Seitsmevennapäeva kohta[1] leidub eesti traditsioonist muistend seitsmest magajast, mis kuulub küll seitsmemagajapäeva (27. VI) juurde. Nõrk on tähtpäeva seos uskumusega, nagu põhjustaks seitsme venna üheaegne kirikusseminek selle kokkuvarisemist või maa alla vajumist. Kogu traditsioon piirdub võrdlemisi vähesega – vihmase või kuiva ilma ettearvamisega. Vanasõnavormelites figureerib maagiline arv 7: sajab seitsmevennapäeval, siis sajab veel seitse nädalat. Harvemini esitatakse muid ajaühikuid (aasta, kuu, päev, tund) ning iidse arvumaagia eelisarve (9, 3). Samasugune ilmaenne on tuntud sakslastel ja lätlastel[2] , sealjuures nagu meilgi seoses seitsmemagajapäevaga. Päevade tähenduse kattumisele on tõenäoliselt kaasa aidanud seitsmemagajapäeva nihkumine vanalt kalendrilt uuele üleminekul seitsmevennapäeva kohale.
Kirde-Eesti rannapoolsel alal ning läänesaartel on seitsmevennapäeva ilma jälgitud ka kõrvutavalt maretapäevaga (13. VII) (vt. levikukaardid: seitsmevennapäev ja maretapäev). Mõne muistendivariandi järgi oli seitsme vennaga koos hukatud nende ema Maret ning vihmasadugi tõotusega ette määratud.
Nagu teiste juulikuu ilmaennete puhul, kajastavad seitsmevennapäeva ended ennekõike heinategija huve. Siit tuleneb mööndus: pisemgi vihmavahe („niipalju kuiva, et mees jõuab hobuse selga hüpata“) lubab loota edaspidiseks kuiva ilma.
Märkused:
[1] Nimetus on pärit ristiusu legendist, mille järgi seitse venda Rooma keisri poolt märtrina hukati.
[2] HDA VII, vg. 1701; Šmits III, lk. 1604–1605.