| Villasokid Nina talu käsitöötoas (2012). ERA, DF 17176. |
Hingedeaeg
Jaguaeg
Mardipäev (10. XI)
Kadripäev (25. XI)
Talvine jüripäev (26. XI / 9. XII)
Andresepäev (30. XI)
Novembri rahvapäraste nimetuste seas on tuntum talvekuu – saabub fenoloogiline talv. Kuigivõrd on seda kasutatud ka detsembri kohta.[1] Olenevalt kliimaoludest on erinevad rahvad talve tulekut arvestanud mitmetest tähtpäevadest. Sulade ja külmade vaheldumist ning järkjärgulist üleminekut talvele vahendab eriti rohkete tähtpäevade pärimus venelastel.[2] Eestlaste traditsioonile on omane tähtpäevade kõrvutamine: alustades simunapäevast (28. X), jätkub see novembri tähtsamate – mardipäeva (10. XI), kadripäeva (25. XI) ning andresepäevaga (30. XI) ja läheb üle detsembrikuu tähtpäevadele. Marukuu nimetusele on paralleel sakslastel.[3]
Talv tõi kaasa talvetööd. Ehituspalkide ja muude tarbepuude lõikusega võidi alustada novembris, ehkki sobivamad ajad olid veel ees. Hoogu said tüdrukute ühised tööõhtud ning noormeeste kosjaskäimised.[4]
Hingedeaeg on andnud novembrile hingekuu nimetuse (lutsidel hing-aigu-kuu)[5]. Soomes on marraskuu novembri ametlik nimetus. Tähtpäevadest on nimeandjaks olnud ainult mardipäev (november on mardikuu),[6] teised mitte. Göseken on märkinud novembri vasteks Martna kuu.[7]
Rahvapärane ilmaprognoos pole novembrit nagu oktoobritki tervikuna kuigi oluliseks pidanud. Kaudselt on novembriga seotud kevadise optimaalse külviaja määramine esimese härmatise järgi.[8] Trükitud kalendrite ilmaended suulisesse traditsiooni läinud ei ole, ehkki edaspidiseid ilmu on soovitatud ette arvata küll talvekuu udu, vihma, tuule või äikese järgi. Vastavusse on seatud november ja mai („Kuidas november, nenda tulev mai.“).[9]
Märkused:
[1] Sakslastel kehtib see (sks. Wintermonat) samuti mõlema kuu kohta. – HDA VI, vg. 1155.
[2] Üks novembri nimetusi vihjab koguni lehelangemisele (vn. листопад). – Sahharov, lk. 146–149; Dal, lk. 896–897.
[3] Sks. Windmonat – tuulekuu. – HDA VI, vg. 1155.
[4] Germaani rahvaste kosja- ning pulmatavadest lähtub pulmakuu nimetus (sks. Hochzeitsmonat). – HDA VI, vg. 1155–1156.
[5] Seosest hingedeajaga vt. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk, 298.
[6] Sama sakslastel. – HDA VI, vg. 1155.
[7] Göseken, Manuductio, lk. 79.
[8] Sama lätlastel. – Šmits III, lk. 1331.
[9] Nt. Laakmann, lk. 34; vrd. Tõllasepp, lk. 75.