Paastumaarjapäev [1], rahvasuus maarjapäev, on meil kevadiste tähtpäevade seas olulisemaid. Wiedemanni sõnaraamatus on seda nimetatud ka punamaarjaks ja pühade loendis esineb ta sohipüha nime all. Kõik need nimetused viitavad neitsi Maarja kultusele.[2] Siit lähtub ka maarjapäeva nimetamine naiste pühaks ning Maria-nimeliste (või samast sõnatüvest lähtuvate sugulasnimede kandjate) nimepäeva pühitsemine sel päeval. Maa kagupoolses osas, eriti Võ, Se, aga ka Lõuna-Tartumaal tuntakse tähtpäeva kapsamaarjapäevana. Sama nimetus on tuntud lätlastel.[3] Põhjanaabrite rekiheittomaarja viitab reesõiduaja lõpetusele.[4]
Naistepühade pidamine on väga vana algupäraga. Kesk-Euroopa rahvastel on eelkristliku naistepüha jooni säilinud küünla- ja vastlapäeva, isuritel, vadjalastel, venelastel rohkem jüripäeva kombestikus.[5] Naistepühade juurde kuulus puna, s. o. punaseks tehtud viina või õlle joomine, millest loodeti head tervist ja punaseid põski kogu eelolevaks suveks.[6] Maarjapuna joomise komme on meil püsinud populaarsena hilise ajani, läänesaartel ning Võrumaal on puna joodud küünlapäeval, 2. II.[7] Kombel oli varem oma koht pererahva ning teenijarahva suhetes, kõrtsis lepingute kinnitamisel või muidu tähtpäeva pühitsemisel.[8] Külaskäikudel tõid mehed naistele puna või võtsid naised ise puna kaasa. Naiste külaskäik oli keelatud vaid läänesaartel, mujal pole see probleemiks olnud. Nimepäeva tähistamisel seoti hommikul Mari-nimelisel jalad kinni või köideti ta voodi külge, sidumisvahendiks siidrätt vms. kingitus, tõsteti üles, nimepäevaline pidi tooma maarjapuna, mis joodi ühiselt. Nimepäeva pühitsemine on tundmata Kirde- ja Kagu-Eestis, vähem tuntud ka saartel. Setus püsis peale maarjapuna joomise punaste marjade söömise komme. Samasuguse tervistava funktsiooniga tunti seda Ingeris ja Vadjas.[9]
Kirjanduses leidub teateid kultuslikest toimingutest seoses paastumaarjapäevaga. Nimelt toimunud sel päeval õlgedest tehtud nuku, nn. metsiku metsaviimine. Ühel aastal rõivastatud nukk meheks, teisel aastal naiseks.[10] Käsikirjalistes allikates sellised teated puuduvad, kuid Läänemaalt leidub andmeid vastlapäevase metsik-puusli tegemise ning kada-ajamise kombe kohta kõigest halvast vabanemise eesmärgil.[11] Lääne-Euroopast võime analoogilisele riitusele paralleele tuua sakslastelt (põletati kollase looriga ehitud õlgnukk).[12] Kirikuprotokollides leidub taunivaid andmeid samuti ohvriandide toomisest paastumaarjapäeval.[13]
Kui kevade lähenemise kajastusi leidub mitmete kevadtalviste kalendritähtpäevade kombestikus (küünla-, vastla-, madisepäev), siis paastumaarjapäev määrab juba kevade alguse.[14] Põhiosa traditsioonidestki on orienteeritud eelolevale kevad- või suveperioodile. Seoses päeva pikenemisega pikeneb nüüdsest tööaeg. Wiedemannil on vanasõna „Maarjapäev toob keskhommiku, rukkivihk viib“, millega märgitakse ühe söögikorra lisakstulekut suviste tööde perioodi kestel pärtlipäevani.[15] Paastumaarjapäeva on nagu küünlapäevagi mõne teate järgi nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Kuigi suiliste tööaja algus ning kohtadevahetus toimus peaasjalikult jüripäeval, pole maarjapäev tähtsuseta. Teenijatekaup tehti juba küünlapäeval, samasugune peretellimine käis kõrtsis maarjapäeval (kohati „mokalaada“ nime all), kusjuures kokkuleppest olenevalt võidi suvise tööaja algust arvestada maarjapäevast. Sagedamini toodi uuele töökohale karjane (rohkem on teateid maa kagupoolsest osast), kes karja väljalaskmiseni aitas teha tubaseid töid.
