Pärtlipäeva nimekujud on eestlastel pärt, pärtel, pärdipäev, pärtlesepäev, pärkmisepäev jts., Wiedemannil ka Pärtmus (Pärtmis)[1]. Peale päeva nimetuse ja daatumi seos kirikuga puudub.[2] Vaatamata sellele on pärtlipäeva juurde kuuluv rahvatraditsioon tunduvalt rikkalikum kui teiste lähedaste lõikusaja tähtpäevade – lauritsapäeva ja rukkimaarjapäeva – puhul. Majanduskalendris jääb pärtlipäev jakobipäevaga (25. VII) algava ja mihklipäevaga (29. IX) lõppeva lõikusperioodi keskele. Põ-E loobuti siitpeale keskhommiku pidamisest.
Nii meil kui teistel rahvastel on pärtlipäev eeskätt fenoloogilise sügise saabumise, saakide valmimise ning lõikusaja tööde-toimingute näitaja. Paljudes Lääne-Euroopa maades on pärtlipäeva nimetatud sügise alguspäevaks, edaspidiseid ilmu on ette arvatud kogu sügiseks.[3] Eestlaste sellesisulistes uskumustes on teiste rahvastega rohkesti ühist, seda ennete vormiski. Pärtlipäeva ilma on Emm, Noa jm. arvatud püsima jäävat pikemaks ajaks. Vi kuulub pärtlipäeva juurde sügistorm – pärtliraju.[4] Pärtlipäeva on sarnaselt lauritsapäevaga peetud hallaööde alguseks.[5] Lõ-E on see pääsukeste lahkumise aeg; kui nad pärast pärtlipäeva kohal viibivad, on loodetud sooja sügist (seda nii Ha, Lä rannikualal kui Soomes[6]). Maa põhja- ning läänepoolses osas arvati, et viimane aeg on humalaid korjata – pärtel paneb humalale sisse viimase viha.[7] Kuigi kapsaste valmimiseni on veel aega, antakse – enamasti kõrvutavalt lauritsa- ja pärtlipäeva kohta – hinnang kapsakasvule: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ (Enam Põ-E.) Eestlastele ainuomast taoliste ütluste sisus pole. Nt. sakslastel on tuntud pärtlipäeval (nagu meil jakobipäeval) kapsaaeda mineku keeld, et mitte segada püha Bartolomeust, kes sel ajal kõige suuremaid kapsapäid aeda loobib.[8] Eestlaste ja soomlaste kujutluses on kapsapeade pöörajaks-käärijaks pigem isikustatud pärtlipäev kui mingi pühak.[9] Lä ja läänesaartel kehtib nõue, et linad olgu pärtlipäevaks kitkutud, sest hilisemad muutuksid plekiliseks või mustaks.[10]
Lauritsapäevast kahe nädala võrra hilisem pärtlipäev ei ole rukkikülvi orientiirina ühtlaselt üle maa populaarne (Jä, Ha, Hii, Pä, ka Se on tuntud muud tähtajad). Wiedemanni sõnaraamatus on pärtlikülvi nimetatud viimaseks külviks. Rahvasuust kogutud teadetes ei märgi pärtlipäev niivõrd külviperioodi lõppu, kuivõrd iseseisvat külviaega. Nõue, et rukis tuleb külvata kas kolm päeva enne või kolm pärast pärtlipäeva, on siin kategoorilisem kui lauritsa- ja rukkimaarjapäeva puhul. (Vt. levikukaart: pärtlipäev) Suurem osa külvikeelu põhjendusi on Lõ-E: pärtlipäeval külvatud rukki oras rikneks (Trv), kasvaks rohune (Trm), kõrs kuivaks (Trv), ussid sööksid juured (Trv), pead kasvaksid tühjad (Sim, Trv, Kod), tera oleks seemneks sobimatu (KJn). Ka on öeldud, et kuluks kahekordne seeme (Rap, Kse) ja „pärt ei käskind oma selga külida“ (Plt). Iseloomulikud on nimetused rukkiemapäev (Pst, Trv, Hel), rüätegemise emä (San), rohu päev (Trm); külviks sobimatud on kolm tühja päeva – külvamine annaks tühjad pead (Sim või Lai).[11] Üleskutsed külvata, „kasvõi härja sarvest veri tilkugu“, manitsevad täishooga tööle kolmel pärtlipäevale eelneval ja kolmel järgneval päeval. Samasuguste kolmepäevaste tsüklitena on pidanud vajalikuks rukist külvata lätlased ning soomlastelgi kehtib nõue külvata mitte pärtlipäeval, vaid „kahelpool seda“.[12] Kui lauritsapäevase külvikeelu puhul võiksidki kõne alla tulla kirikukalendri pühakukultuse mõjustused, siis pärtlipäeva kohta seda öelda ei saa. Tegemist on keeluga, mis lähtub muistsest agraarkalendrist ja on liitnud endaga germaanlaste kujutelma rukkiemast kui viljavaimust (resp. haldjast).[13]
Karjakasvatuses nenditakse lehmade piimaanni järsku vähenemist („pärtel lakub piimapüttide põhjad“, „viskab pütid lakka“ jts.). Lä, Sa, vähem mujal oli pärtlipäev lambaniidu tähiseks, ilma et oleks oluliseks peetud täpsest päevast kinni pidada. Sama kehtib sokutapmise kohta. Kaalutlusel, et pärtlipäevast hakkavad sokud haisema (algab paaritusaeg), peeti vajalikuks lihaloomad tappa juba enne või siis samal päeval.[14] Sokutapmise kommet on maininud juba Helle.[15] Ilmseid jälgi ohvritoimingust, nagu annepäevase (26. VII) või olevipäevase (29. VII) lambatapukombe puhul (esimene Se, teine Sa, Hii, Lä), pärtlipäeva juurde kuuluv rahvapärimus ei kajasta.
