Luuvalupäeva nimetus esineb meie vanemates kalendrites. Ka varasemad autorid mainivad luuvalupäeva. Boecler-Kreutzwaldi raamatus on sellest pikemalt: „Apolloniapäev, eestlaste juures varem luuvalopääv – Gliederschmerztag (9. veebruaril) oli varem puhkusepäev, mil ükski tööd ei tohtinud teha, muidu vaevaks teda kogu aasta liigesevalu. Pihkva eestlaste (setude) juures on see tänapäevalgi maksev, selletõttu kõik vabad inimesed katkestavad sel päeval töö“.[1] Hupel nimetab Luvallopääva samuti puhkamise päevaks.[2] Eriti peab laskma välja puhata luud ja liikmed (Wiedemann).[3] Kiriklikult on 9. veebruar püha Apollonia mälestuspäev.[4]
Luuvalupäeva kohta on usutavaid kirjeldusi vähe. Andmeid on Hiiumaalt (Reigi) ja läänepoolsest Lõuna-Eestist (Saa, Hel, Pst), siingi on kaasa mõjunud päeva nimi kui ka läheduses olevate päevade kombestik.
Märkused:
[1] Boecler-Kreutzwald, lk 76.
[2] Hupel, TN III, lk. 368.
[3] Wiedemann, AIÄLE, lk. 351.
[4] Apollonia suri märtsina. Legendi järgi kisti tal enne surma hambad välja. Lääne-Euroopas peeti teda hambavalu eest kaitsjaks. HDA I, vg. 551.