| Juuli on heinakuu. Heinaniitmine Tartumaal Kabinas. ERA, DF 21826. |
Heinamaarjapäev (2. VII)
Seitsmevennapäev (10. VII)
Mareta- ehk karusepäev (13. VII)
Eliapäev (20. VII / 2. VIII)
Madlipäev (22. VII)
Jaagupipäev (25. VII)
Annepäev (26. VII / 8. VIII)
Olevipäev (29. VII)
Juulikuu[1] rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt.[2] „Obusenoogutuse kuu“ (Vän) viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. Rahvakalendri tähtpäevadest tuletuvad veel karusekuu, jakobi- või olevikuu. Võrreldes juuni nimetuse jaanikuu üldkasutatavusega kannavad need pigem metafoorset iseloomu.
Juuli tähtsaim töö on heinategu, tähelepanu keskpunktis on selleks sobivad ilmad. Ent vastav traditsioon leiab väljendamist üksikute tähtpäevade kaudu, juulit tervikuna puudutavad vaid üksikud võrdlusteated kuu alguse ja lõpu ilmade kohta (kui algus kuiv, siis lõpp vihmane või vastupidi). Kogu juulikuud hõlmavat traditsiooni pole teistelgi rahvastel.[3]
Juulit kui kõige palavamat kuud on trükitud kalendrites vastavusse seatud jaanuariga,[4] rahvasuus on juuli soojuse järgi talve külmust või pehmust ette arvatud. Juulit on sobivaks peetud lehtpuuvõsa raiumiseks ja uudismaa raadamiseks – puud ei aja võrseid. Mõnede pärimusteadete põhjal on seda peetud mädakuuks nagu augustigi – haavad ei kasva kinni, vaid kipuvad pahaks minema.
Märkused:
[1] Julius Caesari sünnikuuna kannab tema nime.
[2] HDA IV, vg. 836; Sahharov, lk. 97.
[3] Vrd. Dal, lk. 887–890; HDA IV, vg. 837; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 191–196.
[4] Nt. Sööt jt.