Paasapäev, paas (vn. спас) on Setu püha.[1] Oma iseloomult on see samasugune uudsesaagi kasutuselevõtu päev nagu teisedki lõikusaja tähtpäevad. Sedapuhku on pearõhk õunte maitsmisel – siit tuleneb ka nimetus õunapüha. Paasapäevani kehtis (erinevate põhjendustega) õunte või muu puuvilja söömise keeld, ent nüüdsest peale võidi neid süüa.[2] Vähem on teateid herneste söömisest.
Kraasna eestlased on Paaza ajal aianurka ohvriande viinud.[3] Setudelt on talletatud uskumus, et kui põllu- ja aiasaagist saavad võõradki osa, mõjub see saagile soodsalt. Ülekantuna kirikukombestikku väljendub see püüus saagiõnne taotleda andide toomisega kiriku juurde, nende õnnistamise ja vaestele jagamisega. Rahvakogunemistega kaasnes surnute mälestamine haudadel, mitmel pool on peetud kirmaseid, käidud vastastikku külas ja pidutsetud.
Märkused:
[1] Seda nimetust kannab veneõigeusu kirikus kolm augustikuu päeva (1., 6. ja 16. VIII), setude kalendris nimetatakse esimest makaveiks.
[2] Sama on omane 1. VIII paasapäeval vadjalastele. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 109–111. Karjalastel algas 6. VIII värske kartuli söömine. – Hautala, lk. 290.
[3] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.