Maretapäeva[1] on varem pühitsetud 13. juulil, kuid mõnel maal on see üle kantud 20. juulile. Soomlaste marketta oli veel 18. saj. algusaastail 13. VII.[2] Germaani rahvad on Püha Margareetat kujutanud nagu Püha Jüritki võidetud draakoniga jalge all, ühtlasi on ta nurganaiste kaitsepühak. Mõningal määral oli maretapäev kesksuve, saakide valmimise, põllu- ja heinatöö tähiseks; eeldatavalt sadas sel päeval vihma.[3] Vihmasadu kuulus maretapäeva juurde koos iseloomustavate piltlike ütluste ja ennete jälgimisega ka soomlastel.[4] Soomes kujunes maretapäev heinatöö alguse tähistamise päevaks – hargitaolist eset pühapiltidel Margareeta käes kujutleti heinahargi või rehana.[5]
Eestlaste rahvakalendris äratab tähelepanu päeva kahenimesus. Rahvapärase nimetuse karusepäev lahtimõtestamisel karu austamise päevaks või karupäevaks annab tuge Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokoll 1680. a., milles on märgitud, et maretapäeval pühitsevad nad karusepäeva ehk karupäeva (Karrusche Päwe oder Bährentag), selleks et karu nende karja ei murraks.[6] Hellel on maretapäeva nimetatud koerapäevade alguseks (Hundstage Anfang), mil paljud ei tööta, et karu neile kahju ei teeks. Koerapäevade lõpuna toob ta lauritsapäeva (10. VIII).[7] Teade töökeelust ja märge, et eestlased nimetavad päeva karu järgi, leidub ka Hupelil.[8] Teisal on Hupel toonud nimetuse Ofenschmierentag,[9] seda täpsustab Wiedemanni sõnaraamat: karusepäev on päev, wo die Oefen verschmiert werden müssen – ahjude tihendamise (savitamise?) päev. Karusepäeva nimetust on peetud ka puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (vrd. Mareta-kareta neidu regilaulus).[10] Ühe rahvaetümoloogilise seletuse järgi tähendab karune~karvane hallitust (Kul).
Karusepäeva tähenduse käsitluse annab K. Vilkuna, kelle argumentatsioon rajaneb Eesti osas nii trükistele kui ka käsikirjalistele allikatele Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes.[11] Ta väidab, et see muistses rahvakalendris ühtlasi kesksuve tähistav karu austamise päev on oma nime säilitanud ainult Eestis, ent Püha Margareeta kultuse levitamisel Baltikumis, Soomes ja Rootsis mujalt välja tõrjutud.[12]
Ei ole juhuslik, et Eestimaa ainuke püha Margareeta kirik on rajatud just Karuse kihelkonda[13] , seda enam, et autentsete pärimusteadete põhjal otsustades on karusepäeva pühitsetud selles ümbruskonnas – Läänemaal ja läänesaartel. Varasemates trükistes leiduvate notiitside korduv uuestitrükkimine, eriti kalendrikirjanduses, on näidanud selle päevaga seotud traditsiooni levikut nii ajas kui ruumis tegelikust ulatuslikumana, kusjuures tõlkeline Bärentag on eesti keelde karupäevaks tagasitõlgituna aidanud rõhutada karukultuse iseendastmõistetavust. Lõivu näib olevat maksnud ka Kreutzwald, kelle andmeil ranna-Virumaal loomahaiguste vastu ja muu ebaõnne ärahoidmiseks kirikuaknast raha visatud ning kehtinud töökeeld, et karu kahju ei teeks.[14] Sama ohverdamisviisi esitavad juba üldistatud kujul, territooriumi määratlemata, ka Wiedemann ja Eisen.[15] Käsikirjalise materjali jälgimisel ilmneb, et vihjed karukultusele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või kaldunud fantaseerima. Teade, nagu oleks Mareti-nimelisest karvasena sündinud inimesest karu sugu alguse saanud ja nii karusepäev tekkinud, on üks selliste fantaseeringute näiteid.[16] Autentsed rahvaluulekirjapanekud ei toeta väidet, nagu oleks karusepäev olnud karu austamise päev. Teadetes töökeelust leidub põhjendusi ainult mõnel juhul: heinatöö tegemisel viiks hunt looma (LNg); loomad, kes söövad sel päeval tehtud heina, surevad talvel (Krj); rukkiuss rikub põllu (Han). Mõneti erinev on teade, et Panga pangalt kukkunud iga seitsme aasta järel kariloom alla (Mus).[17]
