Setude lujapäeva (looja-, loja-, luapäeva) pühitsemise aja kohta ei ole täit selgust. Loorits identifitseerib lujapäeva kirikliku kolmainupühaga,[1] märkides, et loja (< luja < luia) tähendab halleluujat.[2] Rahvapärimus päevade samasust siiski ei kinnita: lujapäeva on peetud pärast suvisteid teise nädala neljapäeval või siis mingil ajal peale jaanipäeva, keset suve või koguni sügisel. Lutsi tekstidest (neid on 3) ilmneb, et lujapäev on olnud 9 nädalat pärast suurt neljapäeva.[3]
Et lujapäeva pühitsemine on olnud väga tugevasti seotud konkreetse, Pankjavitsas asuva pühakujuga – luja-puusliga, siis võidi ilmselt lujapäevaks nimetada ka muid Pankjavitsa kirikusse tuleku päevi. Peale toiduainete (munad, kohupiim, või) on annetusteks kaasa toodud villu. Nende pühitsemisest loodeti head käekäiku endale, põllule ja karjale, ennekõike lammastele. Päeva näib olevat tähistatud veel naistepühana. Annetuste ning roheluse toomine kirikusse on omane ka germaanlastele,[4] ent vahetum on seos naaberrahvaste – venelaste ja lätlaste traditsioonidega.
O. Kallas on tutvustanud lutside lujapäeva ka lehtpäeva nimetusega: „Lehtpäeval (10 päeva pärast nelipühi) pühendatakse kirikus rohtu: üheksa vannikut isesuguste rohtudega.“[5] Kirikus pühitsetud vanikuid hoiti alles ning neid kasutati tõrjemaagias mitmel otstarbel. Sama nimetust tunnevad liivlased (lv. lied-päva). Sellel päeval kehtis niinekiskumise keeld, vastasel korral kisuksid lehmad suvel sabad ära.[6] Lätlaste lehepäev (lt. lapu diena) on olnud 1. mai: vaadatakse, kas puulehed on hiirekõrvul; üheltki puult ei tohi oksa murda nagu ristipäevalgi – murdekoht hakkaks veritsema.[7] Seoses selle neljapäevaga leidub 17. saj. visitatsiooniprotokollides huvitavaid andmeid nn. ebausutavadest Pilistveres ja Rõuges: „Issanda pühitsetud ihu pühal (Fronleichnamstag), mida Rooma kirikus esimesel neljapäeval pärast Kolmainu Jumala püha peetakse, heidetakse Pillistveres (1680) „Udda hallikasse“ raha (Schillinge) ohvriks. Kui raha põhja vaob, siis on see paha märk, jääb ta aga pääle, tähendab see hääd. Selle juures „nad söövad ja lakuvad ise“. Rõuge kihelkonnas Roosas tuleb samal päeval, 1689 aasta teadete järele, Venemaalt ja Lätimaalt kaugelt palju rahvast kokku. Nad panevad küünlad laua pääle põlema ja ohverdavad suurel hulgal raha, võid, kohupiima, juustu, mune, kookisid. Selle juures toimetatakse õnnistamist ja aetakse üleüldse palju ebausku. Selle pääle hakkavad nad õlut ja viina jooma ja lõpetavad sellega.“[8]
Märkused:
[1] Kolmainupüha e. kolmainujumalapüha on 1. pühapäev pärast suvisteid; tuntud ka rahvakalendri tähtpäevana, kuid on üksteisest kaugematel rahvastel üsna erineva funktsiooniga; vrd. HDA II, vg. 434–436; Hautala, lk. 225–226.
[2] Loorits, Grundzüge I, lk. 580, 451–452.
[3] Katoliiklaste kirikukalendris on see päev omaette tähendusega. Kolmainupüha-järgsel neljapäeval pühitsetakse nn. Kristuse seletatud ihu püha. – Beitl, lk. 223–224.
[4] Sartori III, lk. 219–220.
[5] Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 71.
[6] Loorits, LK, lk. 101.
[7] Šmits II, lk. 1009–1010.
[8] Kõpp, lk. 14.