Pühakuks kuulutatud Norra kuninga Olafi surmapäev 29. VII 1030. a. on eriti Norras, aga ka Rootsis ja Soomes kujunenud alates keskajast tähtsaks rahvakalendri tähtpäevaks. Eestis on see tuntud (erinevused nimekujus: ooljapäev, oolipäev, oleksipäev jt.) läänesaartel ja mõnevõrra Lä mandrikihelkondades. Nagu teistelgi rahvastel, on olevipäev üks suve lõpu ja sügise alguse märkijaid ning kannab endas jooni igivanadest suvistest lõikus- ja külvipühadest. Siitpeale on arvestatud uudsesaagi kasutuselevõttu alates tähtsast põhitoidusest (leivavili, kartul) kuni vähemtähtsa toidulisani (õunad, pähklid). Samuti on värske liha laualejõudmine olnud ühtlasi sümboolne kehvemalt toidult uudsesaagile ülemineku märk. Olevipäeva keskseks ettevõtmiseks on nii meil kui mujal olnud lambatapp (vt. levikukaart: lambatapp), mis kannab ilmset ohvritoimingu iseloomu. K. Vilkuna iseloomustab olevipäeva lambaohvrit kui Põhja-Euroopa rahvaste üht eelkristlikku lõikus- ja karjapüha juurde kuuluvat riitust.[1]
Holzmayeri järgi pidi olevipäeval (Olo pä, Oli pä, Olewi pä) igas peres tapetama söödav loom: „Olipä peab nugga sama werriseks tehtud.“ Kolme tilga lambavere lisamisest teiste lammaste joogi hulka usuti ära hoidvat nende suremist.[2] Olofi Pehw on ohverdamispäevana märgitud ka Gösekenil (Mih).[3] Käsikirjalistes pärimusteadetes on lambatapu põhjenduseks karjaõnne taotlus: loomad ei sure (Kaa), paha haigus või kuri silm ei hakka külge (Kär), loomad paranevad (Jäm), ei tule õnnetust (Kär), loomad siginevad hästi (Jäm), lambad edenevad (Phl). Lamba või mõne muu looma (kitse, vasika, kuke) tapmise ning värske liha söömise rituaalne tähendus on rahva mälus hakanud tuhmuma alles 20. sajandi esimestel kümnetel. Pidutsemisest nagu karjalastel või soomlastel[4] meilt teated puuduvad.
Lammaste või kitsede tapmist sügissuvel (nt. lauritsapäeval, 10. VIII) on mujal Eestis põhjendatud praktilise vajadusega – lähenes nende paaritusaeg. Ent ainult olevipäeva ning Setu alal annepäeva (26. VII) puhul on lambatapp ohvritoiminguna olnud tähtpäeva kõige olulisemaks ning läbi aegade ehedalt püsinud traditsiooniks. Muus osas on peale Skandinaaviamaade mõjustuste tegemist analoogiate või hilisemate ülekandumistega teistelt lähedastelt tähtpäevadelt: rukkiussi tõrje on ühine maretapäevaga (13. VII), värskekartuli ja uudseleiva toidulauale tulek jakobipäevaga (25. VII), ahjukütmise keeld lauritsapäevaga. Wiedemannil märgib olevipäevast lõikustööde algust vanasõna „härjad ikke, ruunad rakke.“ [5]
Märkused:
[1] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 220–222.
[2] Holzmayer, lk. 64 ja 110. Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[3] Laugaste, lk. 67; vrd. Eisen,EM II, lk, 44.
[4] Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 188–189.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.