Soojema kliimaga Lääne-Euroopa maades on maarjapäev arvestatav karjalaskmise ning põllutööde alguse päevana (Ida-Preisimaal tuntud koguni künnimaarjapäeva nime all).[16] Meie kombestikus kuulub paastumaarjapäeva juurde kevadtalvistele tähtpäevadele omane seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine) ning mõne sõnnikukoorma või -hangutäie sümboolne põllule viimine nagu vastlapäeval.[17] Maagiliste toimingute osas väärivad tähelepanu mõned teated Kesk-Eestist rehe all kiikumisest viljaõnne ning tööde hea kordamineku taotlusega.[18] Rukkioras „liigub ära“, s. t. hakkab nüüdsest kasvama. Siit lähtub üle maa tuntud keeld orasepõllule tulevalgust näidata (akendest paistev valgus võiks rukist kahjustada ning saagile halvasti mõjuda).
Oluline koht on selle päeva traditsioonides kapsakasvu edendamisel.[19] Kapsaste mahategemisest (külm ei võta) on teateid Lääne-Euroopast,[20] komme on tuntud ka lätlastel.[21] Meil kuulus selle päeva juurde seemnete kasvatamiseks ületalve hoitud kapsapeade küljes olevate „seemnete“ hulga järgi sügisese seemnesaagi ettearvamine.[22] Maarjapäevase seemnekülvi puhul („olgu või lumehange“) ei pidanud külm taimi rikkuma. Paindlikumat suhtumist sellesse Eesti oludes liiga varasesse tähtaega näitavad teated kapsalava kordaseadmisest sel päeval või kapsaseemne segamisest liiva sisse seniks, kuni maa soojeneb. Kapsakasvuga seostub ülepannikookide (harvemini karaski) küpsetamine, et kapsastele tuleksid laiad lehed. Kapsatoidud on keelatud nagu küünla- ja madisepäevalgi. Koduste tööde ja talituste osas domineerib hoolitsemine hea kapsasaagi mõjutamise eest; suurte valgete lõngakerade kerimine on eelduseks, et kasvaksid suured kapsapead (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (4)), seevastu õmblemine või nõelumine soodustaksid putuka- vm. rüüstet (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (3)). Head kapsakasvu loodeti veel ka valge rõiva (tanu, räti, põlle) kandmisest naiste poolt (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (2)). Kogu traditsioon on levinud üsna selgelt piiritletaval alal, haarates enda alla Viljandi-, Võru- ja Setumaa. Seejuures on Lõuna-Tartumaal ning selle piirikihelkondades seostunud maarjapäeva tähistamisega kõrtsis veel omapärane kapsakasvu edendav tanude vahetamise komme.[23] Siin liituvad naistepüha ning nimepäeva tavad. Meesterahvale naiste tanu salaja pähepanek (teinekord koos ülestõstmisega) tähendas seda, et see mees pidi naistele maarjapuna ostma.
Karjanduses ei toonud paastumaarjapäev suuremate kariloomade hooldusesse erilisi muutusi. Soomes on seostatud lehmade piimatulekuaega maarjapäevaga, meil on selle kohta mõned teated Kirde-Eestist (Lüg, Trm). Värskele rohule saamise ootust märgib looduskõneluse vormis ütlus, et hobune lubab end oma naha suurusel maalapil ära elatada. Kanad „saavad võtme kätte“ juba madisepäevast (24. II), s. o. peavad hakkama ise väijast toitu hankima. Osa teadete järgi anti „võti“ maarjapäeval, kusjuures võru seest terade andmine pidi tagama kanade koospüsimise ning ühte pessa munemise kogu eeloleval väljaskäimise perioodil. Sigade väljalaskmisega on varasemad kevadtalvised tähtpäevad samuti seotud (tõnisepäeval näidatakse sigadele päikest; vastlapäeval seajala söömine on seotud nende suvise väljaspidamisega). Tegelikku välistoidule minekut arvestati siiski maarjapäevast. Selle kohta on rida traditsioonilisi ütlusi: seaküna visatakse välja („tsearuih vällä“ – Võ, Se), seale antakse võti kätte[24] (v. pannakse puusa peale), siga läheb seitsme põrsaga aia ja hange vahele, toidab enda hobusenaha suurusel maalapil. Sellest on siiski mööndusi: siga lubab küll väljast toitu otsida, kuid nõuab lisaks külimitu rukkeid või kõrvatäie teri. Vastlatoidust alal hoitud seajalakontide andmisega sigade kätte taotleti sigade põllulpüsimist. Hii, Sa, Lä rannakihelkondades, mõnevõrra ka Pä toimus seajalgade sööminegi maarjapäeval ning võtmete andmiseks on nimetatud kontide andmist sigadele (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (1)).
