kokkuvõtteks võime nentida, et eesti rahvakalendris ei seo ükski teine tähtpäev endaga nii ulatuslikult eri rahvaluuleliike kui jaanipäev. Siin leidub rikkalik valik regilaule[73] ja muistendeid, peale selle loitse; vanasõnade esinemus on vastavuses üldiste proportsioonidega.
Teiste lähemal asuvate rahvastega võrreldes on eestlastel jaanipäeva piduliku tähistamise kombestik püsinud suhteliselt ehedana, jäädes ses osas alla ainult lätlastele. Ilmseid mõjustusi võib täheldada Lõ-E lätlastelt karjahoolduses, nimepäevaliste austamises jms. Voolavas vees kümblemise või suplemise kombel looduslikes veekogudes meil olulist kohta pole. Kogu jaanipäevatraditsiooni ühetaolisus eri rahvastel lubab pidada selle põhijoonte väljakujunemise ajaks kauget minevikku. See on olnud ühtlasi soodustavaks asjaoluks hilisemate regionaalsete ilmingute levikul ühelt rahvalt teisele.
Märkused:
[1] Nt. sakslastel Johannes, soomlastel Juhannus, norralastel Hans, inglastel John, prantslastel Jean, lätlastel Jānis, ukrainlastel Janka, venelastel Ivan.
[2] Vrd. Sahharov, lk. 85–90.
[3] Senkeviča, lk. 19–25.
[4] HDA IV, vg. 704–705.
[5] Vrd. Beitl, lk. 376; Propp, lk. 86.
[6] Meie jaanipäevakombestikku on kõige põhjalikumalt tutvustanud M. J. Eisen. Vrd. Eisen, Jaani raamat; Eisen, EM II, lk. 28–37. Tavandilaulu rikkusest annavad ülevaadet antoloogiad: Tampere, ERlV II, lk. 38–42 ja 154–170; ERlA I: 1, lk. 347–353.
[7] Vrd. Fehrle, lk. 160; Propp, lk. 22–23.
[8] HDA IV, vg. 733; Tokarev et al III, lk. 96 ja 124.
[9] Nt. inglastel ja sakslastel. – Tokarev et al III, lk. 73 ja 125. Vrd. ka Eisen, Jaani raamat, lk. 69–77.
[10] Venelastele on jaanitule selline tähendus võõras. – Zelenin, Russische, lk. 370.
[11] Nii olid kirikuisad sunnitud XVI saj. algul Pihkva jaanitule kohta nentima, et see pole mitte püha Johannese päeva tähistamine, vaid kuratlik pilgar, kus lauldakse, tantsitakse ja mängitakse saatana auks. – Mansikka, I, lk. 225. Ungarlastel toimus jaanitule ülevõtmine kirikukombestikku XVI saj., prantslastel ja sakslastel XVII saj. – Tokarev et al III, lk. 24 ja 165; Beitl, lk. 376.
[12] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 149–150; Sahharov, lk. 85.
[13] Karjalastel kutsujaiskokko. – Talve, Kannakselainen säärikokko, lk. 7.
[14] S 37811 (15) < Setumaa – J. Ojavere (1932).
[15] Vt. Hurt, Vana kannel II, lk. 246–248.
[16] Ränk, Muhulaste leedutuledest; Ränk, Eesti jaanitulede tüpoloogiat.
[17] Sama on iseloomulik karjala tornikujulise ehitusega tuledele. – Talve, Kannakselainen säärikokko. Seda taotlust kannavad mitmed rahvakalendri tähtpäevad, alates pajuurbadega vitsutamisest urbepäeval ja kaskede ning muu roheluse kojutoomisest kevade ja suve vastuvõtu pühadel või halja kuuse ehtimisest aastavahetusel.
[18] Markantsemaid näiteid lähiminevikust on kümnete vanade autokummide kuhjamine jaanituleplatsidele.
[19] Vrd. Kirjeldust jaanituledest: Tampere, ERlV II, lk. 39–42.
[20] RKM II 365, 23/4 < Ridala khk – E. Liiv (1976). Kirjelduse juurde kuulub foto lk. 21.
