Madisepäev (matsapäe, matsipäe, madiksepäev) on eestlaste rahvakalendris üks tuntumaid tähtpäevi. Nimetus, nagu enamus tähtpäevade nimedest, pärineb kirikukalendrist.[1] Madisepäeva meil üldiselt pühaks ei peetud. XVII sajandi lõpul mainib küll H. Göseken madisepäeva (Matthiä Tag), mil eestlased ei tööta[2], kuid hilisemad andmed seda ei kinnita.
Meie rahvatraditsioonis tuleb madisepäeva kommetes kevade lähenemine selgelt esile. Seda väljendavad ilmekalt üle maa tuntud traditsioonilised ütlemised: madisepäevast hakkavad kõrred lund vihkama, kanadele antakse võti kätte, putukad ja ussid tulevad hinge jne. Ka teistel Euroopa rahvastel on madisepäev kevade lähenemise tähistaja, nt. sakslastel[3], soomlastel[4]. Venelastel (ka vadjalastel ja isuritel) on madisepäev tundmata, lätlastel esineb peamiselt eestlaste või endiste liivlaste naabruses.[5]
Madisepäevaga liituvad meil vähesel määral ka talve poolitamise tavad: karu pöörab teise külje (Põ-E), sama käib ka putukate ja usside kohta (Sa, Lä). Talve poolitamise osas on tegemist tõenäoliselt teiste südatalve tähtpäevade (küünlapäeva, tõnisepäeva) mõjuga.
Rahvausu põhjal algas putukate ja usside (ka karu) talveuni sügisesel madisepäeval, 21. septembril.[6] Kevadtalvine (24. II) aga lõpetas talveune. Madisepäeva ilmastiku (lumesaju, tuisu, tuule) järgi ennustati putukate, usside ja mitmesuguste taimekahjurite tekkimist ja arvu. Laialt on levinud arvamine: sajab madisepäeval lund, on suvel palju kärbseid ja sääski. Suurema lumesaju ja tuisu algust peale madisepäeva väljendavad vanasõnad: pool talve taevas, üheksa tuisku tulemata jne. Nädalapäeva, millele madisepäev sattus, jälgiti hoolega ja arvestati eriti külvitööde juures – ikka kahjurite vältimise sihiga. Arvati, et inimese igapäevased toimingud kas soodustavad putukate ja usside tekkimist või aitavad nende tõrjele ja hävitamisele kaasa. Hulgalised töökeelud ja -käsud, mis moodustavad suure osa madisepäeva uskumustest ja kommetest, on selle elavaks tõendiks.
Putukate ja usside hävitamiseks kasutati ka mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja loitsimisi. Üks ilmekamaid on näiteks „kärbeste jahvatamine“.
Toitudest olid madisepäeval mitmed keelatud, nagu kartulid, kapsad, piim. Kardeti näiteks kartulite ja kapsaste ussitamist, piima riknemist jne.
Saaremaalt (ka Tõstamaalt) on kümmekond kirjeldust madisepuna kohta. Kombe levikupiirkond, samuti järeldused (pale on punane, sääsed ei söö) on õieti samad, mis tugevama traditsiooniga küünlapäeval. Siin tuleb tõenäoliselt arvestada küünlapäeva kommete analoogiat.
Üks osa madisepäeva traditsioonidest on tuntud üle maa, teine osa aga kitsamal alal. Paljud kombed on levinud Lääne-Eestis ja saartel, nt. usside tõrje, huntide oma aga Põhja-Eestis. Üldiselt on madisepäev maa ida aladel vähem populaarne. Ka Lõuna-Eestist on andmed napid, Kagu-Eestist puuduvad peaaegu täiesti. (Vt. levikukaardid: madisepäev (1) ja madisepäev (2)).
Madisepäevaga seotud uskumuste suhtelist vanust näitab asjaolu, et paljud rahva arvamised, eriti tähelepanekud ilmastiku kohta, on saanud aegade jooksul traditsioonilise, vanasõnalise väljenduse.
Putukate ja usside tekkimise ennustamine madisepäeval ning nende vastu võitlemise traditsioon on naaberrahvastel seotud teiste tähtpäevadega. Soome rahvakalendris see esineb, kuid tõenäoliselt vähemas ulatuses kui meil.
Märkused:
[1] Apostel Mattiase nimepäev 24. veebr.
[2] Göseken, Desiderien, lk. 463.
[3] HDA V, vg. 1868; Sartori III, lk. 90.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 43; Hautala, lk. 56.
[5] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 210.
[6] Apostel Matteuse nimepäev 21. sept. Rahvapäraselt nimetatud ka matusepäevaks. Vt. Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.