Õites kevad Valga linnas. ERA, VF 7867.
Volbripäev (1. V)
Kevadine nigulapäev (9. V)
Räüsäpäev
Urbanipäev (25. V)
Ristipäevad
Suvisted
Lujapäev
Maikuud[1] on rahva hulgas nimetatud veel lehekuuks, õiekuuks, meiukuuks. Wiedemanni sõnaraamatus leiduvad lehtkuu, lehehakkamise kuu ja nelipühakuu. Õitsemise ning lehtimise ja rohukasvu algust märkivad nimetused prevaleerivad ka slaavi rahvastel.[2] Lääne-Euroopas kuuluvad maikuu saabumise juurde tseremooniarikkad rongkäigud nn. maipruudiks ehtimisega, lillede ja roheluse (meiude) toomisega, mängude ja tantsudega, suve ja talve võitluse imiteerimisega.[3] Suve ning õitseaja sellise vastuvõtu eelisajad on 1. mai (volbripäev) ja suvistepühad. Suve tuleku pühitsemise pearõhk lehtinud kaskede toomisega langeb meil suvistele ning jaanipäevale, mis on Eesti oludes klimaatiliselt selleks kohasemad. Baltisakslaste poolt vastavalt germaani rahvaste traditsioonile korraldatud maipidustustest Tallinnas koos nn. maikrahvi valimisega jms. leidub esimesi teateid 14. saj. lõpult.[4] Eestlaste hulgas on mai saabumist hakatud peoõhtuga tähistama hilisemal ajal, seltsitegevuse hoogustudes. 1899. aastast alates kujunes 1. mai töörahva solidaarsuse avaldamise päevaks. Nõukogulik politiseeritud tähistus töörahva rahvusvahelise pidupäevana kandis endas ka kevade tervitamise traditsioone.
Majanduselus ei tulnud maikuu teatava ajalõiguna või orientiirina peaaegu üldse arvesse. Hilisperioodi kuulub suiliste tööaja arvestamine kuu algusest (see oli otstarbekas kuupalgaliste puhul).
Mõnevõrd on maikuu seotud ilma- ja saagiennustamisega, samuti on teda seatud vastavusse teiste kuudega. Wiedemannil on toodud vanasõna „Külm mai ja märg juuni täidab keldrid ja aidad laeni“.[5] Sellest ning ennustustest hea heinasaagi kohta leidub üle 20 kirjapaneku, kuid kõik need on rahvaluulekogudesse tee leidnud trükiallikate vahendusel.
Märkused:
[1] Vanas kreeka-rooma kalendris aasta kolmas kuu.
[2] Sahharov, lk. 61–62. Liivlased on nimetanud maid lehekuuks ja soojakuuks. – Loorits, LK, lk. 118.
[3] HDA V, vg. 1512 jj.; Beitl, lk. 490–492. Kombe levimisest linnakultuuri vahendusel Poola ja Leedu kaudu mitmetesse Venemaa linnadesse on andmeid möödunud sajandi II poolest. – Sahharov, lk. 62–63. Üksikasjalikku ülevaadet suve ja talve võitlusmängudest vt. Liungman („Der Kampf zwischen Sommer und Winter“).
[4] Pabst, lk. 3. Keskaegsete maipidude järelkajadest meil vt. veel Eisen, EM II, lk. 151–152.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 101. Vrd. ka vanasõna saksakeelset kuju. – HDA V, vg. 1514; tuntud samuti lätlastel. – Šmits II, lk. 1115.