[21] Šmits II, lk. 703; Sahharov, lk. 88.
[22] Märksa üldisem on ning erinevaid taotlusi kannab see germaani rahvastel. – HDA IV, vg. 738 ja 744.
[23] Vrd. Holzmayer, lk. 63.
[24] Nt. Saksamaal ja Skandinaaviamaadel tähendab hüppe õnnestumine õnne armastuses, peatset abielu, viljade kõrgust, lätlastel head tervist, venelastel kaitseb kahetamise eest. – HDA IV, vg. 735–738; Tokarev et al III, lk. 96, 124–125; Šmits II, lk. 705; Sahharov, lk. 90.
[25] Ukrainlastel, venelastel, lätlastel ja sakslastel veel tamm, pihlakas, haab, nõges, ohakas jt. – Sahharov, lk. 90 ja 93; Berman, lk. 22; Šmits II, lk. 703–719; HDA IV, vg. 715.
[26] Vt. Wiedemann, ESSr. G. Vilbaste koostatud rahvapäraste taimenimede sõnastikus leidub selliseid ligi 40. – Vilbaste T 1, lk. 53–54.
[27] Šmits II, lk. 714. Vilkuna on osutanud jaanipäeva eelkäijana muistsele karjaseaustamise pühale. – Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 127–131. Veiste pärjatamine on tuntud samuti germaani ja slaavi rahvastel. – HDA IV, vg. 714; Sokolova, lk. 240.
[28] Vrd. Propp, lk. 58–62; Šmits II, lk. 732.
[29] Vrd. Eisen, Jaani raamat, lk. 49–63 ja 81–92.
[30] Vrd. Talve, Keinu.
[31] Vt. ERk II, lk. 20 (paastumaarjapäev).
[32] HDA IV, vg. 712.
[33] Mujal Eestis on see jaanitulekombestikus juhuslik. Vrd. ERlA I: 2, lk. 412–417.
[34] Enäjärvi-Haavio, Nukke, lk. 261–262.
[35] Vrd. ERk III, lk. 150 (maikuu).
[36] Wiedemann, AIÄLE, lk. 362.
[37] Vrd. „Nukumängu“ tüpoloogilist sarnasust „Mõrsja kooletamisega“ või „Leinamänguga“. – Ringi sees olev „mõrsja“, kuuldes omaste või peiu surmast, „alaneb“ ning hiljem rõõmustades „üleneb“.
[38] Vrd. HDA IV, vg. 733.
[39] Kahi tähendab ohvriõlut, ülekantud tähenduses ka ohvritoitu. – Ariste, Kahi; vrd. Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 83–89.
[40] Jung, Muinasaja teadus II, lk. 33.
[41] Laugaste, lk. 337–338. Veel paksemates värvides on kirjeldatud jaanituld kui epikuuripidu Russowi kroonikas. – Laugaste, lk. 30–31.
[42] Vrd. Beitl, lk. 380.
[43] Välja arvatud hilistraditsioonina uusaastaööl, pole meie kalendrikombestikus paugutamisel teiste rahvastega võrreldes üldse olulist kohta.
[44] HDA IV, vg. 760–761.
[45] Suplemiskombe püsivusest vt. Sokolova, lk. 244. Veeprotseduuridel on rahvameditsiinis tähtis koht teistelgi kalendritähtpäevadel (nt. jüripäev). Traditsiooni populaarsust sakslastel on seletatud vanade roomlaste mõjuga, kus 24. juunil supeldi Fortuna auks. – Tokarev et al III, lk. 127.
[46] Kiriku hukkamõistvast hoiakust Kupala kui muistse ebajumala kummardamise suhtes vt. Sahharov, lk. 88. Suplemiskombe ristiusueelne tähendus on hiljem üle kandunud Ristija Johannese tegevusele. – Propp, lk. 62; Sokolova, lk. 228.
[47] Šmits II, lk. 722.
[48] Vrd. kommet venelastel, soomlastel, vadjalastel ja lätlastel. – Sahharov, lk. 92; Korhonen, lk. 147–148; Hautala, lk. 254–255; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 80–81; Šmits II, lk. 707 ja 734.
