Rahvasuus munapühadeks, kevad- või kiigepühadeks nimetatud lihavõtted ehk ülestõusmispühad on kirikukalendris kevadiste liikuvate pühade seas kõige olulisemad.[1] Erinevalt muudest tähtpäevadest arvestatakse nende algust kuufaaside järgi: lihavõtted algavad pärast kevadist pööripäeva kuu täissaamisele järgneval pühapäeval ja võivad seega olla ajavahemikus 23. III–26. IV.[2] Wiedemanni sõnaraamatus on toodud nimetus liha-võtme-püha ning selle lühendid lihate-püha, lihatme-püha, lihatu-püha. Setud ütlevad lihavõõdõh.[3]
Kristlikku lihavõttekompleksi on kätketud vanaheebrea karjakasvatajate kevadise talleohverdamise rituaal, samuti kajastub selles maaharimisega seotud rahvaste muistsetele religioonidele omane sureva ning taaselustuva loodusjumaluse idee.[4] Varakristlik õpetus Jeesus Kristuse märtrisurmast patuste lunastamiseks rõhutab kannatuse ning alistuvuse nõuet. Ent koos ristiusu ekspansiooniga on see õpetus vastu võtnud ka kujutelmi Euroopa agraarrahvaste loodusjumaluste kevadise elluärkamise ning ülestõusmise sümboolikast. Nt. lähtub germaanlaste kevade- ja maajumala nimest lihavõtete nimetuski (sks. Ostern).[5] Aegade jooksul on vaikne nädal, nn. kannatusnädal, jäänud kandma kannatuse ning surma ideed, sellele järgnevad ülestõusmispühad on aga kujunenud peaasjalikult rõõmuavalduseks uuele elule ärkamise üle. Fr. Engels on kirjutanud religiooni kohta: „Usund, kui ta kord on kujunenud, sisaldab alati teataval määral möödunud aegadest päritud kujutlusmaterjali, sest kõigil ideoloogia aladel on traditsioon suur konservatiivne jõud.“[6] Nii kujutab kogu kiriklike kevadiste pühade kompleks keerulist põimingut idamaade kultustest, ristiusust ning Euroopa rahvaste kohalike rituaalide mõjustustest.
Eelkristlikest kevade vastuvõtmise ja tervitamise traditsioonidest on eestlastel nagu idaslaavlastelgi lihavõtetega kohandunud noorte kevadise kooskäimise ning lõbutsemisaja algus.[7] Lõuna-Eestis algas külanoorte kooskäimine kiigele.[8] Põhja-Eestis algas see hiljem, suvistepühadega, Lääne-Eestis esinevad kõrvuti mõlemad algusajad.[9] Laulude saatel kiikumist kui noorte ja samuti täiskasvanutegi seas väga populaarset kogu kevadet kestvat meelelahutust on kirjeldanud Hupel.[10] Lõuna-Eestis oli kiikumisaeg siiski lühem, kestes vaid pühadeaja ning selle järelpäevad. Nagu urbepäeva tsõõtamislauludes, väljendub Setu, aga ka üldse Kagu-Eesti lihavõtte- ja kiigelauludes pühade ootus ning kahetsus selle „kalli aja“ kiire möödumise üle:
[---] Lihavõõdõ õks armas aigo,
armas õks aigo, kallis päivä,
hillä õks tulli, rutto lätsi,
hillä õks tulli hirta pite,
tassa tulli talla pite,
rutto ruu alost pite.
Õga õks pühi meilä püsü-i,
saisa-i kavva kallis aigo. [---][11]
Nii kiigelkäimise kirjeldustest kui ka kiigelauludest nähtub, et kooskäimistel külakiigele oli tähtis osa noortevaheliste suhete loomises, rõhutatult tõuseb esile kombe meelelahutuslik eesmärk. Võrus ja Setumaal on märgitud mõnel juhul kiikumise soodustavat mõju linakasvule; uskumus on siin ühine lätlastega.[12] Üksikuid teateid on veel selle kohta, et kiikumine teeb keha kergeks. Kui lumi oli maas ja väljas külm, kinnitati kiik rehealuse talapalkide või parte külge.[13] Soomes on kuulunud hoones kiikumine ühtlasi kevadise sõnnikuveolõpetuse tähistamise juurde: mida kõrgemale kiiguti, seda paremini pidi kasvama vili.[14] Kui silmas pidada, et meil on paastumaarjapäevasest hoones kiikumisest samuti viljaõnne ja head käekäiku loodetud, siis arvatavasti kehtib see algselt ka kiikumise kohta lihavõttepühadel.