Paastumaarjapäeva toitluses on üks omapärasemaid kuivatatud soolakala söömise komme. See on regionaalne, tuntud Võ, Se ja Iis, viimases nimetatud kuiva haugi söömiseks. Iisaku kihelkonna Lemmaku külas on paastumaarjapäev ühtlasi pühaks: „Siis tulevad kõik tuttavad ja sugulased kokku, on ikke päris püha.“[25] Ka Räpinast on teateid vana, juba eelmisel aastal kuivama pandud kala söömisest. Komme on tuntud samuti Lutsis, Kraasnas ning Pihkvamaal. Maarjapäevast arvestati haugi kudemisrände algust („haug pöörab nina järvest jõkke“),[26] vana kala ärasöömine pidi uuele teed andma. Siitpeale algas kevadine kalapüük. Soomlastelgi tähendab maarjapäevane kalasöömine head kalasaaki suveks.[27]
Kirikupühadele omane ristiusust lähtuv mis tahes tööde tegemise keeld seostub meil maarjapäevaga harva. Koduste tööde luba või keeld tuleneb tähelepanu orbiidis olevatest põllukultuuridest (rukis, kapsad), kariloomadest (sead) jne. Analoogiaprintsiip ei luba teha nõelatööd (ussid nõeluksid kapsaid, sead songiksid rukist ja lõhuksid aeda); ei tohi ka jahu sõeluda, pead sugeda (vt. levikukaardid: paastumaarjapäev (5) ja paastumaarjapäev (6)) ega põrandat pühkida (seegi soodustaks putukarüüstet kapsastel, kanad sibliksid peenraid ning sead rikuksid rukkipõldu). Seejuures on iseloomulik, et keelu motiveeringud traditsiooni levikualal omakorda piirkonniti varieeruvad. Teiselt poolt määras kuulumine ettenähtud tööperioodi mingi töö või talituse lubatavuse. Maarjapäev oli ühtlasi naiste kevadtalviste tööde lõpetamise tähiseks. Naistel pidi ketrus valmis olema ning kangadki kootud või lõpetamisel, linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangele pleekima. Leivavilja kahjustamise ähvardusel („tuli paistab orasele“) oli õhtuste tubaste tööde tegemine tulevalgel nüüdsest keelatud. Naiste koduste käsitööde keeldu on tuntud ka mujal. Venelastel „ei tee lind pesa ega punu tüdruk patsi“, lõpetatakse ketrus,[28] soomlastel kästakse pärtlipäeval (24. VIII) üles pandud pirrupihid maarjapäevast maha võtta.[29] Sakslased on arvestanud tulevalgel tehtavate tööde perioodi mihklipäevast maarjapäevani.[30]
Siitpeale anti ka tüdrukutele „võti“, s. t. luba magama minna aita, lakka, lambalauta vm. Maarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta – hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune (seotud uskumusega karu talveune lõppemisest sel päeval). Aegsasti magamamineku ning vara tõusmise manitsus on tuntud samuti soomlastel.[31] Välja arvatud Lõuna-Eesti, on nn. linnulaastude tuppatoomise komme üldine (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (7)).[32] Laastude toomine varahommikul andis eelduse linnupesade leidmiseks ning sellega taotleti üldse head õnne suveks.[33]