[49] Meie naaberrahvastest eriti lätlastelt ja idapoolstetelt soomlastelt. – Šmits II, lk. 704 jj.; Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 127–138. Sakslastel on püha Johannes karjuste patrooniks. – HDA IV, vg. 704.
[50] Ohvrianniks kasutatava piima korjamine mitmel neljapäeval on tuntud sakslastel. – HDA IV, vg. 727. Soomlastel on tavaks jaanilaupäeval õhtust süüa põllul hea põlluõnne saavutamiseks. – Hautala, lk. 241–242.
[51] Märkigem, et puudub mis tahes külaskäimise keeld, muidu nii omane nõiduse- ja kahetamiseohtlikele tähtpäevadele.
[52] Proppi hinnangus seostub surnud esivanemate kultus venelastel eriti kevadise põldude seemendusperioodiga ning taandub jaanipäevaks. – Propp, lk. 21–24.
[53] Šmits II, lk. 715–716; Sahharov, lk. 89. Venelastel kuulub siia veel hobuste ujutamine nagu jüripäevalgi. O. Kallas on märkinud, et Kraasna eestlased toovad oma peres jaaniõhtut tähistades ka hobused õuele. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 93.
[54] Rantasalo on hinnanud jaanipäeva kõige tähtsamaks põllunõiduse päevaks Rootsis, Norras, Taanis ja Saksamaal. – Rantasalo, Ackerbau II, lk. 34.
[55] Ülevaadet võõra põllusaagi endalesaamise menetlustest soomlastel kõrvutatuna teiste rahvastega vt. Rantasalo, Ackerbau IV, lk. 16 jj.
[56] Vrd. Jung, Muinasaja teadus I, lk. 271.
[57] Soomlastel on jaanipäev lina ja naeri külvipäevaks. – Hautala, lk. 234–236.
[58] Jaanituletuha, -süte või -tukkide viimisest koju ning oma põldudele vt. HDA IV, vg. 740–741; Tokarev et al III, lk. 23; kapsahooldusest teistel maadel vt. Šmits II, lk. 710; Wuttke, lk. 417.
[59] Vrd. Proppi üldistust venelaste agraarkombestiku katkemise kohta tähtpäevakalendris pärast jaanipäeva. – Propp, lk. 64.
[60] Vrd. Ränk, Vanha Viro, lk. 176.
[61] Vrd. kommet teistel rahvastel. Zelenin, Russische, lk. 370–371; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 147.
[62] Jaanipäeva on peetud heinateo alguseks nt. Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal, samuti Lõuna-Venemaal, kuid jahedama kliimaga Soomes on selleks hilisemad heinamaarjapäev (2. VII) ja maretapäev (13. VII). – Tokarev et al III, lk. 27, 75 ja 123; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 201–206.
[63] Šmits II, lk. 712.
[64] Zelenin, Russische, lk. 371.
[65] Lätis ei tohitud kangaste pleegitamist jätta peale jaanipäeva, et need ei läheks kopitama. – Šmits II, lk. 732.
[66] Uskumus on ühine venelastega. – Sahharov, lk. 92.
[67] Sama nt. venelastel, lätlastel: Dal, lk. 886; Šmits II, lk 731.
[68] Väikest valikut nendest vt. Eisen, Jaani raamat, lk. 79– 109.
[69] Vt. ka: Eisen, Jaani raamat, lk. 51–63.
[70] Vrd. Sahharov, lk. 92; Zelenin, Russische, lk. 370; HDA IV, vg. 721; Šmits II, lk. 707; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 178–180.
[71] Soomlastel tuleb selleks sarvipidi kinni hoida aardepeidikut valvav loom, lätlastel visata rahahunnikule müts või saunas rahavalvajate kõnet pealt kuulata, vms. – Hautala, lk. 246–247; Šmits II, lk. 708–710.
[72] HDA IV, vg. 719–720.
[73] Paralleele lätlaste liigolauludega vt. Ariste, E., Die estnischen Liigulieder.