Põhja-Eestis harrastati lihavõttepühadel Viru- ja Järvamaal ning osalt Harjumaalgi kiikumise omapärast vormi – lauahüppamist, kuid see ei kujunenud nii rahvarohkeks kui kiigelkäimine.[15] (Vt. levikukaart: lihavõtted) Ingeris ja Soome edelaosas märkis noorte lõbutsemisaja algust samuti lauahüppamine, kusjuures selline teguviis pidi tagama õnne eelolevaks suveks (aastaks) kogu talule.[16] Põllunduskultusest lähtuvaks maagiliseks rituaaliks on peetud lauahüppamise kommet venelastel, üldse on kiikumisel arvatud olevat puhastavat toimet.[17]
Kristlikus usundis on selle ürgse kombe seletuskatsed väheveenvad: kiikumine tulenevat soovist Jeesuse ristilöömist kõrgemalt paremini näha või Jeesuse ülestõusmise auks kiikuva päikese matkimisest. Sellist etümoloogiat leidub meil ainult kooliõpilaste kirjapanekuis.[18]
Neiud pidid noormeestest kiigeseppadele ja kiigutajaile tasuks muna andma:
[---] Inne lasta-i näid hälmä hällü pääle,
laulma hällü lavva pääle,
korjasõ õks kokko kuusi munõ,
viis muna veerätäse.
Sis lääva õks viil hälmä hällü pääle. [---][19]
Kui Lõuna-Eestis kuulub see valdavalt lihavõttepühade juurde, siis maa põhjapoolses osas vähem, algas ju siin kiigelkäiminegi hiljem ja kestis kauem. Nii ei seostu üleskutse „Tulge kiigele, tooge mune“ meie rikkalikus Põhja-Eesti kiigelaulurepertuaaris lihavõtetega. Ka ei kuulu munavärvimise komme siin kindlalt lihavõtetele, vaid ka nelipühadele; teisal on peetud mõlemaid pühi munapühadeks või nii ühtesid kui teisi koguni tähtsusetuiks (teateid on Vi, Jä, läänesaartelt ja mitmelt poolt mujaltki).[20] Mune kingiti ristilastele,[21] idapoolses venemõjulises Eestis lihtsalt tervitamas käijatele,[22] muna tuli anda tasuks ka tervistavate pajuokstega urbijaile, ükskõik kas urbiti palmipuudepühal või vast lihavõtte hommikul.[23] Maailma loomine munast on igivana põhjarahvaste uskumus, mis kajastub ka eesti „Loomislaulus“.[24] Muna kui riituse-ese on erinevate rahvaste traditsioonis kõige enam seostatav muistse põllundus- ja karjandusmaagiaga.[25] Meil kuulub sellesse tavanditekompleksi muna andmine kündjale või külvajale pärast kastmist, samuti karjasele mitmetel karjase austamisega seotud tähtpäevadel.[26] Muna abil otsustati kariloomade saatust eeloleval karjatamisperioodil ning seda kasutati karjanõiduses. Põllundusega seostub muna meil vähem.
Ka munade värvimise komme ulatub kaugesse minevikku,[27] ent Eesti alal on värvilised pühademunad saanud ülemaalise populaarsuse vast alates 19. saj. lõpukümnenditest. Munade värvisümboolika noorte sümpaatia-avaldamise vahendina on samuti hiline, kuuludes poevärvide ja munalaki kasutuseletuleku aega. Nn. munamängud, nagu muna katkipigistamine või -koksimine on olnud meil varem tuntud, ajapikku taandus pühademunade koksimine meelelahutusena peamiselt perekonnaringi. Populaarsemaid mänge on olnud munaveeretamine (Setus munaloomka), millele leidub vasteid nii slaavlastel kui germaanlastel.[28] Kiigeplatsil oli küll püsivamalt mahti munaveeretamisega aega veeta vaid abielumeestel ja poisikestel. Veeretamisel on kasutatud ka puust renni, sest see sobis väiksema arvu osavõtjate puhul ja lastele.
