Nimetused rukkimaarja- ning külvi(küli)maarjapäev lähtuvad selle päeva rahvapärasest põhitähendusest.[1] Varasematel aegadel on Põhja- ning Lääne-Eestis olnud eelistatumaks rukkikülviajaks lauritsapäev, Lõuna- ja Kesk-Eestis pärtlipäev, hiljem aga on toimunud ühtlustumine keskse rukkimaarjapäeva suunas.[2] Kolme päeva enne ja pärast rukkimaarjapäeva on kõige sobivamaks külviajaks hinnatud enam maa lääne- ja lõunaosas. Pä, Vl ja põhiliselt Peipsi ümbrusest Iis, Trm, Kod pärinevad teated külvi ebasoovitavusest rukkimaarjapäeval – vili ei kasvaks saagikas. Seega toimuks külv nagu lauritsa- ja pärtlipäevagi puhul ühe nädala vältel, mille keskele jääb keelupäev. Külvinädalaks on sellist sügiskülviaega nimetatud Soomes,[3] meilt teated puuduvad. Rukkilõikuse ning -külvi orientiiriks on rukkimaarjapäev ka teistel rahvastel, kuid päeva kombestikus ei ole sellel nii olulist kohta.[4]
Setus on päeva nimetuseks suur maarjapäev ja uspenije.[5] Suure maarjapäeva nimetus rõhutab päeva tähtsust võrreldes järgmise – väikese maarjapäevaga (8. IX) ning on kasutusel ka lätlastel ja Lutsi alal. Kraasnalased viisid uudseande aianurka ohvriks maarjapaastu ajal – kaks nädalat enne suurt maarjapäeva.[6] Põhja-Lätis Umurga kirikus keelati 1637. a. suure maarjapäeva tähistamine konsistooriumi otsusega, põhjuseks ebausuohvrite toomine.[7] Andide toomine uudsesaagi õnnistamiseks on toimunud ka rahvakogunemistel Petseri kloostri juures. Kaubitsemise ja meelelahutusliku osa poolest ei erinenud Petseri kirikulaat teistest suurtest sügislaatadest. Mitmeid lõikusaja laatu oli tavaks pidada kindlal ajal, nad said nimetuse rahvakalendri tähtpäevalt ning kujunesid nõnda ise kalendriliseks orientiiriks (nt. arvestati rukkikülvi aega Helme laada järgi). Agraarkalendreist lähtuv sügissuviste kirmaste ja laatade pidamise komme on nii meil kui mujal olnud üsna levinud.[8]
Märkimist väärivad ühisjooned päeva pühitsemises vene-õigeusulise elanikkonnaga Setu alal, vadjalastel ja venelastel ida pool Narva jõge ning Iis, Vai külades. Rahva kooskäimisi rukkimaarjapäeval Kuremäel on 1698. a. Jõhvi (luteri) kiriku visitatsiooniprotokollis taunitud kui ebajumalateenistust.[9] Pühtitsa kloostri rajamisega Kuremäele algas siin sihikindel usutseremooniate korraldamine 15. VIII „bogorooditsa“ auks.[10] Kuremäel on ohverdamiskommet ja usku arstiallikate erilisse mõjusse aidanud püsida andide õnnistamise ning vee pühitsemise kiriklikud tseremooniad.[11] Peale annetajate-abiotsijate Peipsi-äärsetest vene küladest, Narva jõe tagant jm. sõitis Jõh, Iis, Vai alalt kuremäepäevale rohkesti uudishimulikke, keda tõmbasid usuprotsessioonide vaatemängulisus ning legendidega seotud paigad: „Venelased usuvad, et Jeesuse ema pesi siin Kuremäe allikas ja sääl vana keriku all pidada õlema üks vana kivi. Sääl istunud Jeesuse ema ja kuivatas ennast. See on vale jutt, Jeesuse ema sinna ei saanud. Mina ei usu seda, et inimene siia tuli Betlemas[t] Juudamaal[t].“[12] Nagu laatadele, kogunes ka kuremäepäevale palju teenijarahvast, kes sai meelelahutuseks vaba päeva.
Iisakus on lambaniiduaega dateeritud kuremäepäevaga. Mõningane karjanduslik tähendus on olnud ka lutside suurel maarjapäeval: niideti lambaid ning siitpeale jäeti ära lõunane lüpsikord – kari jäi „pikile päevile.“[13] Rukkilõikuse või -külvi lõpu tähistamise puhul pandi perele teinekord ka paremat toitu lauale. Tubastesse töödesse rukkimaarjapäev muutusi ei toonud. Mari-nimeliste nimepäeva tähistamine ning maarjapäevadele omane punajoomine on olnud juhuslikud.
Rukkimaarjapäev on looduse fenoloogiliste muutuste näitaja nagu lauritsa- ja pärtlipäevgi (vesi jaheneb, konna suu „jääb kinni“, õuntele tuleb maitse), kuid jääb populaarsuselt nendele all.
Märkused:
[1] Kirikukalendris Jeesuse ema Neitsi Maarja surma ning taevamineku päev (uinumise püha).
[2] Üks põhjusi võib olla nimetuse suunav mõju. Vt. ka ERk V, lk. 26, viide 18 (lauritsapäev).
[3] Rantasalo, Ackerbau II, lk. 38.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212; Dal, lk. 891 (külviajaks taas kolm päeva enne ja kolm pärast 15. VIII); Tokarev et al III, lk. 130.
[5] Kirikukalendris on Neitsi Maarja uinumise püha venekeelseks vasteks успение богородицы.
[6] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.
[7] Šmits II, lk. 1036.
[8] Vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 219–220; HDA IV, vg. 1421; Sartori III, lk. 245–247; Tokarev et al III, lk. 103, 108 jm.
[9] Pikemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 220–221.
[10] Tänini püsib vana kalendri arvestus, kuremäepäeva peetakse 28. VIII (ka augustikuu viimasel pühapäeval).
[11] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 113–115; Soop-Keskküla, lk. 28–32 jm.
[12] RKM II 14, 83 (189) < Jõhvi khk – L. Pedajas (1947).
[13] E, StK 28, 162 (82) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).