Jaguaja (jao-, jägu- ehk jäoaja) nimetust tuntakse vaid kitsal Põ-E rannikualal Jõhvist Jõelähtmeni. Saareste sõnaraamatus on jaoaega (jaguaega ehk jaguõhtuid) nimetatud hingedeajaks.[1] Veidi enam kui kolmandikus pärimusteadetest on jaguajaks dateeritud aega esimesest talvekuu päevast mardipäevani või üheksa õhtut enne marti. Niisugused määrangud on üles kirjutatud Jõe (ühe erandiga) ning Kuu alalt (pooled) ja ühtivad jaguaja kõige levinuma määratlusega teisel pool Soome lahte.[2] Hlj tekstides domineerib aeg üheksa päeva enne ja üheksa päeva pärast marti, veel on teatud jaguaega olevat sügise mardipäeva ajal ja peale mardipäeva üheksa päeva. Ennejõuluse aja või järjestikuste neljapäevaõhtute nimetamine on omane kirjeldustele hingedeajast; jaguaega on nõnda määratletud vaid üksikjuhtudel. Seega on M. J. Eiseni määratlus (1. novembrist mardipäevani) rahvasuus levinule lähemal kui O. Looritsa oma (jaguõhtud on üheksa neljapäevaõhtut).[3]
Küsimusele, mida jaguajal jagada on, annab rahvaetümoloogia mitmesuguseid vastuseid: igalemehele lihajagu või vaestele kraami (VNg), suvilistele kõhutäidet ja töötasu (Jõh), huntidele toitu (Lüg).[4] Need seletused on pärit piirkonnast, kus kujutlus jaguaja kombestikust näikse olevat rohkem tuhmunud – „tea, mis jägu neil oli jägada“ (Jõh), ka on dateeringud siin kõige ebaühtlasemad. Rannast kaugemal öeldud: „Ei tea, mis seal rannas õige jägata, kas ülge vorsti või.“[5]
Jaguaeg on küll üksiti hingedeaeg, kuid säilinud pärimuse põhjal võib täheldada mitmeid erinevusi. Ses osas sisaldavad enam informatsiooni Kuu ja Jõe tekstid. Soome teadlased on mõistatusliku jaguaja tähenduse seletanud lähtuvaks kuukalendri ja päikeseaasta ühitamisest. Nimelt ei moodusta kaksteist sünoodilist kuud (pikkus 29 päeva 12 tundi 44 min 3 sek) ühte päikeseaastat, vaid üle jääb 11–12-päevane ajalõik.[6] U. Harva on rõhutanud, et niisugusest vahepäevade arvestusest leidub andmeid paljude rahvaste ajaarvamissüsteemis, iseasi on, millisesse ajavahemikku neid päevi on muistsetel aegadel paigutatud ning kuhu nendega seonduv traditsioon on hilisemas kalendris kandunud.[7] Eesti-soome rahvapärimuses on niisugune arvestamine omane vahemikule 1) mihklipäevast (või sügisesest pööripäevast) kolletuspäevani, 2) simunapäevast (või pühakutepäevast või hingedepäevast) mardipäevani – s. o. jaguajal, 3) toomapäevast (või talvisest pööripäevast või jõululaupäevast) kolmekuningapäevani (või nuudipäevani).[8]
Ei majandusaasta ega fenoloogilise aasta lõpu fikseering ei saa olla eri rahvastel ühesugune, sest see oleneb nende rahvaste geograafilisest paiknemiset ja muudestki teguritest, ent kombestikus on palju analoogiat päikesekalendrist lähtuva aastavahetuse (jõuluaja) kombestikuga. U. Harva möönduse järgi algasid soomlaste vuodenalkajaiset mitte täpselt määratletavast ajapunktist, vaid põllutööde lõpust ning kulgesid seetõttu paikkonniti ja aastati erineval ajal.[9] Jaguaeg kui aastavahetuse tähis näitab, et lähtutud on fenoloogilisest aspektist – sellal hääbub sügisene loodus. Eeldatavasti kuulub selline lähtumisviis juba maaviljeluskultuuri eelsesse ajastusse.
Päikesekalendrist tuleneva aastavahetuse domineerima jäämisega nii ametlikus ajaarvamissüsteemis kui rahvakalendris on praeguseks toimunud jaguaja kombestikukompleksi pidev ülekandumine ning sissesulamine jõulukombestikku.[10] Sellele, et jaguaeg võiks tähendada kunagist päikese- ja kuukalendri ühitamise kohta, leidub eestlaste pärimuses isegi kinnitust. See on üksainus suhteliselt hiline kirjapanek Kuu, milles jaguaega on käsitatud liikuvana: „Kui mardi- ja kadripäeva vahel on jagud, siis tuleb külm talv.“ – Niisiis, kui täiskuuaeg jääb mardi- ja kadripäeva vahele, on oodata külma talve.
Jaguajale on nagu hingedeajale või jõuluajalegi omane pikaaegne ilmaprognoos. Põhiliselt analoogia alusel on ette arvatud ilmu talveks, kevadeks või suveks, sobitatud külviaegu ja oletatud edaspidist vilja- või kalasaaki. Rannarahvas pidas oluliseks jälgida merevee tõusu ja lainetuse iseloomu – selle järgi võidi otsustada vete jäätumise ning talve karmuse üle.