Alles 20. sajandisse kuulub meil Lääne-Euroopa eeskujusid matkiv pühadekaartide tulv lihavõttejäneste, -munade ja -tibudega.[29] Püüded leida nii pühadejänesele kui ka kogu munadetraditsioonile ristiusust lähtuvat seletust pole andnud märkimisväärseid tulemusi.[30] Varakristlikus kombestikus on lihavõttemuna tundmata.[31] Haudadel munade söömise komme, mille juures sümboolselt said toidust osa ka lahkunud, lähtub eelkristlikust surnutekultusest.
Pühadelauale on peale keedetud munade kuulunud toidud muust varakevadel kättesaadavamast: magus kohupiim munaga (kirikliku nimetusega pasha), kohupiimapirukad, sai, munavõi, vasikapraad ning -sült, sealiha.
Teinekord jätkus liha vaid pühade ajaks, hiljem mindi üle kergemale toidule.[32] Peale vene-õigeusuliste on rikkalik toidulaud lihavõttepühadel ilmselt hiline nähtus.
Põllunduse ja karjandusega seostuvad meil lihavõtted vähe. Sõnniku viimisega põllule on Lõuna-Eestis loodetud edu ja head viljakasvu, üksikuid teateid leidub karjalasketavade valdkonnast. Meie põhjanaabrite traditsioonides on seevastu õige oluline koht karjanõidusel ning noorte kooskäimistelgi suurem seos karjandusega: noormehed ja poisikesed käivad lehmakellade kõlistamisega magajaid äratamas; populaarsem kui meie rahvakalendri tähtpäevil on siin sõnnimunade katsumine linnumunade leidmisõnne saamiseks just lihavõttepühadel.[33] Soomes ja Skandinaaviamaadel on lihavõtted trollide ja nõidade soodsaid tegutsemisaegu.[34] Germaanlastel, samuti soomlastel on saanud algselt maagiline tulede põletamise komme noorte meelelahutuse iseloomu. Eesti alalt on vaid kirjanduses andmeid lihavõtteööl metsas põletatavast tulest, mille ääres tantsimisel pikajalgseid linde matkiva kahe mehe kohta külas öeldud, et tegemist oli tarkadega.[35]
Kodused tööd ja talitused jäävad oma igapäevasusega rahva tähelepanuorbiidist peaaegu kõrvale. Mõnevõrra kandub siia sugemeid pühade-eelsest suurpuhastusest. Erilist puhtusetaotlust annab värvikalt edasi looduskõnelus Setust – lihavõtte vastus tema vaesust pilkavale talsipühale: „Mina ole küll vaene ja sina olet paks ja rasvane, aga väega olet sa must. A mia ole väikokene, aga ma ole väega puhas ja perenane mõsk musta pangigi puhtas, aga sul on talvel kõik nii musta täis, et vai kepiga karga üle puru.“[36]
Nagu üldse kevadistel tähtpäevadel, on ka lihavõttepühadel võetud ette varahommikune silmapesemine taotlusega olla terve, virge, jumekas, selle vana kombe pearõhk aga langeb meil jüripäevale. Teistel rahvastel on lihavõtted ses suhtes olulisemad – voolavale veele on omistatud nagu kirikus pühitsetud veele kõigest halvast puhastavat toimet;[37] ka muutuvat vesi lihavõtteööl viinaks. Meilt on vaid üks teade Setust kaevuvee muutumisest magusaks.
