Karjalaskepäev tähistab karjatamisperioodi algust ning kuulub nagu künnipäevgi väga vanade tähtpäevade hulka, millel seos katoliku pühakutega puudub. Eestlaste muistses majanduskalendris on karjalaskepäev olulisi tähiseid – küünlapäevast alates loetakse nädalaid „kaheksa karjalasku“. Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev, liites endasse samuti muid kevadiste tööde alguse tavasid, sellele kuupäevale aga on hilislaenuna Lääne-Euroopast kandunud sootuks uusi narridepäeva jooni.
Karjandusse ning karjalaskmisse puutuv traditsioon on üsna ühesugune jüripäeva traditsioonidega: taotletakse karjale head käekäiku eelolevaks karjatamisperioodiks, püütakse mitmesuguste menetluste abil halba oma karjast eemale hoida, ennustatakse ette karja tulevikku.[1] Hundisõnu on loetud nii 1. aprillil kui ka jüripäevasel karjalaskmisel, kuid üldiselt seostub huntide tõrje rohkem jüripäevaga. Kogu Ida-Euroopas on esimeseks karjatamispäevaks jüripäev, nii ka vadjalastel[2], isuritel[3] ja meie lõunanaabritel. Soomlastel toimub karjalask paikkonniti hiljem, mitmetel maikuu tähtpäevadel[4], kusjuures samadele päevadele langeb külvi alguse tähistamine.[5] Lääne-Euroopas, samuti Rootsis on karja välja lastud enamjaolt volbripäeval (1. V), olenevalt klimaatilistest ja maastikulistest tingimustest ka teistel tähtpäevadel alates paastumaarjapäevast (25. III) kuni jaanipäevani (24. VI).[6] Sakslastel on karjalask 1. aprillil kui õnnetul päeval olnud koguni keelatud.[7]
Karjalaskepäeval on kari esimest korda välja aetud, olgu või üle hange. Nii kujunes see pigem sümboolseks toiminguks. Taigade enamik ongi koondunud loomade lahtipäästmisele ning väljasaatmisele lauda- või talliuksest ja väravast. Kuna 1. aprill võis sattuda õnnetule nädalapäevale, takistas see täpsest päevast ranget kinnipidamist. Päevaks, mil uue töö alustamine või ettevõtmine ebaõnnestuma pidi, olid esmaspäev ja reede, õnnelikeks neljapäev ja laupäev. Hoolimata neist asjaoludest on sel päeval siiski võidud välja lasta nt. lambaid, kusjuures lehmade karjalask toimus hiljem, mõnel sobival nädalapäeval, soovitavalt kasvava (noore) kuuga. Ilmselt halva mõju alla sattumise ja nõidusekartusel pole esmakordselt karja lastud ristipäeval, mõnel pool on isegi juba karjamaal käiv kari selleks päevaks kinni jäetud.
Karja väljalaskmisel kehtivad mitmed tõrjemaagias üldtuntud võtted ning vahendid: ristimärkide tegemine, suitsutamine (see on koos tuletegemisega küll pea täiesti üle kandunud jüripäevale), nõiasõnade lausumine karjaõnne ja piimaanni taotlemise eesmärgil. Mitmetel teistel rahvastel tuntud komme lärmiga (loomakellade kolistamine, pasunapuhumine, paugutamine) välistada halva mõju alla sattumist[8] seostub meil karja esmakordse väljalaskmisega vaid jüripäeval. Tähtis koht on kombestikus kanamunal. Muna visatakse üle karja, asetatakse laudaukse alla või karjateele, kusjuures muna katkiminek ennustab karjakahju. Kanamuna antakse karjasele meeleheaks pärast rituaalset karjase kastmist. Komme on üldtuntud soomlastel[9], esineb sakslastel[10] ja venelastel[11]. Nii nagu muna andmisel, on ka karjasekakul ühtlasi koht karjase austamise traditsioonides, ent karjasepeo kombestik kuulub teiste pühade juurde, nagu jüripäev, nelipühad, jaanipäev, lauritsapäev jt.[12] Tähtis karjalaskepäeva atribuut on karjavits. Analoogiaprintsiip keelab vitsa lõikamise samal päeval – see tähendaks looma jalavigastust, haruline vits tooks kaasa karja laialimineku, karjavitsa kojutoomine aga tähendaks karja resp. karjaõnne kojutulekut, jms. Samuti pidi karja väljaajamine üle rauast (terasest) esemete kindlustama tugeva tervise eelolevaks karjatamisperioodiks, kokkupuude soola, suitsu, tõrva vms. puhastavaga hoidma eemale halva. Meie traditsioonis on karjase kastmise põhjenduseks, et karjane püsib siis suvel ergas, ei karda sääski, soomlaste karjasekastmise põhifunktsiooniks arvatakse olevat lehmade piimaanni suurendamine.[13] Traditsiooni taandudes 20. saj. sai karjase kastmise komme humoristliku värvingu. 1. aprill on karja esimese väljalaskmise päevana kaotanud oma tähenduse, mõnevõrra tulevad arvesse nädalapäevad.
Märkused:
[1] Hoolimata seostumisest erinevate tähtpäevadega on paljudel rahvastel karjalaskekombestikus rohkesti ühiseid jooni. Otseseid mõjustusi eestlastelt soomlastele on analüüsinud A. Rantasalo. Vrd. Rantasalo I–III. Uurimus tugineb Eesti osas Hurda ja Eiseni rahvaluulekogudele. Ülevaate setu karjalasketavadest on kirjutanud P. Hagu. – Hagu, lk. 3–24.
[2] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49–61.
[3] Lukkarinen, lk. 74
[4] Rantasalo I, lk. 10–15; Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 119.
[5] Rantasalo I, lk. 28 ja 36.
[6] HDA I, vg. 731–732; Wuttke, lk. 440. Et jüripäev on karjalaskepäevaks Ida-Soomes, nädala võrra hilisem volbripäev aga rohkem Lääne-Soomes, oleneb ida- ja läänepoolse kultuuri kokkupuuteist neil aladel. – Rantasalo I, lk. 10–11.
[7] HDA I, vg. 534.
[8] HDA I, vg. 733–734; Rantasalo I, lk. 114 jj.
[9] Rantasalo I, lk. 61–69.
[10] Wuttke, lk. 292.
[11] Zelenin, Russische, lk. 57–59.
[12] Vrd. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 123–132.
[13] Rantasalo, Paimenen, lk. 276. Sama lätlastel.