Markusepäeva[1] tuntakse samuti äkksurmapäeva (surmapäeva, margusepäeva) nime all. Kirjanduslikes allikais esineb veel ussikuningapäeva nimetus – ussikuningas kutsub sel päeval oma alamad nõupidamisele.[2] Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. a. leidub teade püha Markuse päeva pühitsemisest, et see kaitseks karja äkilise surma eest.[3] Töötegemise keelust sel päeval teatab Göseken 1694. a. Mihklist[4]; Alutagusel ei tohtinud sel päeval künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale.[5]
Markusepäeva ilmal on oma koht edaspidise saagi ja ilma ennustamises. Lääne-Euroopas on markusepäev sulatanud endasse ka mõningaid eelkristlikke agraarkalendri tavasid. Ungarlastel kuulub selle päeva juurde piima- ja põllunõidus, sakslastel inimsaatuse ettemääramine.[6]
Kui meie kombestikus määrab päeva sisu puhkepausi andmine tööloomadele, siis soomlastel „Markus kannab adra põllule“ ning „annab käole keele“.[7] Markusepäeva kombestikus on siin suveperioodi alguse jooni, olulisim on ilma jälgimine ja saagi ennustamine olenevalt ilmast (külm ilm toob külma kevade ning halva saagi).[8]
Märkused:
[1] Markusepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on evangelisti ja kirikupatrooni Markuse mälestuspäev. Markuse kui kaitsepühaku poole pöörduti abiotsimisel ootamatu surma vastu. – HDA V, vg. 1703.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 85; vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 575.
[3] Westrén-Doll, lk. 16.
[4] Vt. Laugaste, lk. 69.
[5] Boecler-Kreutzwald, lk. 85.
[6] HDA V, vg. 1703–1706.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 108–110.
[8] Hautala, lk. 193–194.