Looduses on kõige olulisem olnud tõusva päikese mängu või tantsu vaatamine esimese lihavõttepüha hommikul. See paljudel rahvastel tuntud komme kätkeb endas muistset kevade tervitamise rituaali, mille seos ristiusuga on sekundaarne.[38] Soomlased ja venelased on selle varakevadel esineva optilise nähtuse järgi ennustanud edasisi ilmu ja saake,[39] liivlastel kuulub päikese mängu vaatamine lindude äratamise kombe juurde.[40] Meie ilmaennustustes on lihavõtted vastavuses jõulude ajaga nagu soomlastel ja lätlastel, kõrvutavalt või vastandavalt on esitatud ka lihavõtteid ja nelipühi.[41]
Aastavahetuspühadele iseloomulikud inimsaatuse ja abielu ennustamised on meie kombestikus lihavõttepühadel suhteliselt hilja kohta leidnud.[42]
Setudel järgneb lihavõttepühadele mitmeid järelpühi. Pühitsetakse kogu pühadenädalat – vetonädalat (nimetus lähtub vene keelest – святая неделя). Jätkub kiigelkäimine, peetakse praasnikut. Tööd ei tehta, see on koguni keelatud. Vetonädala neljapäeval on peetud ka osjapäeva või -püha – käiakse korjamas kareda varrega raudosja, mida kasutatakse puunõude jm. pesemisvahendina. Osjaskäimine on ühtlasi noorte kooskäimise viise, millega mõnes külas võis kaasneda suurema rahvakogunemisega kirmas. Osjapäeva on peetud ka hiljem, nt. teisel pühapäeval pärast lihavõtteid.
Reedene päev pühadenädalal (vetoriide) on pühendatud surnutekultusele rohkem kui teised pühadejärgsed päevad ning kannab surnute mälestuspäevana ühtlasi raadovitsa nime (vn. радуница). Haudadele toodud toidust jäetakse pärast söömaaega osa surnutele.[43] Raadovitsa on peetud ka teise lihavõttejärgse nädala teisipäeval.
Lihavõttejärgne pühapäev kannab mitmeid nimetusi: väike lihavõõdõh, olletuspüha või -päev,[44] kõllapüha. Mitmetes külades on sel päeval külapüha, mil taas peetakse kirmaseid. Käiakse ka ühiselt värvi-, nõidus- ja ravimtaimi korjamas.
Üldiselt on meie lihavõttekombed küllalt sarnased teiste rahvaste kombestikuga, olles endasse sulatanud nii ida- kui ka läänepoolse kultuuri mõjutusi. Erijooneks on tugevad slaavi mõjud Kagu-Eestis surnutekultuse osas.[45] Kombestiku üldhinnangus võib eestlastel esile tõsta selle puhtmeeleolulist aspekti, otseselt elatusaladega seotu on meil üldjoontes hilisem ning jääb teiste rahvastega võrreldes kõrvaliseks.
Märkused:
[1] Tähistavad Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist (nimetus pasha – paasapühad – on pärit heebrea keelest).
[2] Tähistamise aeg tugineb idamaade vanale kuukalendrile, mis on määratud Nikaia kirikukogu otsusega 325. a.
[3] Need nimekujud märgivad kreeka- ja rooma-katoliku kiriku poolt nõutava 40-päevase lihasöömise keeluga paastuaja lõppemist, millest peale võidi taas „liha võtta“. Paast algas vastla- ehk lihaheitepäevast, mil liha „heideti ära“. Vrd. ERk I, lk. 89 (vastlapäev).
[4] Vrd. Tokarev, lk. 529; Frazer III, lk. 30–38.
[5] HDA VI, vg. 1311 jj.
[6] Engels, Ludwig Feuerbach, lk. 329.
[7] Sokolov, lk. 149 jj.; Dal, lk. 903; Sahharov, lk. 173.
[8] Väljaandeist, kus eesti kiigelaulu ning kiigelkäimise traditsiooni on üksikasjalikumalt tutvustatud, mainitagu: Tampere, ERlV II, lk. 27 jj.; ERlA I: 2, lk. 354–396. Kiikumiskombestikust teistel rahvastel leidub ülevaade artiklis: Talve, Keinu, lk. 32 jj.
[9] Erinevate kiikumisaegade kohta leidub kaart teoses: Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262.
[10] Hupel, Kurlands, lk. 233.
[11] ERA II 33, 302 (2) < Setumaa – I. Sonts (1928). Sama meeleolu kannab lätlaste ning Lutsi ja Kraasna maarahva lihavõttelaul. – Vrd. Tampere, ERlV II, lk. 34.
[12] Šmits II, lk. 1063. Lätlastelt on üldse tunduvalt enam teateid kiikumise maagiliste eesmärkide kohta.