Loorits on tuletanud karuse > karvase ning näinud karusepäeva nimetuses karu eufemismi.[18] Samahästi võiks antud juhul tegemist olla üldse metsakiskjatega, keda loodeti mitmesuguste keeldude-käskude järgimisega ka muudel tähtpäevadel (nt. jüripäeval, 23. IV) karjast eemal hoida. Palju kindlamalt kui röövloomade tõrjemenetlused, kuulub säilinud pärimusteadete põhjal karusepäeva juurde rukkiussi – oraseöölase tõrje.[19] Nimelt on karusepäeva peetud soodsaks rukkimaa ettevalmistamise ajaks, sest selle päeva künd pidi hävitama rukkiussi (vt. levikukaart: maretapäev). Siit tulenevad nimetused künnipäe (Pöi < Muh), ussimunade künnipäe (LNg), ussimullakünd (Kul), ussikünd (Mar, Rid), rukkikünd (Rei), eelkünd (Kõp), vahekünd (Muh), korduskünd (Mar, Han), karusekünd (Kei, Juu, Noa, Mar, Rid, Han), maretikünd (Kul, Rei). Rukkikesa künni või äestamise olulisust rõhutavad vormelid „kõige vähemast kolm vagu üle põllu“ (Jõe), „korra ümber põllu“ (Var), „natukest“ (Rei) jts. Nagu rukkilõikuse või -külvigi puhul, on sobivaiks peetud ka kolme päeva enne või pärast karusepäeva. Elatusalade kohta käivate teadete seas on teated põlluharimise kohta valdavas enamuses ning ainult ühel juhul kehtib siin töökeeld (Han). Ussikünni traditsioon sunnib omakorda võrdlusjooni tõmbama soomlastega, kelle nn. ussitapmine (madontappajaiset) kätkeb endas napsitamise enne esimest heinaleminekut. Varasematel aegadel on siia kuulunud ühtlasi ka lõbustusliku iseloomuga rahvakogunemised. Vilkuna on osutanud siin kombe kahele lähtekohale: kiriklikult pühitsetakse Püha Margareeta võitu draakoni (mao) üle, eelkristlik on aga heinateo alguse ning kesksuve pidulik tähistamine.[20] Huvitav on teisal toodud mõttearendus, et eestlastel võis pühaku poolt võidetav draakon assotsieeruda kujutelmaga karust.[21] Märkigem, et midagi taolist on toimunud kujutelmaga Pühast Jürist kui metsakiskjate (eriti huntide) vaoshoidjast.[22] Rahvapärimuste põhjal on alust eeldada, et Lä eestlastel assotsieerus sümboolne maotapmise stseen eluliselt tähtsaid põllukultuure kahjustava öölasevastse hävitamisega ning eelkristliku kihistuse väljatõrjumise asemel pühaku mälestuspäev isegi omamoodi sanktsioneeris kõige olulisema senise tähtpäeva (või teatava ajalõigu) sisust. Karusepäeva nime etümologiseerimisel tuleks sel juhul lähtuda veel kahest tähendusest. Karune võiks märkida rukkiussi, aga ka teisi karvasevõitu putukaid, kellede rohkusest karusekuul leidub näiteid Emakeele Seltsi murdekartoteegis: kõik putukad väljas (Muh); palju matikaid sündida jahude sisse, rohke sigitav kuu (Tõs); kõrvaharke kõik kohad täis (Muh); hobustel kärbsed ninas (Mar); kärbseid palju (Mar). Tõenäolisem on aga, et rukkiussi tõrje etendab päeva nimes vaid kaudset osa. Saareste sõnaraamatus on toodud karust kündma vastena sööti, karet kündma, põldu esimest korda enne külvamist kündma, sõna nimetavaline kuju on aga murdeti karus ehk kargemaa. Kui karusepäeva nimetus on ka tekkinud just selle mõiste baasil ega kanna märke karukultusest või muistsest aastajaotuse daatumist, siis mõningaid kesksuve pühadele omaseid jooni selle päeva pärimused siiski sisaldavad. Kõige kuumema aja saabumist on kujutletud mitte konkreetse päevana, vaid perioodina, mida märgib karusekuu.