Otseselt surnutekultusest on pärimusteadetes vähe juttu. Huvitavat etümoloogiat pühakutepäeva ehk pühameeste päeva kohta, seosesse viiduna surnute mälestamise ning jaguajaga, pakub rahvaluulekoguja K. Viljaku kirjapanek Kuu: „9 päeva enne mardipäeva on (1-sel novembril) püümeeste päev. Õhtutel (1-sest nov[embrist] kuni 10-ndani, nõndanimetatud püümeeste päeva õhtutel) ei tehtud mingit suuremat tööd, vaid „nõeleti kindisi, sukke“ ehk tehti mõnda muud vähemat tööd; igastahes „ei kehratud ega kuetud“. Kust see nimi selle päevale pandud ja miks just sellele – ei seletud. Vististi aga oli see päev kaunis kohane, et uppunuid püümehi, kes sügise jooksul mere ohvriks langenud, mäletada. Et aga surnute mälestust auustada, oli töö keelatud. Aja lõbusama äraviitmise abinõuks olivad muidugi „muistatuksed“. Koguti kas oma pereliikmed või naabrirahva nooremad kokku ja mõistatati vastamisi.“[11]
Jaguõhtute kõige sagedamini mainitud tegevuseks on olnud mõistatuste küsimine-vastamine. Mõistatama mindi teistesse peredessegi. Vähem on teateid jutuvestmisest; naljatamist on mainitud vaid paaril korral. Niivõrd pole rõhutatud töökeeldu, kuivõrd seda, et neil õhtutel ei kedratud. Küll aga kooti kindaid ja sukke, lapiti vanu rõivaid vms. Teenijarahvas võis töötada oma tarbeks.[12] Mõned töökeelud on jaguajal olnud soomlastelgi: ei tohi pesu pesta (kolkida) ega linu lõugutada – hundid teeksid kahju.[13] Fr. R. Kreutzwald on kirjelduses Alutaguse rahvakommetest rõhutanud, et kogu üheksapäevase jaoaja valitses majas hauavaikus, mil iga mürategemine (puulõhkumine, pesemine, ketrus jms.) ning kõvasti kõneleminegi oli keelatud, et hoiduda järgmise aasta piksekahju eest.[14] Kõikide nende keeldude ühiseks nimetajaks võib pidada hingedeajale omast vaikusenõuet.[15] J. Forseliuse andmed (1685) pärinevad ilmselt Loode-Eestist: „Hingede ja Märdi päeva vahel ei kraasi nad villu, arvates, et lambad seda villakamaks lähevad. Ranna rahvas ei paika sellel ajal õhtuti ka võrkusid, arvates, et nad siis nendega midagi ei püüa ja et sellel ajal parandatud võrkudega ka muidu kalapüügil õnnetust juhtub.“[16] Lõ-E rahvapärimuste järgi on mõistatamise eelisajaks olnud hingedeaeg ja ennejõulune või talsipühiaeg, kusjuures sel kunagi kriitilistele aegadele omasel tegevusel on olnud maagiline funktsioon.[17]
Märkused:
[1] Saareste, EKMS I, vg. 47; III, vg. 1052.
[2] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 290; Waronen, lk. 136.
[3] Vrd. Eisen, EM II, lk. 167–168; Loorits, Grundzüge III, lk. 186.
[4] Kreutzwaldi arvates on jäo-öhtu piddaminne koguni tuletatav jõuludest (jäo<jõu<jõulu). – Kreutzwald, Einiges über Aberglauben, lk. 705.
[5] Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 278.
[6] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 293.
[7] Harva, Suomalaisten ajanlasku, lk. 196–197.
[8] Pühakutepäev ehk pühameestepäev on kirikukalendris 1. XI, surnute mälestamisele pühendatud hingedepäev on 2. XI (vt. hingedeaeg). Soome rahvakalendris on 1. XI rikkaliku aastalõputraditsiooniga kekrijuhla. – Waronen, lk. 135–168; Hautala, lk. 335–353; sakslastel on 1. ja 2. XI surnud esivanemate austamise päevad. – Sartori III, lk. 259–264. Toomapäev (21. XII) on apostel Tooma mälestuspäev ning nuudipäev (7. I) Taani kuninga Knuti märtrisurma päev (tähistatud ka 13. I).
[9] Harva, Suomalaisten ajanlasku, lk. 206. Vrd. veel sm. vuosi (voos, viljasaak, aasta) kahetähenduslikkust nimetuse vuodenalkajaiset kasutamisel uudseleiva esimese söömise kohta Edela-Soomes. – Krohn, lk. 57. Vrd. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 113–116; Tampere, ERlV II, lk. 9–10.
[10] (Päikese) aasta mõiste teadvustamisest muistses ajaarvamises vt. ka Vahtre, Rahvaluule, lk. 37.
[11] EÜS VIII 1291 (60) < Kuusalu khk – K. Viljak (1911).
[12] Vt. ka: Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 277–278.
[13] Hautala, lk. 355.
[14] Kreutzwald, Einiges über Aberglauben, lk. 705–706. Peatselt vahendas selle P. A. F. K. Possart oma Stuttgardis ilmunud raamatus. – Laugaste, lk. 345.
[15] M. J. Eisen, samuti M. Waronen ongi jaguaega iseloomustanud kui surnute mälestusele pühendatud aega. – Eisen, EM III, lk. 167–168; Waronen, lk. 135–137. Jaguaja dateeringud ühtivad soomlastel hingedeajaga rohkem kui eestlastel: vrd. Krohn, lk. 55.
[16] Forselius, lk. 27.
[17] Sügistalvisest mõistatamiskombest eestlastel ja teistel rahvastel (nt. lätlastel mardipäevast jõuludeni, udmurtidel alates sügisest, eriti jõuluajal) leidub käsitlus R. Viidalepa artiklites: Viidalepp, Rahvajutustaja rahva hulgas, lk. 283–284 ja 293–295; Viidalepp, Das Erzählen, lk. 7–8; vrd. Oinas, lk. 165–166.