Ilmaended moodustavad üleskirjutuste hulgas ligikaudu neljandiku. Oluline on siin keskmise õhutemperatuuri jõudmine 0° piirile. Traditsiooniliste ütluste jälgimisel ilmneb, et jäätumis- ning sulamispunkti on peetud otsekui normiks, millest olulised kõrvalekalded pole edaspidisele ilma- ning saagiprognoosile soodsad. Maarjapäeva iseloomustab nn. hangeaeg, mil päike üheksa päeva jooksul hange, seejärel vette loojub, mis tähendab lumesulamise ja suurvee aega. Lõpetati reesõidud.[34] Olenevalt sellest, kas maarjalaupäeva ööl külmetas või sulatas, oli oodata külma või sooja kevadet: kui kanamuna väljas (aiapostil, puuriidal vm.) jäätus, tuli külm (külmetas 40, 30, 20 jne. ööpäeva).[35] Lõuna-Eestis tähendas see veel külmakahjustust suviviljale. Nii liig varane kui ka liig hiline lume sulamine ennustas äärmuslikke ilmu ka edaspidiseks. Kogu meie ilmastikutraditsioonis on rohkesti ühist soomlastega, ühiseid vanasõnugi.[36]
Maarjapäeval tuleb karu talvepesast välja, randlastel lõpeb hülgepüük,[37] linnuriigis „paneb vares esimese pesapalgi, ronk ristib juba poegi“. Saabuvad esimesed rändlinnud. Nimetatud on kurge, hane, kiivitajat, kuldnokka, lõokest, linavästrikku.[38] Siitpeale algab kevadine linnupette võtmine – hommikul ei tohita ilma söömata välja minna, tuleb võtta kas või paluke leiba suhu, [39] et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisest mitte „petetud“ saada.[40]
Inimsaatuse ennustamises domineerivad abieluended. Maa läänerannikul ja saartel, alal, kus seajalgu söödi alles maarjapäeval, on ka tüdrukute mehelesaamist ennustatud kontide andmisega koera (või varese) ette valida. Maagilise armastama paneva vahendi, nn. karvakaldi valmistamisest maarjalaupäeva ööl on samuti teateid lääne poolt (Ris, Rei).
Paastumaarjapäeva näol on tegemist küllalt vana rahvusvaheliselt tuntud tähtpäevaga, mille traditsioonide üldises suunitluses on eri maades võrdlemisi palju ühist. Euroopa rahvastel täidab see tähtpäev kevade alguse ning kevadise pööripäeva funktsiooni, ennekõike meteoroloogilisest, vähem fenoloogilisest aspektist. Kuigi eriti ilmaennetes on meil kõige rohkem analoogiaid soomlastega, on meie maarjapäev muus osas tunduvalt traditsiooniderikkam. Slaavi rahvastega on ühised meie naistepeo jooned ning päeva pidamine naiste pühaks. Meil puhtalt lõunaeestilisel kapsakasvu edendamise kombestikul on ühist lätlaste ja venelastega. Ühine nii venelaste kui soomlastega on kalapüügiaja ning värske kala toidukstarvitamise alguse arvestamine.
Märkused:
[1] Arvestatakse kirikukalendris ajast, mil neitsi Maarjale kuulutati ette Jeesuslapse sündi, s. o. 9 kuud enne Jeesuse sündimise päeva (25. XII). Ajaliselt langes katoliiklastel sellele tähtpäevale enamasti ka kevadtalvine suur paast. Meil on tuntud veel küünlapäev e. Maarja puhastamise päev (2. II); heina- e. punamaarjapäev (2. VII); rukkimaarjapäev (15. VIII); ussi- e. väike maarjapäev (8. IX); kaasanimaarjapäev (22. X); leemetimaarjapäev (21. XI), aga üldse on rooma-katoliku kirik omistanud neitsi Maarja kultusele 20 eri maarjapäeva.
[2] Selle kultuse levitamise algust Liivimaal võib arvestada piiskop Alberti tegevusega alates 1200. a.
[3] Kāpostu Mārijas diena. – Šmits III, lk. 1191.
[4] Hautala, lk. 124–125.
