Kolmekuningapäev on jõuluaja lõpetamise püha ning tähistab päeva, mil kolm hommikumaa tarka või kuningat tulid vastsündinud Jeesuslast kummardama. Germaani rahvakultuuris arvestatakse siitpeale päikese- ja kuukalendri ühitamisest tulenev 12-päevane aastavahetus (saksa k. Zwölften) lõppenuks.[1] Seetõttu kannab kolmekuningapäev kuigivõrd ka aasta alguspäeva tähendust ja selle päeva eelõhtule on koondunud mitmesuguseid tulevikuennustusi.[2]
Kõrvutavalt jõulupühade ning nääripäevaga on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. Leivu keelesaare eestlastelt on pärit tähepäeva või tähtepäeva nimetus. See viitab Jeesuse sündi kuulutavat tähte käes kandvate nn. tähepoiste perest peresse käimise kombele. Sama nimetust tuntakse Lätis.[3] Nimetused, nagu jordan või veeristsed, lähtuvad Ida kirikust.[4] Veerisse (vrd. vene k. водокреща) nimetus on veneõigeusu kiriku ning vene keele vahendusel tuntud ka näiteks vadjalastel, isuritel ning karjalastel, samuti vepslastel.[5] Tähelepanukeskmes on vee ristimise tseremoonia kirikulähedasel veekogul ja vee toomine kiriku juurde. Kuna see toimub tänini vana kalendriarvestuse järgi 19. I, siis võidakse kolmekuningapäeva ning jordanit käsitada eri tähtpäevadena. Pühitsetud jordaniveele on tervistavat toimet omistatud olenemata usulisest kuuluvusest.
Eestlaste aktiivne pöördumine veneõigeusku toimus Venemaa Balti-poliitika tulemusena 19. sajandi keskel, kuid see ei toonud kaasa kirikupühade omaksvõtmist. Jordanil käimine on siin erand. Mõnedki jordanivee pühitsemised leidsid sobiva toimumiskoha muistsetes kultusepaikades (näiteks Kavilda terviseallikal Puh, Uduallika lähistel Pil jm.). Kirikukombestikust eeskuju võttes on protsessioonilt tulijad andnud kodustelegi kolm lonksu jordanivett rüübata, piserdanud kariloomi ja toaseinu pühitsetud veega. Liigub ka humoristlikke lugusid efektiivsest tervistumisest, kui sakraalse „pühavee“ asemel pakuti tavalist või koguni uriinisegust vett. Samuti leidub vihjeid, et noored käisid nagu lihavõttepühadelgi seal hoopis „kurameerimas“. Puhtalt veneõigeusu alale Ida-Eestis niisugune humoristlik suhtumine ei puutu, küll aga piiri- ja sega-aladele.
Nii eestlaste kui vadjalaste kombestikus tuleb ette kultuurilaenu venelastelt – külma kostitamist.[6] Eestlaste kohta on teateid maa kirdeosast ning Lut. Ööseks pandi õue herneid või putru sõnadega: „Söö, külm, ära tule suvel vilja võtma.“ Lõ-E on teateid, et käidi kõrtsis ning tehti suvilistega kaubad kokku, kes missugusesse tallu suveks tööle tuleb. Mõned vastukäivad teated, enam Lä-E, on külaskäimise keelust. Eriti Lä-E, kuid ka mujal, on kolmekuningapäev jõuluaja lõpetajana üksiti külastuste- ning lõbustusterohke aeg. Samuti on soomlastel, nimetus loppiaiset – lõpetus märgib jõuluaja lõppemist.[7]
Kolmekuningapäev on jõuluõlgede väljaviimise (jõulukuusekombe ajal – jõulukuuse väljaviimise) tärmin. Enam Lä-E kui mujalt on teateid, et selleks päevaks toodi tuppa veel uued õled, heinad või põhud. Maskeeritult perest peresse käimised on samuti tunnuslikud Lä-E. Tüüpiline on kureks (vt. levikukaart: kolmekuningapäev) või karuks maskeerimine. Võrreldes muu jõuluajaga maskeerimisviisis ega rollimängus erinevusi pole. Sokuks maskeerimine on juhuslik. Päevakohane erijoon on „kolme kuninga“ ilmumine. Kolmeks kuningaks maskeerisid või pigem nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.
Nappides kirjeldustes Lutsi eestlaste kohta on juttu kure kottiajamisest. Ühest teatest selgub, et see toiming on analoogiline vastla kottiajamisega vastlapäeval või luutsina kottiajamisega luutsipäeval.[8] Keegi noorematest, kes pole asjasse pühendatud, pannakse lakaluugi all kotisuud lahti hoidma ja mõni suurematest „tükke tarõ pääle, hiit pangist vett kaala“. Kahes kombekirjelduses on seevastu juttu maskeeringust. Ühe järgi „ehitati mõni inimesist kureks“, ja „kurge valati veega“, teise järgi köideti mees õlevihu sisse ning visati talle pangest vett peale: „Valatas är timmä.“ Seega on tegemist kahe erineva kombe sümbioosiga.
Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne. Venemõjulises Ida-Eestis on puust, õlgedest või peergudest ristikesi valmistatud; neid pandi ukse või salve kohale, ka rukkipõllule. Saaremaa erijoon on viljapuude raputamine ööl enne kolmekuningapäeva, et puud hästi viljuksid.
Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid (Lõ-E) ja seapead (Põ-E). Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Seajalgade söömisest on teateid Lut keelesaare eestlastelt ning Kagu-Eestist (Rõu). Lä-E peeti oluliseks, et jätkuks jõuluõlut. Seda käidi maitsmas samuti teistes peredes. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga. Vee magusaks muutumisest on vaid üksikuid teateid.
Päevade pikenemist konstateerib vormel „päev läheb kukesammu võrra pikemaks“. Siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Ilmaennete koguhulk pole kuigi suur, ent suur on ennete omavaheline erinevus. Tähistaevas ning selge hommik kuulutab head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Rahva arvamises on sel päeval nimelt külm ilm. Lä-E tähendab hommikune härmatis head pähkliaastat, mujal head teravilja-aastat. Kõige arvukamalt on arhiiviteateid tuule mõjust pähklisaagile (ka marja- või õunasaagile), ent need on vastuolulised. Kui tuuletu ilm vana-aasta ööl tähendab läänesaartel kehva pähkliaastat, siis vaikset ilma kolmekuningapäeva eelsel ööl on peetud, vastupidi, enamasti saagisoodsaks.
Tulevikuennustuste seas on kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret, jne. Sümbolesemetest on nimetatud arhiiviteadetes kirstu, risti (tähendab surma, matuseid), hälli (lapse saamine, sünd), sõrmust (abiellumine), voodit (pruudiks saamine, pruudi leidmine), laeva (reisimine), otra (põllumeheseisus), püssi (soldatiseisus), hobust (pulmad, ratsaväelase seisus), roose (hea õnn), peent tinaräbu (raha, rikkus). Muud ennustusviisid on vähem populaarsed: õnnevalamisvee väljaviimisel häälte kuulamine, ristteel häälte kuulamine, ennustusmäng loosi põhimõttel, terade andmine kuke ette valida, kondi andmine koerale valida, läbi sõrmuse veeklaasi vaatamine, soolase söömine, ennustuseseme (kallima kirja, mängukaardi, lauluraamatu, ka lume) pea alla panemine enne uinumist, et tulevast unes näha. Piirkondlikke eelistusi tuleviku ennustamiseks nimelt kolmekuningapäeva eelõhtul ei näi olevat, ent mitmes pärimusteates märgib informant, et nende peres oli kombeks õnne valada just sellal.
Järelpäevade poolest on kolmandad jõulud eelisolukorras. Seda iseloomustab üks humoristlik tähtpäevaloend: „Ja käes on kolmekuninga-laupäev, 5. jaanuar. 6. jaanuar oli kolmekuningapäev. Sellele järgnes puhkepäev (pühadest!), magamisepäev, ülestõusmisepäev, riidessepanemisepäev ja ringivaatamisepäev. Siis tuli juba asuda igapäevaste tööde juurde: kaua üks hing ikka pühasid võib pidada, vaja ka loomadele metsast heinu tuua ja metsast hagu ahjukütteks.“[9] Põhjarannikult on kirja pandud veel pajalõhkumisepäeva nimetus. Isikunimedest tuletatud järelpäevadest on teateid Lä-E kitsalt alalt. Nii nagu esimesi ja teisi jõule lõpetas jõulu- või nääri-annepäev, on kolmekuningapäevale järgnevat päeva nimetatud kaiepäevaks või krõõdapäevaks. Eeskujuks on populaarsed naisenimed Katariina ja Gertrud.[10] Pärast kaiepäeva võidi pidada ka veel kaie-lapsepäeva või kaie lapse-nimepäeva. Ülekandega pühakutähtpäevadelt ei näi tegemist olevat, küll aga on Hupelil Saaremaa talupojakalendris (1782) kolmekuningapäeva järele, seega 7. I kohale, paigutatud laasopääw, mille tähendus on olnud koostajale teadmata.[11] Usutavasti võisid teadmised jõulu järelpäeva positsioonis blasiusepäevast (3. II) niivõrd tuhmuda, et see tähtpäev kaotas seose esialgse daatumiga ning nihkus aastavahetusele lähemale.
Arusaam aastavahetuse tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Sellele lisatakse mööndus, et kes soovib pärast seda, peab „pudeli tegema“.
Märkused:
[1] Vt. ERk VII, lk. 48–49 (jõulud).
[2] HDA II, vg. 449–451.
[3] Šmits IV, lk. 1850–1854, vrd. Sartori III, lk. 78–79.
[4] Nimetus viitab Jeesuslapse ristimisele Jordani jões. Epifaaniapüha – kirikukalendris Kristuse ilmumispüha nimetus eesti rahvapärimuses tuntud ei ole.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 12–13; Vinokurova, Календарные обычаи, lk. 52.
[6] Hiiemäe, Ida-Virumaa, lk. 67–68; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 13–14.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 21.
[8] ERk I, lk. 94 (vastlapäev); ERk VII, lk. 275–276 (luutsipäev).
[9] RKM II 314, 348 < Kullamaa khk – M. Oviir (1975).
[10] Rajandi, lk. 92 ja 100.
[11] Hupel, TN III, lk. 367 ning joonis II teose lisas.