[13] Karjalased nimetavad lihavõtte eel talapalkide külge riputatud lastekiike lihavõttekiigeks (pääsiäisliekku).
[14] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 247–248. Vrd. HDA VI, vg. 1018.
[15] Hupeli kirjelduses kiikumisviisidest ning kiigetüüpidest leidub märge, et analoogilist lauahüppamist esineb ka Saksamaal. – Hupel, Kurlands, lk. 235.
[16] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 94; Hautala, lk. 161.
[17] Zelenin, Russische, lk. 23–24; Fehrle, lk. 135.
[18] Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 76–77.
[19] ERA II 33, 301 (2) < Setumaa – I. Sonts (1928).
[20] Vrd. ka Loorits, Grundzüge I, lk. 360.
[21] Kombest sakslastel vt. Beitl, lk. 586.
[22] Vrd. Dal, lk. 903.
[23] Eluvitsaga peksmise komme lihavõttehommikul on tuntud paljudel rahvastel. Lätis peksavad noormehed ja poisid majast majja käies magajaid kase-, kadaka- või kuuseokstega, soovides tervist ja nõudes andeid; liivlastel vitsutasid linde äratamast tulnud noored loomi ja inimesi; sakslaste traditsioonis on tähtsal kohal kariloomade vitsutamine. – Šmits II, lk. 1057; Tampere, Lindude äratamine, lk. 201–203. Vrd. HDA VI, vg. 1346; Beitl, lk. 585.
[24] Viiteid maailmaloomise motiivile läänemeresoome rahvastel vt. ERlA IV, lk. 53.
[25] Vrd. Rantasalo III, lk. 57–59; HDA VI, vg. 1327.
[26] Vepslastel kogus külakarjane perenaiselt mune tasuks ka lihavõttepühadel. – Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 125.
[27] Nt. Saksamaal 4., Hiinas 5., Egiptuses 10., Ukrainas 11. sajandisse. – Fehrle, lk. 128–129.
[28] Zelenini arvates kujutab see algselt maagilist maa viljastamisriitust seemnete külvi imiteerimisega. – Zelenin, Russische, lk. 354.
[29] Varasem kirjeldus pühadejänesest pärineb 17. saj. lõpult. – Fehrle, lk. 130. Munade toojaina esinevad veel õige mitmed loomad ja linnud. – Beitl, lk. 587.
[30] Nt. on seletatud munakoort kui Jeesuse haua, munavalget kui lina ja rebu kui Jeesuse sümbolit; jänes näinud esimesena Jeesust ristil, jts. Saksamaal kehtestati 1615. a. keeld mune kirikusse tuua ja koksida. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 55–63.
[31] HDA VI, vg. 1327.
[32] Soomlastegi lihavõtteaega on nimetatud toiduainete poolest vaeseks ajaks. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 94.
[33] Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 32–38; Hautala, lk. 156–158, 162–167.
[34] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 95–101; vrd. HDA VI, vg. 1349 jm.
[35] Holzmayer, lk. 60.
[36] RKM, Mgn. II 2293 < Setumaa – K. Salve (1972).
[37] Vrd. HDA VI, vg. 1356 jj. Soomlastel on nõue allikaveega silmi pesta enne varese vaakumist, siit lähtub nimetus variksenvesi. – Hautala, lk. 155. Väga vana lihavõttekomme on veega ülevalamine olnud vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 42. Venemaal keelati ülevalamised ja suplused kirikukogu otsusega 1721. a. – Sahharov, lk. 175.
[38] Päike mängivat rõõmust, et Kristus on üles tõusnud. Vrd. Tšitšerov, lk. 18; HDA VI, vg. 1354–1355.
[39] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 105–106; Sahharov, lk. 174.
[40] Tampere, Lindude äratamine, lk. 202.
[41] Vrd. HDA VI, vg. 1351–1352.
[42] Võrdlemisi levinud on need Soomes. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 93–94.
[43] Vrd. ka vadjalaste tavandeid. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 66.
[44] Lähtub sõnast „õlletama“ – lauldes, tantsides ära saatma.
[45] Kevad on surnutekultusega seotud kõigil Ida-Euroopa rahvail. – Harva, Suomalaisten muinasusko, lk. 49.