[5] Vrd. Fehrle, lk. 98; Tampere, Kirde-Eesti, lk. 236–237; Rantasalo III, lk. 219; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 50 jj.; Loorits, Weiberfest, lk. 3–4.
[6] Kreutzwald on ennatlikult oletanud siin seost muistse Uku-püha naistepeoga. – Kreutzwald, Ueber den Charakter der Estnischen Mythologie, lk. 46–47. Paralleele germaanlaste kombestikuga on märgitud Eisenil. – Eisen, EM II, lk. 170.
[7] Vrd. ERk I, lk. 57–58 (küünlapäev). Levikukaart (vt. levikukaart: küünlapäev) puna joomise kohta küünla-, madise- ning maarjapäeval leidub samas, lk. 61.
[8] Wiedemanni andmeil korjatud maarjapäeva hommikul karjastele ka „sabaraha“. – Wiedemann, AIÄLE, lk. 354.
[9] Hautala, lk. 129; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34.
[10] Boecler-Kreutzwald, lk. 81–82.
[11] ERk I, lk. 93–94 ja 121–122 (vastlapäev).
[12] Beitl, lk. 784.
[13] Westrén-Doll, lk . 11.
[14] Idaslaavlastel kuulub siia maagiline kevade tervitamise komme. – Zelenin, Russische, lk. 363–364; Sokolov, lk. 149.
[15] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 111.
[16] Beitl, lk. 784.
[17] Esineb ka soomlastel ja lätlastel, vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.
[18] Teateid nöörkiige valmistamise ning sellel laulude saatel kiikumise kohta on senistel andmetel veel Vaivara khk. lõunaosa venelastelt. – ERA, Vene 12, 395/6 (51) ja 417 (22) < Vaivara khk – O. Gromova (1938). Ingeris hüpati lauda. – Hautala, lk. 129.
[19] Vrd. ülevaadet eestlaste uskumustest seoses kapsakasvatusega. – Boecler-Kreutzwald, lk. 132–134.
[20] Wuttke, lk. 84. Külvati ka lina jm., istutati puid. – HDA V, vg. 1688.
[21] Šmits III, lk. 1191.
[22] Analoogiline seemnekapsaste ülevaatamine on tuntud venelastel. Seemnekasvatuseks valitakse välja ka naereid. – Sahharov, lk. 41–42.
[23] Mõnevõrra seoses samuti küünlapuna joomisega.
[24] Sama vanasõna on tuntud soomlastel. – Hautala, lk. 129.
[25] KKI 21, 365 (27) < Iisaku khk – Ü. Tedre (1956).
[26] Wiedemannil on toodud päevana, mil haug ja säinas hakkavad ülesvett ujuma, ambrusepäev (4. IV). – AIÄLE, lk. 355.
[27] Hautala, lk. 129; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 21–22. Soome vanasõnades on haugi „maaletulek“, s. t. ülesvett kudemispaikadele ujumine tihti kõrvu kure saabumisega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 68.
[28] Tšitšerov, lk. 17. Sama ütlus venemõjulisena vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 33–34; Sahharov, lk. 42.
[29] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 70.
[30] Sartori III, lk. 129.
[31] Hautala, lk. 130.
[32] Lõuna-Eestis seotud kevadpühadega (peaasjalikult suure neljapäeva ning suure reedega).
[33] Slaavlastel pidi see toiming tagama mesinikule hea mesilaseõnne. – HDA V, vg. 1688.
[34] Vrd. sm. rekiheittomaarja.
[35] Arv 40 figureerib paljude rahvaste samasisulistes vanasõnades. – HDA V, vg. 1689, Sahharov, lk. 41.
[36] Vrd. Hautala, lk. 124–128.
[37] Tekstid esitatud ERk I, lk. 171 (madisepäev).
[38] Soomes sookure ja varese, Lõuna-Venemaal toonekure, Lääne- Euroopa rahvastel pääsukese saabumise aeg. – Hautala, lk. 129; Berman, lk. 41; HDA V, vg. 1688.
[39] Soomes varese saabumisest tulenevalt variksenpala.
[40] Vrd. Loorits, Vogelbetrug; Zelenin, Der alte estnische Brauch.