Päevade seas, millest alates on arvatud õunale maitse tulevat, on pärtlipäev viimaseid. Senistele loodusandidele lisandub uusi: algab sügissuvine jaht, valmivad pähklid. Wiedemannil on pärtlipäev seene-külvi-päev.[16] Algab meevõtt.[17]
Pärtlipäevastele rahvakogunemistele on omane uudsetoitudega kaasnev edaspidiste saakide õnnestumise taotlus ning raske tööetapi lõpu tähistamine. Sügisandide ohverdamise kombe suunamisest kiriku huvidele vastavaks võib näiteid tuua Soomest.[18] Läti 17. saj. kirikukatsumise protokollis on juttu sellest, et ebausuohvrid, mida varem Ruhjas pärtliööl toodi, on nüüd ära jäetud.[19] Saksamaal on pärtlipäev üks lõikuspeo päevi, selle kombestikku kuulub ühtlasi ka viljakusemaagia.[20] Rahvakogunemised ei tarvitsenud toimuda täpselt pärtlipäeval. Eesti pärtlilaadad on endast kujutanud tavalisi sügislaatu ja needki ei ole olnud kindlal päeval.
Märkused:
[1] Wiedemann, ESSr., vg. 788.
[2] 24. august on Armeenias tegutsenud apostli Bartolomeuse mälestuspäev.
[3] Nt. Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Skandinaaviamaades, Poolas, Bulgaarias, Lätis. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213; Sartori III, lk. 243; Tokarev et al III, lk. 80, 104 ja 178; HDA I, vg. 932; Šmits I, lk. 196.
[4] Sama uskumus on tuntud germaani rahvastel ja soomlastel. – Tokarev et al III, lk. 104; Hautala, lk. 297.
[5] Samuti soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213.
[6] Soomlased on kõrvutatavalt jälginud ka tetrede sügisest kudrutama hakkamist. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[7] Ühine soomlastega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[8] Tokarev et al III, lk. 130.
[9] Hautala, lk. 301.
[10] Nt. Edela-Soomes. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214; Saksamaal. – Sartori III, lk. 243, viide 4. Lätlastel kuulub väikese maarjapäeva (8. IX) juurde. – Šmits III, lk. 1174.
[11] Otepää pastori J. Chr. Clare sõnaraamatu käsikirjas 1730. aastast leidub märge pärtlipäeva kohta: Talupojad ei külva, et Pärtus Külwi Emma om. – ÕES, MA 33, lk. 200.
[12] Šmits I, lk. 196; Hautala, lk. 300.
[13] Vrd. Wuttke, lk. 48; Loorits, Grundzüge II, lk. 88–90.
[14] Sama Soomes ja Skandinaaviamaades. – Hautala, lk. 301; Tokarev et al III, lk. 103.
[15] Helle, lk. 303, vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 88.
[16] Wiedemann, ESSr., vg. 788; seeneaja alguseks on see samuti lätlastel. – Šmits I, lk. 196.
[17] Sama sakslastel, lätlastel. – HDA I, vg. 931; Šmits I, lk. 196.
[18] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 216–217.
[19] Šmits I, lk. 196.
[20] Sartori III, lk. 243–244; Sartori II, lk. 93–99.