Kirmasetaolistest rahvakogunemistest Lääne- ja Saaremaal on andmeid nii trükisõnas kui käsikirjalistes allikates. Üks kogunemispaiku on nii maretapäeval kui heinamaarjapäeval olnud Mustjala pankrannikul kabeli juures. Körberi ülevaates Mustjala kihelkonnast (1899) on märgitud, et igal aastal kogunesid külaelanikud maretapäeval Panga pangale ka siis veel, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea õnne saamiseks.[23] Komme on ulatunud käesoleva sajandi algusse. Mihklist on teade ohverdamisest Gösekenilt 1694. a.[24] Rahva kooskäimisest tuletegemisega on kirjapanek Lääne-Nigulast.[25]
Maretit kui nurganaiste kaitsepühakut on nimetanud Hupel, sama kordab Eisen, vihjates analoogilisele traditsioonile Saksamaal.[26] Käsikirjalised andmed selle kohta puuduvad. Ainuüksi trükistes leidub Hellest alates enne ilma kohta: „Kui karrusse pääv kuiv on, siis annab Jummal hea süggise.“[27] Vanasõna „Maretapäeva põud on nälja ema“ on levinud trükisest trükisesse, kuni saanud sekundaartraditsioonina mõnevõrra tuntuks üle maa.[28]
Hinnangud heinailmade kohta kuuluvad eestlastel peaasjalikult seitsmevennapäeva (10. VII) juurde, heinateo kulgu määratakse põhiliselt jaanipäeva, heinamaarjapäeva ning jakobipäeva järgi. Siiski on sajuenne (sajab maretapäeval, siis sajab veel seitse nädalat) ilmselt soomlaste samasuguse traditsiooni toel levinud ka Põhja-Eestis.
Märkused:
[1] Kirikukalendris märgib u. 300. a. paiku surnud püha Margareeta mälestuspäeva.
[2] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202.
[3] HDA V, vg. 1634–1637.
[4] Hautala, lk. 275.
[5] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202–205.
[6] Westrén-Doll, lk. 16. Vrd. Eisen, EM II, lk. 96 ja EM IV, lk. 216; Loorits, Grundzüge II, lk. 331; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 208.
[7] Helle, lk. 302–303. Koerapäevad (sks. Hundstage) – Siiriuse (Canis Major Peni tähtkujus) nähtavaloleku aeg; nende piirdaatumiteks on eri maades loetud üsna erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, erinevad on uskumusedki. – HDA IV, vg. 495–500. Eestis on Siirius ehk Orjatäht nähtav kevad- ja sügistaevas.
[8] Hupel, TN II, lk. 144–145.
[9] Hupel, E Sprl., lk. 73.
[10] Rajandi, lk. 122.
[11] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–65; Vuotuinen ajantieto, lk. 176.
[12] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 75–76.
[13] Nimepanekut võis ajendada Eestimaa kinkimine Taani kuningannale Margareetale 1266. a. Karuse khk. nimetuseks on 1267. a. olnud Karissen, 1218. a. Cozzo, mis algselt võis tähendada kõrgendikku, tõusu, nõlvakut. – Ariste, Cozzo, lk. 479–481.
[14] Boecler-Kreutzwald, lk. 87.
[15] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Eisen, EM II, lk. 95.
[16] H II 39, 154 (263) < Koeru khk – H. A. Schults (1891); vrd. Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–64.
[17] Vrd. kalaõnne taotlust Mustjala khk heinamaarjapäeval (2. VII).
[18] Loorits, Grundzüge II, lk. 331.
[19] Oraseöölase munemisaeg on juuni- ja juulikuus, eriti juuni teisel poolel.
[20] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 54–57. Veel käesoleval sajandil tuntud ussinapsi võtmine enne niitma minekut kujutab endast selle kombe rudimenti. Vrd. fotot 1936. a.: Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 261.
[21] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63; vrd. ka Eisen, EM II, lk. 96.
[22] Vrd. ERk III, lk. 11 jm (jüripäev).
[23] Körber II, lk. 42.
[24] Laugaste, lk. 67.
[25] Loorits oletab, et komme levis meile Riiast. – Gründzüge III, lk. 348. Kirmastest lähemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk 219–221.
[26] Hupel, TN II, lk. 145; Eisen, EM II, lk. 95.
[27] Helle, lk. 340–341; vrd. Hupel, E. Sprl., lk. 158; Wiedemann, AIÄLE, lk. 335 ja 338.
[28] Vrd. Tõllasepp, lk. 107.